Avalehele | Eesti Vabariik, 1918-40 | Okupatsiooniaastad | Eesti Vabariik 1991-
Sissejuhatus, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine ja tegevus
1918, 1919, 1920, 1921, 1922, 1923, 1924, 1925, 1926, 1927, 1928, 1929, 1930,
1931, 1932, 1933, 1934, 1935, 1936, 1937, 1938, 1939, 1940
 
1917

Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine ja tegevus

 

28. novembril  1917. aastal kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu end kõrgemaks võimuks,
mis oli esimeseks sammuks omariikluse suunas.

7. juunil 1917. aastal valiti maakondades ja Paide linnas maa(linna)nõukogud, kes valisid endi hulgast Maanõukogu liikmed. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. Linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini.
Maanõukogu jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.
Maanõukogu valis oma täidesaatvaks organiks Maavalitsuse.
Pärast enamlaste võimuletulekut kuulutas Maanõukogu ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks. Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
19. veebruaril 1918. a. valis Maanõukogu Vanematekogu kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee, kelle kätte anti riiklik võim kuni olukorra normaliseerumiseni. Maanõukogu Vanematekogu kiitis heaks iseseisvusmanifesti ”Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”.

20. novembril 1918. a. alanud istungjärgul moodustati järgmised fraktsioonid – Eesti Maarahva Liidu, Eesti Demokraatliku Erakonna, Eestimaa Radikaal-demokraatliku Erakonna, Eesti Tööerakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ning Eesti Sotsialistide–Revolutsionääride Partei fraktsioon.

Maanõukogu kogunes viimasele istungile 1.-5. veebruarini 1919 ning andis oma volitused 24. aprillil 1919 üle Eesti Asutavale Kogule.

Maanõukogu kui esimese eestlaste poolt valitud esinduskogu tähtsust Eesti iseseisvuse saavutamisel ei saa alahinnata. Maanõukogu juhtimisel võeti eestlaste kätte kohalik haldusvõim, kuulutati 24. veebruaril 1918 välja Eesti iseseisvus ning organiseeriti iseseisvuse kaitset Vabadussõja perioodil. Maanõukogu võttis asjaajamiskeelena kasutusele eesti keele ning seadustas eesti keele ka koolides õppekeelena.

Maanõukogu saadikuteks olid paljud tolle aja tuntud poliitikud ja ühiskonnategelased nagu Jaan Tõnisson, Jüri Vilms, Konstantin Päts, Ado Birk, Karl Ast, Kaarel Parts jt.

Eesti riikliku iseseisvuse saavutamise loos oli esimesel Eesti parlamendil – Maapäeval – arvamata suur teene. Kuid ka meie parlamendi kommete ning valitsemismeetodite kujunemisel ei või tema osa salata. Maapäev pani aluse parlamentarismile Eestis. Maapäev määras kindlaks ning kujundas süsteemiks need põhitoonid, mis iseloomustavad meie konstitutsiooni, eriti, valitsuse ja rahvaesinduse vahekorda.
Ast Rumor, Karl. Maailma lõpus. Tartu, 2007, lk. 284.

Mitmed enne Teist maailmasõda tegutsenud eesti tuntud ajaloolased, õigusteadlased ja riigimehed on väljendanud seisukohta, et Maanõukogu otsust kõrgemast võimust tuleks käsitleda Eesti riigi asutamisaktina.

28. novembril irduti Venemaast, 24. veebruaril ainult kuulutati seda rahvale. 28. november andis Eestile riikliku ühiku ilme.
Kliimann, Artur-Tõeleid. 28. november // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 49.

28. november on Eesti rahvusliku elu suurim pöördepäev. See päev on Eesti riikliku iseseisvuse päev. Alates 1917. a. 28. novembrist maa kogukondlikku iseseisvust asendab riiklik iseseisvus, sest siis loodi Eesti rahvusriiklusele normatiivne alus. Selleks ongi Maanõukogu 28. novembri akt, mis on esimene Eesti riigiakt ja ühtlasi Eesti riigi esimene eelkonstitutsioon.
Kliimann, Artur-Tõeleid. Eesti iseseisvuse areng. Tartu, 1935, lk. 10.

Kronoloogia

7. märts (vkj 22. veebr.) – Petrogradis puhkesid toitlusrahutused, mis kasvasid üle sõjaväeliseks vastuhakuks.

15. (2.) märts – Venemaal moodustati Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga.

16. (3.) märts – tsaar Nikolai II loobus troonist.
Eesti rahvuslikud ringkonnad reageerisid muutunud olukorrale kiirelt, seades eesmärgiks Eesti autonoomia saavutamise demokraatliku Venemaa koosseisus.

Oli siis küll endastmõistetav, et juba esimesest silmapilgust, kus suure Vene revolutsiooni lahtipuhkemisel 1917. a. veebruari lõpul avanesid uued võimalused Venemaa rahvaste tulevases arengus, minu kujutluses kerkis esile Eesti rahvusliku autonoomia mõte ja valmis kiirelt teostamise suunas.
Tõnisson, Jaan. Autonoomialt –  iseseisvusele // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 54.

16. (3.) märts – Tartus toimus eesti rahvuslike organisatsioonide nõupidamine.

17. (4.) märts – Tartus korraldati Jaan Tõnissoni ja Põhja-Balti Keskkomitee eestvedamisel ligi 50 osavõtjaga koosolek. Ajutisele Valitsusele läkitati telegramm, milles paluti astuda samme ajutise valitsuskorra kehtestamiseks Eestimaal laialdase autonoomia alusel.

18. (5.) märts – Venemaa Ajutine Valitsus kinnitas Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska.

19. (6.) märts – Tartus Vanemuises toimus Jaan Tõnissoni, Peeter Põllu jt eestvedamisel rahvakoosolek, kus tervitati Venemaa vabariiki ja nõuti Eestile autonoomiat.

21. (8.) märts – Jaan Tõnisson kohtus Venemaa Ajutise Valitsuse peaministri vürst Georgi Lvoviga, kes avaldas arvamust, et Eesti autonoomia küsimus kuulub siiski tulevase Asutava Kogu pädevusse. Koos Riigiduuma saadiku Jaan Raamotiga kohtus ta ka mitme teise uue kõrge riigiametnikuga. Kohtumistel taotleti maaomavalitsuse uuendamist. Jaan Tõnisson pidas nõu ka Petrogradi eestlastega. Petrogradis moodustasid juristid Ants Piip, Jüri Uluots, Nikolai Maim ja Ado Anderkopp komisjoni, et töötada välja Vene föderatiivse vabariigi koosseisu kuuluva Eesti osariigi alused. Eesti kavatseti siduda Venemaaga ainult kaitse- ja välispoliitika valdkonnas.

22. (9.) märts – eesti seltside esindajad asutasid Tallinna Eesti Liidu (esimees Otto Strandman). Liidu liikmed nõudsid Põhja-Liivimaa (Lõuna-Eesti) ühendamist Eestimaa kubermanguga ning ühinenud Eestile autonoomiat. Petrogradist oli kohale sõitnud Riigiduuma liige Jaan Raamot, kaasas kirjalik volitus Venemaa Ajutise Valitsuse peaministrilt vürst Georgi Lvovilt selgitada Tallinnas ja Tartus võimalusi kohaliku omavalitsuse rajamiseks.

24.–26. (11.–13.) märts – Tartus toimus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine Eesti autonoomia küsimuses. Omavalitsuse määruse ja projekti koostamiseks moodustati komisjon koosseisus Jaan Raamot, Jaan Tõnisson, Heinrich Koppel, Jüri Vilms ja Otto Strandman.

31. (18.) märts – Petrogradis andsid omavalitsusprojekti komisjoni liikmed Venemaa Ajutisele Valitsusele üle Eesti omavalitsuse määruse projekti.

8. aprill (26. märts) – Eesti Vabariiklaste Liit korraldas Petrogradis suurmanifestatsiooni, milles osales ligi 40 000 eestlast, sealhulgas 12 000 sõjaväelast.

Petrogradi eestlaste suuremaks ühiseks aktsiooniks oli 26. märtsi rongkäik Tauria palee ette. Asjaalgatajad isegi ei võinud ette näha kui ilmerikkalt nende ettevõte lõpeb. Demonstrantide ridu korraldati Ohvitseri tänaval Jaani kiriku läheduses. Tol ajal ei olnud demonstratsioonid uudiseks. Neid nähti igapäev mitmeid. Kuid eestlaste meeleavaldus äratas siiski üldist tähelepanu nii oma distsipliini kui osavõtjate hulga poolest. Rongkäigu pikkus oli vähemalt 2 klm. Eriti mõjurikas oli Eesti sõdurite esinemine. Kõigist väeosadest ilma erandita voolasid mehed täies sõjavarustuses kokku. Ka madrused sõjalaevadelt olid esitatud.
Rongkäigust võtsid kõik Eesti organisatsioonid osa. Nähtavasti ei olnud kommunism veel suutnud eesti tööliste keskel juuri ajada. Ka töölised olid väljas. Putilovi vabriku mehed kandsid suurt punast lippu, pealkirjaga: Kõigi maade proletaarlased, ühinege! Nii võis seda demonstratsiooni tõesti Eesti üksmeelsuse demonstratsiooniks nimetada. Rongi eesotsas sammusid kaks dekoratiivset kuju: laia punase habemega sõdurid, üks neist tuntud Mihkel Lüll. Tauria palees kandsid meeleavaldajate nõudmised ette prof. Piip ja Aleksander Tamm.
Ast, Karl. Maapäev : momente 1917. aastast // Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. I. Tallinn, 1927, lk. 75-76.

12. aprill (30. märts) – Venemaa Ajutine Valitsus andis välja määruse “Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, mille kohaselt Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad liidetakse Eestimaa kubermanguga. Omavalitsuslikke küsimusi hakkab koostöös kubermangukomissariga korraldama Ajutine Maanõukogu.

Vaata: Määrus

6. mai (23. aprill) – Tallinnas toimunud maakondade ja linnade esindajate nõupidamisel töötati kubermangukomissar Jaan Poska eesistumisel välja Maanõukogu valimise seadus. Valimisseaduse järgi valitakse valdades valijamehed, kes maakondade valijameeste koosolekutel või valijatekogudel valivad maakonnanõukogu, maakonnavalitsuse ning saadikud kubermangu Maanõukogusse, üks 20 000 elaniku kohta. Valimised on mitmeastmelised ning kaudsed.

5. juuni (23. mai) – Eestimaa kubermangu valdades toimusid Maanõukogu valimised.
Paljudes valdades jäi valimisaktiivsus madalaks, kuna ettevalmistus- ning selgitustöö tegemise aeg jäi lühikeseks. 40 vallas ei suudetud valijate nimekirju kokku seada ning seal toimusid valimised juuni teisel poolel. Valimistel osales ligikaudu kolmandik hääleõiguslikest kodanikest, mõnes vallas isegi alla 10 protsendi valijaist.
Kohtades, kus esitati mitu kandidaatide nimekirja, oli ka valimisaktiivsus kõrgem, 35-60 protsenti valimisõiguslike kodanike arvust.
Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu maakondlike valijameeste valimiste tulemused

Maakond

Valdade arv, kust on olemas arhiiviandmed

Hääleõiguslike kodanike arv

Valimistest osavõtjate arv

Osavõtjate protsent hääleõiguslike kodanike üldarvust

Tartumaa

42

38 775

14 380

37,1

Võrumaa

44

40 077

10 047

25,1

Pärnumaa

42

43 613

11 928

27,3

Järvamaa

16

18 896

5 840

30,9

Harjumaa

12

15 063

3 863

25,6

Läänemaa

15

14 754

3 424

23,2

Kokku

171

171 178

49 482

28,2

Elango, Õie ; Ruusmann, Ants ; Siilivask, Karl. Eesti maast ja rahvast : maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn, 1998, lk. 55.

Valimistulemuste kohta on andmed säilinud viiest maakonnast, kokku 171 vallast.

7.–8. juuli (24.–25. juuni) –valiti 7–15 liikmelised Maakondade nõukogud.
Linnade esindajad osalesid Maanõukogu töös alates teisest istungjärgust, pärast augustis– septembris toimunud linnavolikogude valimisi.
Väikelinnades toimusid valimised augustis (juulis), Tallinnas ja Narvas 19. (6.) augustil ja Tartus 3. septembril (20. aug.).
Väiksemates linnades esitati suhteliselt vähe erakondade nimekirju, domineerisid erinevate nimetustega valimisliidud.
Erilise tähtsuse omandas rahvusväeosade loomine ja sõjaväelaste toetus autonoomia nõudele.

14.–15. (1.–2.) juuni – Eesti sõjaväelaste organisatsioonide esindajad kogunesid Rakverre eesti sõjameeste konverentsile, kus valiti Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee.

1.–4. juuli (18.–21. juuni) – Tallinnas toimus Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee korraldusel I ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress, kus nõuti Eestile autonoomiat Venemaa rahvaste föderatsioonis. Valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.

14. juuli (1. juuli) – Tallinnas Toompea lossi Valges saalis toimus Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu avaistung. Kohal viibisid ka merekindluse komandant kontradmiral P. Leskov ja Eestimaa rüütelkonna esindaja J. Hagemeister.
Avakoosoleku toimumisajaks oli valitud 42 saadikut, esimesel koosolekul osales 39.
Kuna Maanõukogu saadikute koosseis jagunes võrdselt parempoolsete ja vasakpoolsete parteide vahel, muutis see Maanõukogu esimehe valimise keerukaks. Jaan Tõnisson esitas Maanõukogu esimehe kandidaadiks Konstantin Pätsi ning Jüri Vilms Artur Vallneri. Kinnisel hääletamisel valiti ühehäälse enamusega esimeheks Artur Vallner.

Maapäeva esimeheks oli Artur Vallner – inimene, kellel mingisuguseid iseäralikke teeneid, samuti ka andeid ei tea olevat; iseloomult õrnatundeline enesearmastaja, intrigant ja karjerist, kõlbas ta vaevalt sellele kohale, kuhu juhus teda oli tõstnud. Juba äärmise erapoolikuse tõttu oli juhataja tool tema jaoks liiga kitsas.
Ast Rumor, Karl. Maailma lõpus. Tartu, 2007, lk. 281.

Avakõnes rõhutas kubermangukomissar Jaan Poska sündmuse tähtsust eesti rahvale.

Tänasest päevast algab meie kodumaa elus ja ajaloos uus tähtis ajajärk. Uks, mis sada-aastate jooksul seitsme pitseri taga meie ees kinni seisis, on täna lahti läinud ja terve rahva esitus astus temast sisse, et maavalitsemist oma kätte võtta. (Jaan Poska).
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 1, lk. 1.

Tervituskõnede järel lauldi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning hüüti kolmekordne hurraa revolutsiooni auks. Istung läkitas tervitustelegrammi Venemaa Ajutisele Valitsusele.
Esimesel koosolekul otsustati Maanõukogu töökeeleks valida eesti keel.
Maanõukogus oli kolm rühma – demokraatlik blokk, sotsialistlik blokk ja Eesti Tööerakond. Koos Tööerakonnaga oli sotsialistlikul blokil Maanõukogus väike enamus.

Eesti maapäeval on kolm rühma - demokraatiline blokk, sotsialistiline blokk ja Eesti Tööerakond (radikaalsotsialistid). Siiamaale on Eesti tööerakond ikka sotsialistlise blokiga põhjusmõttelistes küsimustes kaasa hääletanud. (Jüri Vilms).
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 12, lk. 40.

Maanõukogu koosseis peegeldas vaatamata valimiste mitmeastmelisusele ja kaudsele iseloomule Eesti poliitilist maastikku. Maanõukogu liikmeiks olid oma aja juhtivad poliitika- ja ühiskonnategelased.
Peale blokkide oli ka üksikuid erapooletuid, näiteks deklareeris oma erapooletust Konstantin Päts, kes hääletamisel liitus siiski demokraatliku rühmaga.

Pearaskus seisis kokkuleppes sotsialistide ja parempoolsete vahel. Tööerakond oli perpendikliks vahel. Lõpuks lepiti ikka kokku.
Strandman, Otto. Autonoomia ja okupatsioon // Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt. I. Tallinn, 1927, lk. 13.

Lossi valge saal jäi Maapäeva istungiruumiks. Mõnedes väiksemates kõrvaltubades peeti rühmade koosolekuid. Komisjonide korrapärasest tööst ei tulnud tol ajal veel palju juttu.
Omamoodi huvitav asutus oli see esimene Eesti parlament. Isikliku kokkuseade poolest kirju ja juhuslik, tuletas ta rohkem meelde lapitud kuube kui seadusandlikku koda meelde.
Tööd tehti – kirvest otse majaseina. Detailid pidid juba tahes või tahtmata varju jääma. Polnud säärane aeg, et rahulikult istet võtta ning, varustatud entsüklopeediatega, pikalt aru pidada. Rutati, heites korraga kõik jõud ühele frondile ja siis jälle teisele. Ja see oligi ainus taktika, tingitud asjast enesest. Kas kõik või mitte midagi.
Täit rahulolemist ei äratanud Maapäev kelleski, küll aga üldist tunnustamist kõigi nende poolt, kes eesti kultuuri küsimuste vastu väheselgi määral huvi tundsid ning kes idas lokkavast kommunistlikust liikumisest endale hingeõnnistust ei oodanud.
Kõige kõrgemal seisis Maapäeva autoriteet saatuslikkudel oktoobri- ja novembrikuu päevadel, aga ka saksa okupatsiooni ajal, mil asutus ise varjusurmas puhkas. Siis leidus inimesi, kes Maapäeva poole valmis olid otse palvetama. Temas peitus uppujate viimane lootus, pimeduses kobajate ainuke valguskiir. Pärast okupatsiooni lõppu tuli Maapäeval kogu riigi korraldamine ühes sõjapidamisega enda kätte haarata. Kuid siis ei olnud tema autoriteet enam nii absoluutne. Teda salliti üksnes teadmises, et Asutav Kogu varsti kokku kutsutakse.
Ast Rumor, Karl. Maailma lõpus. Tartu, 2007, lk. 279.

15. (2.) juuli – Tallinnas “Estonia” teatrisaalis toimus Eestimaa rahvakongress. Saadikuteks olid maaelanikkonda esindavad Maanõukogu valijamehed ning linnavolikogude, ühiskondlike organisatsioonide ja Eesti nõukogude esindajad. Üldpoliitilistes küsimustes ilmnesid kokkutulnute vahel suured erimeelsused. Sotsialistliku ja kommunistliku meelsusega saadikud, kes moodustasid 800 kohalolijast ligi poole, lahkusid saalist. Kohalejäänud väljendasid soovi kindlustada õiguskorda ja vastustada võimu taotlevaid tööliste ja saadikute nõukogusid.

16.–17. (3.–4.) juuli – Tallinnas “Estonia” kontserdisaalis kogunes Eesti rahvuskongress. Kongressil võeti vastu otsus “Eestimaa tulevase korralduse kohta”, milles taotleti rahvastele enesemääramisõigust, Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist jms.

18. (5.) juuli – Maanõukogu koosolekul oli päevakorras Maanõukogu kodukorra ning maakonna nõukogude ja Maanõukogu vahekorra töökorralduse arutelu.

19. (6.) juuli – Maanõukogu koosoleku päevakorras oli täidesaatvate organite asutamise küsimus.

27. (14.) juuli – Maanõukogu valis esimese täieliku juhatuse.

28. (15.) juuli – Maanõukogu võttis vastu Eesti vallanõukogude valimiste ajutised määrused ning määras Maanõukogu ja maavalitsuse kompetentsi.

2.–3. august (20.–21. juuli) – moodustati esimene Maavalitsus.

11. august (29. juuli) – Maanõukogu võttis vastu “Eestimaa koolivalitsuse ajutise korralduse”.

15. (2.) august – Maanõukogu kehtestas koolides emakeelse õppetöö.

28. (15.) august – Ants Piip kandis Moskvas üleriiklikul nõupidamisel ette Eesti rahvuslikkude ringkondade deklaratsiooni.

Suuremat tähelepanu see väikese rühma ja tolleaegse Vene hiigelmastaabis ka väikese jõu deklaratsioon siiski ei saavutanud, ei nõupidamisel ega pärast seda ka ajakirjanduses. Ometi oli sel deklaratsioonil omajagu tähtsust erinevate kallakutega eesti tegelaste poliitlise ühisaktsioonina ülevenemaalise foorumi ees.
Kruus, Hans. Eesti küsimus. Tartu, 2005, lk. 328.

7. september (25. aug.) – Maanõukogu arutas Tallinnas kinnisel istungil Eesti hetkeolukorda. Kaaluti ka Eesti iseseisvaks kuulutamise võimalust.

Venemaa on sisemiselt surmani haige. Väerinna sündmusi tähelepannes, selgub, et Venemaal puudub sisemine jõud ja korraldus, et vaenlast tagasi tõrjuda. (Jaan Tõnisson).
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 30-a, lk. 109.

Poliitiliseks ideaaliks peaks meil ikka olema oma-riiklus. Selle ideaali täidesaatmiseks peame eeltöösid tegema ja mitte ainult pealtvaatajana ootama jäema, mis saatus meile teiste armust kätte toob. Kui meie kui rahvus omariiklise ideaali täideviimiseks mitte ei suuda nüüdset momenti kasulikult tarvitada, siis ei tea, millal võiks veel parem silmapilk tulla. (Jaan Tõnisson).
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 30-b, lk. 112.

1917. aasta augustis–septembris saatsid uued linnavolikogud oma esindajad Eesti Maanõukokku, kus saadikute arv tõusis 62-le.

8. september (26. aug.) – Maanõukogu võttis vastu üleskutse ”Eestimaa rahvale” mitte kodudest lahkuda.

Maanõukogu annab Eestimaa rahvale tungivalt nõu, omast kodukohast võõrsile mitte põgeneda. Kogu rahvas peab kodumaale jääma.
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 31, lk. 117.

14. (1.) september  – Maanõukogu võttis ühehäälselt vastu akti „Maa omavalitsuskondade võimkond (kompetents)”.

8. oktoober (25. sept.) – Sotsiaaldemokraatide fraktsioon tegi ettepaneku Maapäev ümber valida.

Vaata: Ettepanek

Kuna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu mitte demokraatlisel alusel valitud ei ole ja sellepärast tema mingisuguseid Eestimaa elanikkudesse puutuvaid küsimusi otsustada ei või, – paneb Maanõukogu enamlaste fraktsioon ette viibimata Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu üleüldisel, otsekohesel, salajasel, ühesugusel ja proportsionaalsel hääletamisel ümber valida.
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 39, lk. 147.

9. oktoober (26. sept.) – Maanõukogu moodustas üheksaliikmelise komisjoni autonoomiaseaduse väljatöötamiseks.

20. (7.) oktoober – Maanõukogu moodustas Eesti okupeeritud saartega läbikäimise komisjoni.

22. (9.) oktoober – Maanõukogu võttis vastu Eesti Maapäeva valimisseaduse.

Eesti Maapäeva saadikud valitakse otsekohesel, üleüldisel, ühesugusel ja proportsionalsel hääletusel, kus juures esitust proportsionalsel alusel arvatakse.
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 53, lk. 226.

25. (12.) oktoober – Maanõukogu valis uue juhatuse (esimees Otto Strandman) ning kinnitas uue maavalitsuse koosseisu.

26. (13.) oktoober – Maanõukogu võttis vastu resolutsiooni “Eestimaa rahvale!” Vene vägede rüüstamise vastu.

Eesti Ajutine Maanõukogu teeb kõik, mis tema võimuses, et maad ja rahvast rüüstajate vastu kaitsta. Mõjuvamaks ülesastumiseks on Maanõukogul kõige sündmuste kohta kindlaid teateid vaja. Sellepärast saatke igast vägivallateost ajaviitmata Eesti Maavalitsusele kas otsekohe või vallanõukogude kaudu kõigetäielikumad teadaanded.
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 57, lk. 260.

29. (16.) oktoober – Ants Piip annab Petrogradis Vene valitsusorganeile ning USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Belgia saatkonnale üle Maanõukogu protesti Eesti alal toimepandud Vene vägede rüüstetöö kohta. Esimest korda oli eestlaste esindus otsesuhetes välisriikidega.

7. november (25. okt.) – kell 19.00 võtab Eestimaa Sõja–Revolutsioonikomitee Tallinnas oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused jms strateegilised paigad.

10. november (28. okt.) – Jaan Tõnissoni artiklis ”Eesti Asutav Kogu!” öeldi esimest korda välja Eesti Vabariigi loomise idee.

Kõik politilised, rahvuslised, ja sotsiaalsed rühmad Eestis peaksid üksmeeles seks kokku astuma, et Eesti rahvuspolitilist paleust, Eesti demokratlist vabariiki, teoks teha, enne kui meie Venemaa korralagedusesse ära upuksime! Nüüd on aeg Eesti politilise enesemääramise sihis midagi ära teha, kui meil üleüldse midagi teha suudetakse ja tahetakse!
Postimees, 28. oktoober 1917, lk. 3.

14. (1.) november – Maanõukogu juhatuse ja Vanematekogu ühiskoosolek mõistis enamlaste võimuvõtmise hukka.

20. (7.) november – Maanõukogu Vanematekogu otsustas Maanõukogu kokku kutsuda 28. (15.) novembril.

25. (12.) november – Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee otsustas Maanõukogu laiali saata, korraldada Eesti Asutava Kogu valimised ning kokku kutsuda Asutav Kogu.

28. (15.) november  – kell 16.00 algas Tallinnas Toompeal  ajalooline Maanõukogu istung 48 saadiku osavõtul. Koosolekut juhatas Maanõukogu esimees O. Strandman.

Maanõukogu koosolek oli määratud 4 p. l. Vanematekogu pidas oma istungit juba varem, kuhu oli kogunenud hulk Maanõukogu liikmeid. Loomulikult ei võidud koosolekut avada enne määratud aega, kuna enneaegne koosoleku pidamine oleks teinud vaieldavaks vastuvõetud otsuste seaduspärasuse. Silmapilk oli kriitiline, oli tõsine küsimus, kas jõutakse enne enamlaste saabumist koosolekut avada ja tarvilikud otsused vastu võtta või mitte. Täpselt määratud ajal (kell 4) avati Toompea lossi valges saalis Maanõukogu koosolek, millest puudusid enamlased. Kiiresti, kõige rohkem 25 minuti jooksul oli päevakord läbi, kõik tarvilikud otsused vastu võetud, nende seas ka kuulus otsus Maanõukogu kuulutamisest ainsamaks kõrgema võimu kandjaks Eestimaal, mille ette kandis Jaan Tõnisson. Kõik otsused võeti vastu kõigi häälte pooltolemisel, ainult viimatimainitud otsuse puhul jäi osa pahempoolseid erapooletuks.
Saral, Karl. Mälestusi Maanõukogu 15./28. novembri koosolekust // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 96-97.

Maapäeva laialiajamise aegu juhatasin mina koosolekut. Maapäev tuli kokku looma vormilist alust selleks, et maavalitsus saaks kõrgema võimuna tegutseda. Juba ette lepiti kokku resolutsioonide kohta, nii et koosolek lühike oleks. Oli teada, et töölised tulevad Maapäeva „Toompealt alla veeretama“. Koosolek oli määratud täpselt kella neljaks ja võttis oma programmi 10 minutiga läbi. Enne kui keegi sai laiali minna, olid tööliste salgad lossi ees ja Sihver pidas Vene kiriku trepil miitingut. Tööliste parved hakkasid lossi tulema ja nõudma seletust, mis siin kõneldud. Mulle andsid paar inimest nõu, et mitte nende juurde välja minna. Pärast tuli Kingissepp ise üles ja nõudis, et Maapäeva otsused peavad rahvale teada antama; ühtlasi tegi Kingissepp mulle ettepaneku välja minna. Vahepeal oli juba trepil mõne vastu vägivalda tarvitatud.
Strandman, Otto. Autonoomia ja okupatsioon // Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I. Tallinn, 1927, lk. 14.

Ants Piip esitas Eesti Asutava Kogu valimisi puudutava Vanematekogu otsuse projekti.
Maanõukogu võimkonna küsimuses esines Jaan Tõnisson.

Eesti Maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eestimaal tuleb käia, kuni Maanõukogu poolt demokraatlise valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti Asutav Kogu kokku astub, et Eestimaa riiklist korda kindlaks määrates maal lõplikku seadusandlist valitsuslist võimu luua. (Jaan Tõnisson).
Maanõukogu protokollid, 1917-1919. Tallinn, 1935, protokoll nr. 59, lk. 273.

See Maanõukogu ajalooline otsustav koosolek toob juba Eesti iseseisvuse püüded välja ta eelisjärgust konkreetsele riiklikule pinnale, ning sellest ajast peale võime kõnelda Eesti riigist kui tegurist rahvusvahelises elus, kelle status esialgu märkimata, kelle sihtki esialgu ei ole küllalt välja kujunenud, kuid kes on oma kübara visanud rahvaste võitluse areenile.
Piip, Ants. Tormine aasta. Tartu, 1934, lk. 29.

Kella poole viie paiku pärastlõunal kogunes bolševike kutsel Toompea lossiplatsile hulgaliselt töölisi ja soldateid, kes nõudsid Maanõukogu kohest laialiminekut.
Siis aga tormasid Toompeale enamlaste poolt üleskihutatud hulgad, kes Viktor Kingissepa juhatusel pidid Maanõukogu koosoleku vägivallaga laiali ajama. Teatav pettumus nähti valdavat Maanõukogu saali tungivaid inimesi, kui nad nägid, et Maanõukogu koosolek juba oli lõpetatud.
Tõnisson, Jaan. Autonoomialt iseseisvusele // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 67.

Maapäeva hoone ees olev rahvas tungis alles siis Maapäeva ruumidesse, kui kõik otsused olid juba tehtud ja koosolek lõpetatud. Sellele sissetungile järgnes tänaval vägivald, kus peksti ka saadikuid. Kui samal õhtul käidi V. Kingissepa juures protestimas, ütles tema: ”Ma sain ka peksta …”. “Liiga vähe said, oleksid pidanud rohkem saama, “ vastasid protestijad (Seljamaa, kapt. Kirschbaum, mina).
Piip, Ants. Maanõukogu 1917.a. // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 18.

Mäletan veel praegugi mõningaid karakteerseid tüüpe nende hulgast, kes lossiplatsil punaste lippude all käratsesid. Meeleolu oli käsigranaatlik ja situatsioon seinaäärne. Tuleb aiva imestada, et saadikutest paljalt mõningad kannatada said – Vilms, Tõnisson, Teemant – ning et too õhtu ilma verevalamiseta mööda läks.
Vanemate nõukogu koosolekul, mida pärast Maapäeva laialisaatmist “Estonia” teatrimajas haritlaste klubi ruumides peeti, seletas Jaan Teemant, et Kingissepp kõikvõimalikud abinõud hulkade rahustamiseks tarvitusele olevat võtnud. Enda kohta ütles Teemant, et tema ainult Kingissepa energilise vahelesegamise tõttu eluga pääsenud.
Ast Rumor, Karl. Maailma lõpus. Tartu, 2007, lk. 283.

30. (17.) november – Maanõukogu läks põranda alla. Vanematekogu otsustas lähetada oma esindajad, Jaan Tõnissoni Stockholmi ja Ants Piibu Petrogradi, et kaitsta eesti rahva huve rahvusvahelisel areenil.

Maanõukogu ei tohtind enam kokku tulla, seepärast andis ta oma volitused Vanematekogule kui väiksemale kogule üle. Vanematekogu koosolekuid peeti edasi Estonia teatrimajas Intelligentide Klubi ruumes kinnistena.
Saral, Karl. Mälestusi Maanõukogu 15./28. novembri koosolekust // Vabaduse tulekul. I. Tartu, 1938, lk. 97.

4.detsember (21. nov.) – Tartus toimus Eesti tagavarapataljoni toetusel meeleavaldus Maanõukogu laialisaatmise vastu.

24. (11.) detsember – Vanematekogu tunnistas Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, Jüri Vilmsi ja Julius Seljamaa Eesti rahva saatkonna täievolilisteks saadikuteks.

1917. aastal pidas Maanõukogu 59 istungit ning Maanõukogu juhatus ja Vanematekogu 40 koosolekut. Maanõukogu võttis oma esindajate kaudu osa ka kubermangukomissaride, omavalitsuste ja vähemusrahvuste riiklikest nõupidamistest Moskvas ja Petrogradis ning ülevenemaalisest eelparlamendi tegevusest.


Jaan Poska.


Postimees, 8. (21.) märts 1917.


Ajutise valitsuse poolt 8. märtsil 1917. a. Vene riigiduuma liikmele
J. Raamotile antud volitus.
Eesti iseseisvuse sünd, lk. 99


Eestlaste meeleavaldus Petrogradis, 26. märts (8. apr.) 1917.
Eesti Vabadussõda I, lk.26


Sama.


Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Tauria palee ees,
26. märts (8. apr.) 1917.
Eesti Vabadussõda I, lk.26



Katkend Jüri Vilmsi artiklist. Päevaleht, 13. juuli 1917, lk. 1.


Päevaleht, 13. juuli 1917, lk. 3.


Postimees, 13. juuli 1917.


Valge saal Toompeal, kus peeti Maanõukogu istungeid.


Eesti Maanõukogu kutse Hugo Reimanile ilmuda istungile.
Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv, F. 21, n. 1, s. 17


Maapäeva laialisaatmine, 28. november.


Eesti tagavarapataljoni protestimeeleavaldus Maanõukogu
toetuseks Tartus, 21. nov. (4. dets.) 1917.
Eesti Vabadussõda I, lk. 74

Avalehele | Eesti Vabariik, 1918-40 | Okupatsiooniaastad | Eesti Vabariik 1991-