9.-10. detsembril 2005
Tallinnas, Eesti Rahvusraamatukogus
KIRJANDUSFOORUM
PAABELI RAAMATUKOGU

Kirjanikele, tõlkidele, kirjastajatele, kirjanduskriitikutele, ajakirjanikele, kirjandusteadlastele, raamatukogutöötajatele, eesti keele ja kirjanduse õpetajatele.
Kõigile kirjandus- ja kultuurihuvilistele.

 

December 9-10, 2005 Tallinn
National Library of Estonia
LITERARY FORUM
The Library of Babel

For writers, translators, publishers, literary critics, journalists, literati, librarians, teachers of Estonian language and literature, etc.

   Foorumist | Ürituse fotod
   Programm: Kirjandus ja ...  | raamat | raamatukogu |
   | meedia | noored | rahvusriik

See on selge, et üks inimkonna võtmesaavutusi, trükisõna, väljendub eriti praegusel ajal paljudes vormides. Üks on muidugi ilukirjandus, mis raamatuturul pole iga kord küll just esimeste, kuid ka mitte viimaste seas. Miks? Põhjuseid leidub kindlasti mitmeid, ehk üks sümpaatsemaid neist viitab ilukirjanduse paratamatule olemusele kujutada inimelu universaalsust. Üksindus, armastus, surm, mälu, fantaasia moodustavad ükskõik kui killustunud ajal igas inimelus sõlmpunkte ning just kirjandus püüab ikka ja jälle neid erilise täpsuse ja sügavusega kirjeldada ja seletada.
Maailm on muutunud infopaabeliks ning ka head kirjandust on rohkem, kui üks inimelu mahutada suudab. Mida ja kuidas peaks kirjandus sellistes tingimustes rääkima, kus ja kuidas peaks kõnelema kirjandusega ja kirjandusest?

Jan Kaus

Uskumatud väidavad, et korrapäratus on Raamatukogu normaalne seisund ja et mõistuspärasus (ja isegi kõige tagasihoidlikum kooskõla) on peaaegu et imepärane erand. Nad räägivad (ma tean) “palavikus Raamatukogust, mille saatuse meelevalda jäetud köiteid ähvardab lakkamatult oht teisteks köideteks muutuda” ja et “kõik jaatavad, eitavad ning vassivad nagu mõni deliiriumis jumalus”. Need sõnad, mis mitte ainult ei paljasta, vaid isegi ülistavad korratust, annavad tunnistust halvast maitsest ja lootusetust nõmedusest. Tõsi, Raamatukogu sisaldab kõik sõnastruktuurid, kõik kombinatsioonid, mida võimaldavad kakskümmend viis kirjamärki, kuid mitte ainsatki absoluutset korrapäratust. Poleks asjakohane öelda, et minu halduses olevate kuusnurkade parima raamatu pealkiri on “Kammitud pikne”, ja teisel “Kipsikramp”, ja kolmandal “Axaxaxas mlö”. Nende esimesel pilgul seosetute sõnaühendite võti peitub salakirjas või allegoorilisuses; see võti on sõnaline ja ex hypothesi Raamatukogus olemas. Ma ei saa moodustada tähekombinatsiooni
dhcmrlchtdj,
mis poleks jumalikus Raamatukogus ette nähtud ja millel poleks mõnes tema salakeeles mingi koletu tähendus. Keegi ei saa kuuldavale tuua ainsatki silpi, milles poleks õrnust ja hirmu või mis ei tähendaks üheski keeles mõne jumala vägevat nime. Kõnelda tähendab tautoloogiasse langeda. See kasutu ning ohtrasõnaline kirjutis siin leidub juba mõnes raamatukogu arvutute kuusnurkade viie riiuli kolmekümnes köites – ja samuti ka tema eituses. (Sama sõnavara kasutavate võimalike keelte arv on n; mõnes neist saab sõnale “raamatukogu” anda täpse definitsiooni: kõikjal asuv ja igipüsiv kuusnurksete kambrite süsteem, aga “raamatukogu” võib tähendada ka “leiba”, “püramiidi” või ükskõik mida, samuti on teda defineerival seitsmel sõnal teine mõte. Sina, kes sa mind loed, oled sa kindel, et mõistad mu keelt?)

Jorge Luis Borges,
Paabeli Raamatukogu

Raamatukogu tubasid tähistavate tähtede lugemise järekord oli väga kummaline: mõnikord tuli liikuda ühes suunas, seejärel vastupidises, mõnikord ringikujuliselt, tihti, nagu ma juba olen öelnud, kasutati üht ja sama tähte eri sõnade moodustamiseks (säärasel juhul leidus selles toas raamatukappe, mis olid pühendatud eri teemadele). Aga ilmselt ei olnud mõtet otsida mingit kuldreeglit raamatute paigutamise
kohta. Tegemist võis olla mingi mälutehnilise trikiga, mis aitas raamatukoguhoidjal teost leida. Kui raamatu asukohaks oli antud “quarta” ACAIAE, siis tuli seda otsida neljandast toast, alustades lugemist algustähest A, aga mis puutub suunda, siis pidi raamatukoguhoidja seda mäletama ja ta pidi teadma, kas liikuda otse edasi või paiknesid toad ringikujuliselt. ACAIA oli paigutatud nelja tuppa, mis moodustasid nelinurga, ja järelikult langes esimene A kokku viimasega, millest ka meie varsti aru saime. Nii nagu meile sai peagi selgeks ka vaheseinte ja uste süsteem. Näiteks ida poolt tulles ei pääsenud ACAIA tubadest edasi järgnevatesse tubadesse: labürint lõppes siin ära, ja selleks et jõuda põhjatorni, tuli ümber pöörata ja minna tagasi läbi kolme ülejäänud torni. Aga raamatukoguhoidjad teadsid ilmselt hästi, et kui nad sisenesid labürinti tornist FONS, siis pidid nad, selleks et jõuda osakonda ANGLIA, läbima osakonnad AEGYPTUS, YSPANIA, GALLIA ja GERMANI.

Umberto Eco,
Roosi nimi

   About the Forum | Photos
   Programme: Literature and ... | the Books | the Libraries
   | Media | the Youth | the National State |

It is obvious that the printed word, one of the key achievements of humanity is nowadays expressed in a variety of forms. One of them is fiction, not necessarily the first in the book market but not the last either. Why? There are many reasons of course but one of the most pleasant of these indicates the inevitable predisposition of fiction to depict the universal nature of human life. Loneliness, love, death, memory, fantasy form focal points in every human life and it is literature that tries to depict and explain these with particular precision and depth.
The world has become info-Babel and there is more good fiction around than a human life can encompass. What and how should literature speak in these circumstances, and where and how should we speak to literature and about literature?

Jan Kaus

The impious maintain that nonsense is normal in the Library and that the reasonable (and even humble and pure coherence) is an almost miraculous exception. They speak (I know) of the “feverish Library whose chance volumes are constantly in danger of changing into others” and “affirm, negate and confuse everything like a delirious divinity.’’ These words, which not only denounce the disorder but exemplify it as well, notoriously prove their authors’ abominable taste and desperate ignorance. In truth, the Library includes all verbal structures, all variations permitted by the twenty-five orthographical symbols, but not a single example of absolute nonsense. It is useless to observe that the best volume of the many hexagons under my administration is entitled The Combed Thunderclap and another The Plaster Cramp and another Axaxaxas mlö. These phrases, at first glance incoherent, can no doubt be justified in a cryptographical or allegorical manner; such a justification is verbal and, ex hypothesi, already figures in the Library. I cannot combine some characters
dhcmrlchtdj
which the divine Library has not foreseen and which in one of its secret tongues do not contain a terrible meaning. No one can articulate a syllable which is not filled with tenderness and fear, which is not, in one of these languages, the powerful name of a God. To speak is to fall into tautology. This wordy and useless epistle already exists in one of the thirty volumes of the five shelves of one of the innumerable hexagons -- and its refutation as well. (An n number of possible languages use the same vocabulary; in some of them, the symbol library allows the correct definition a ubiquitous and lasting system of hexagonal galleries, but library is bread or pyramid or anything else, and these seven words which define it have another value. You who read me, are You sure of understanding my language?)

Jorge Luis Borges
The Library of Babel

The system of words was eccentric. At times it proceeded in a single direction, at other times it went backward, at still others in a circle; often, as I said before, the same letter served to compose two different words (and in these instances the room had one case devoted to one subject and one to another). But obviously there was no point in looking for a golden rule in this arrangement. It was purely a mnemonic device to allow the librarian to find a given work. To say of a book that it was found in “quarta Acaiae” meant that it was in the fourth room counting from the one in which the initial A appeared, and then, to identify it, presumably the librarian knew by heart the route, circular or straight, that he should follow, as ACAIA was distributed over four rooms arranged in a square. So we promptly learned the game of the blank walls. For example, approaching ACAIA from the East, you found none of the rooms led to the following rooms: the labyrinth at this point ended, and to reach the north tower you had to pass through the other three. But naturally the librarians entered from the FONS, knowing perfectly well that to go, let us say, into ANGLIA, they had to pass through AEGYPTUS; YSPANIA; GALLIA, and GERMANI.

Umberto Eco