Kirjandusfoorum  2006   K I R J A S Õ N A   V A B A D U S

K
I
R
J
A
N
D
U
S
F
O
O
R
U
M

2
0
0
6

- FOORUMIST
- KAVA : REEDE, 15.12 - LAUPÄEV, 16.12
- ÜRITUSE FOTOD
- KONTAKTID
- REGISTREERIMINE
- Klipp: Paabeli raamatukogu (wmv)
- PAABELI RAAMATUKOGU: 2005

15. - 16. DETSEMBERIL Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis.
Kirjanikele, ajakirjanikele, raamatukogutöötajatele, kirjastajatele, kirjanduskriitikutele,
kirjandusteadlastele, tõlkijatele, eesti keele ja kirjanduse õpetajatele.
Kõigile kirjandus- ja kultuurihuvilistele.
Osavõtt on tasuta.


Unenäolised ajad, mil riik väljendusvabadust kontrollis ja piiras, mil tsensuur oli ametlik ning liikus ülevalt alla, tunduvad olevat möödas. Kuid samas võib küsida, kas inimesed, kes võivad ennast nimetada kirjutajateks ameti või kutsumuse poolest – näiteks kirjanikud ja ajakirjanikud –, on oma väljenduses absoluutselt ja võrdselt vabad? Küsimus pole vaid filosoofiline, kuigi vabadus ja võrdsus paistavad olevat juba filosoofilises plaanis üsna vastandlikud mõisted. Küsimus on ka konkreetne – kas ja kuidas võivad avalikku kirjutajat piirata tema kolleegid või süsteem, milles tegutsetakse (kirjastused, toimetused jne)? Kas ka kirjutaja ise võib endale tõsiseid piiranguid seada, kas tema ümber ringlevad ning temasse kogunenud väärtushinnangud võivad teda mõjutada samal moel nagu totalitaarsete aegade riigiaparaat aastaid tagasi? Kuidas on lood tsensuuriga praegu, kuidas on lood väljenduse piiramise, suunamise, välistamise ja varjamisega tänases Eestis ja Euroopas? Kas ja kus on piirid ja piirangud? Ning kui neid ei paistagi olevat, kui kõik väljendavad ennast täiesti vabalt, siis kas pole seegi probleem?

Jan Kaus

Teotatagu mind ja hävigu ma jäljetult, aga leidku Sinu määratu Raamatukogu kas või üheksainsaks silmapilguks ühesainsas olendis oma õigustuse.

Jorge Luis Borges, Paabeli Raamatukogu.
Rmt-s: Jorge Luis Borges, Hargnevate teede aed. Loomingu Raamatukogu, 1972, nr 5/6, lk 64. Tlk Ott Ojamaa.

Kirjanik või ajakirjanik, kes tahab ausaks jääda, avastab, et seda ei võimalda pigem ühiskonna üldine hoiak kui aktiivne tagakiusamine. Talle töötavad vastu ajakirjanduse koondumine üksikute rikaste inimeste kätesse, monopolism raadio ja filmi alal, publiku soovimatus raisata raha raamatute ostmiseks, nii et kirjanikel tuleb leiba teenida ridade tegemisega /---/. Aga niisuguse saatuse vastu võidelda ei aita ka omad; see tähendab, puudub mõjukas avalik arvamus, mis kinnitaks, et kirjanikul on õigus. Minevikus, vähemasti protestantlike sajandite jooksul, langesid mässu ja intellektuaalse aususe põhimõte kokku. Just ketser – olgu siis poliitika-, moraali-, usu- või esteetikaketser – oli see, kes keeldus oma südametunnistust vägistamast. Tema eluhoiak on kokku võetud äratusliikumise hümni sõnades:
Julge olla Taaniel,
Julge leida oma tee;
Julge võtta kindel siht,
Julge välja öelda see.
Hümni tänapäevastamisel tuleks iga värsi algusesse lisada sõna „ära”. Sest meie ajale on iseloomulik, et need, kes mässavad kehtiva korra vastu, vähemalt nende kõige arvukam ja iseloomulikum osa, mässavad ka isikliku aususe põhimõtte vastu. Julgus leida oma tee on niihästi ideoloogiliselt kuritegelik kui ka praktiliselt ohtlik. Kirjaniku ja kunstniku sõltumatust närivad ebamäärased majanduslikud jõud ning seda õõnestavad need, kes peaksid teda kaitsma.

George Orwell, Kirjandus tõkete vahel.
Rmt-s: George Orwell, Valaskala kõhus. Tallinn, 1995, lk 314-315. Tlk Udo Uibo.