Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

106

LÄHETUSLAUSED
Eelmise aasta belletristlik aed oli äärmiselt mitmekesine ja rikkalik, nii et esialgu jätkan 2017. a. ilmunu tutvustamist, seda enam, et kirjarahvas eelistab oma loomingut pakkuda just jõulueelsel ajal. Teadagi, turumajandus, ei saa nemadki, kirjanikud siis, töötasuta hakkama. Väidan, et ilukirjanduse toimetamine on päris heal tasemel, seda rohkem kuuleb aga lohakat, lausa ebameeldivat väljenduslaadi raadiost, telerist. Sotsiaalmeediaga ei suuda enam keegi võidelda, seda kirjaoskamatuse põhjatut kaevu pole võimalik enam puhastada. Hirmutavalt ja ärevust tekitavalt mõjub aga minusugusele, sõnaga töötavale inimesele, nii mõnegi rahvusliku intelligentsi esindaja suhtumine eesti keelde. Küllap mõistate lähemalt selgitamatagi, millele ma osutan. Ometigi saab meie riik tänavu saja-aastaseks. Seega teen üleskutse, kuulake ja võimalusel ka kirjutage üles igat masti kummalised ja halvad väljendused enda ümbert. Eeskätt haritlastelt! Poliitikutelt! Lihtsalt iseenda tarvis, mine tea, ehk saate tulevikus kasutada või vähemalt järglastele-ametikaaslastele pärandada. Kuulsin ühes eestikeelses kanalis saatejuhti ütlemas: meil oli peres jõulutätš, panime kuuse üles! Nii oli, ma ei suudaks ise sellist väljendit isegi välja mõelda...
Siim Pauklini artiklist „Evolutsiooni evolutsioon“ (Sirp, 5. 01, 2018) leian oletuse: „Isegi kui inimene võtaks iga päev ette ühe eesti keeles kirjutatud raamatu, kuluks tal ligi kolm tuhat aastat, et lugeda läbi kõik Eesti Rahvusraamatukogu raamatud. Selle aja jooksul oleks muidugi kirjutatud juba palju uusi raamatuid, mistõttu ei suuda ükski tänapäeva inimene orienteeruda kõiges teadaolevas.“
Ega muud, kui edukat eesti kirjanduse lugemise aastat!
LOETUD RAAMATUD
Ave Alavainu. Kõrtsilaulud. Need omamoodi ajalaulud, millest enamik ilmub trükis esimest korda, kiidavad bravuuritsemist, elunautimist, julgust ja isegi jultumust. Märksõnaks naps, pidu ja pilgar. Nõukogude ajale need muidugi ei sobinud, autorit peeti minakeskseks ja pessimistlikuks – kas pole naljakas? Iga teksti juurde on Alavainu lisanud märkuse, kus üht või teist luuletust on esitatud, mõni on ka viisistatud. Gennadi Tanieli „Laula, mustlaspoiss, laula veel“ on kindlasti paljudele tuttav Heli Läätse esituses. Kogu viimane tekst on kirjutatud 1969: „Kui saaks kõik ometi kord kuradile saata / ja lahkuda – nii igast kütkest prii! / Ja olla sõpradeta, Kodumaata, / ja alustada kõike uuesti. / Ja jätta maha minevikuvarjud, / ja kõik, oh kõik, mis / ükskord sidus siin... / Nüüd kuulake, ma teile / kõrva karjun: / ma alustaksin täpselt samuti!“
Kristjan Haljak. Conceptio immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud ja Uus inimene.
Kaks kogu ühe aasta sees, mõlemad sisult sarnased, (rahvaraamatukogude) lugejale aga parajad pähklid. Ma pole kindel, kas isegi viimseni läbi hammustasin.
Ütleks, et liiga sürrealistlikud tavainimese jaoks, tibake ehk ka dekadentsist mõjutet, sest Haljak tõlgib Baudelaire`i. Ent armuline lugeja püüab mõlemasse raamatusse jõudu mööda süveneda.
NB! Sürrealism tekkis 1920ndatel Prantsusmaal futurismi ja dadaismi põhjal, pidades loomingu aluseks näiteks unenägu, erinevaid nägemusi, ka irratsionaalseid assotsiatsioone. Sõnaga, alateadvus muutus autori loomingu tähtsaks koostisosaks. Meil on sürrealismiga tegelenud Andres Ehin, Ilmar Laaban, sugemeid võib leida Artur Alliksaare, Kivisildniku, Juhan Viidingu luulest.
Haljaku stiil on päris ehmatav, vabandage, et nõnda väljendun. Täpselt aru ei saa, kus ja millal mõte lõpetab mängu. Vormi koha pealt lisan, et kõik sõnad on kuidagi laiali paisatud, lausegrupid ja -jupid esitatud kaootilises jadas. Autor muidugi ise teab (küllap ikka teab), kuidas need tal sünnivad. Kust elamusi korjab. Noore poeedi vaimsusega ei oska suurem osa rahvaraamatukogude lugejaid midagi peale hakata. Igat masti viited ja vihjed. Pidulikumaid ja mõistetavamaid. Maarja-Mariat teame küll: „mu igavene armuke maria maarja / kulunud küüntega laura või too / petrarca oma asi kummast / küljest vaatad“. Muidugi on ka argisemaid märksõnu, nt. Lasnamäe, Mustamäe, sürrid kohad mõlemad! Sageli kohtab Kreeka ja Rooma mütoloogiast pärit erootika, st. sigitusjõu ja seksuaalsuse jumalat Priapost: „Priapos kahetses unenäokondoomi. Minu märkmik / vaatas Maria nukralt nõrguvat selga. Härg ja inimene / viisid käsikäes vürstid lasteaeda ja mina ja mina ja mina / sirutasin ikka Priapose poole... Lõpp hea, kõik, kus, mis, / novembrilõpu rahulolu, porgandisuurused raheterad / (äh phallosed) vastu taksode esiklaase. 5. 30 palun viige / mind koju. Priapos kahetses. Maria nukker selg. Must jää / Toompuiesteel, märkmik hingab nukralt.“ Need näited muidugi armulist rahvast veel ei kõiguta. Kõige tuntumad nimed Haljaku tekstides on kahtlemata Kristian Jaak Peterson ja Jaan Oks. Viimast uurib ja võrdleb autor Lautreamont`iga (vt. intervjuu Looming, nr. 9, 2017). Samas numbris ütleb Haljak, et eesti luulest on teda kõnetanud Juhan Viiding. Lisades tarkusetera: „Teisalt võib keelt tõepoolest vaadelda kui džunglit või võsa, kust tuleb endale tee tähenduse juurde raske töö ja vaevaga läbi raiuda.“ Tõesti, kirjutaja võiks arvestada, kuigi ei pea, et lugeja viibib selles džunglis üksi ja keegi teda ei aita. Ka mina ei suuda sesse padrikusse sattununa seekord teisi eriti aidata. Muidugi, prantsuse kirjandusest tuttavaid nimesid teatakse: Artur Rimbaud, Baudelaire ja teised retked 19. saj. prantsuse kirjandusmaastikul. Alateadvusest ollakse muidugi kuulnud, aga Haljaku lugemine pani hetketi hinge kinni. Kõik tekstid on miskitpidi sarnased, aga samas pole võimalik lihtsamal kombel võrrelda. Haljak teab, et peab olema tark, nii on asjad kujunenud. Ta annab sellest märku, näib, et isegi imetleb end. Inimene luulekogu kaanel põleb..., kes ta küll on, võib üks või teine pärida.
Ent kogust „Uus inimene“ valin viimase teksti: „kas siis nende poiste keel ei või / laulu tuules taevani tõustes / igavust omale otsida siin / lumises põhjas ilusa maarja / külmas põhjatuules kastes / maarja vilusas kaljuorus / nabas / sääres / kannas / häbemes / laul ei või õitseda kui tasa ojake / läbi heinamaa rahva isamaa / emamaa taeva meiemaa minumaa / sinumaa / sinise taeva / pimeda taeva poisid maa pealt / kõrge isamaa öösekuninga poole / ei või õitseda kauniste / ei või laulda kauniste / uius ujumas / mõte otsimas ja / meri hüüdmas jumalalt tähdedelt / alla / ei või tulla kauniste / ei või võtta kauniste / ei või tõusta kauniste / sisse pimedasse ulgu / öösekuningas maarja kes / sa pilvede sülesta / pimeda ulu maarja kes / sa pilvede sülesta / maha oled langemas / läbi heinamaa pimeda tule / meie maa / rammusasse keelde“. Muidugi võib ka uute ja noorte poiste hääl tõusta taevani..., aga inimesteni peaks ennekõike jõudma.
Aga et olla õiglane, siis näide ka kogust „Conceptio immaculata“: „ KUA kua kondame / muutumatult pühakute vahel / nõnda ihuline ja vaene / näljasära on linnulik on siidiline / kardin mu musta kambri / kinnilöödud aknas kua kua me / kiriline kvasiorkor on pahetu / kuikevadineõitsengimmaculata / conceptio valelik valelik kui / aimuv ootamatus ulvel tahvlil / pühapisikenenäljastlangevpoiss“.
NB!Pealkiri tähendab ladina keeles pärispatuta eostamist ja on katoliku kirikus seotud Neitsi Maarja sünnilooga – teatavasti eostati Maarja jumaliku vahelesegamise abil.
Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu. Ühtlasi kaks teekonda, kaks erilist suhet. Emad-tütred: ühelt poolt üksteise mõistmine, teisalt täielik mõistmatus. Raamat puudutab mind väga. Võimalik, et kirjutaja(d) pidi(d) just selleks palverännaku ette võtma, ja veel Hispaaniasse, et mõista selgemini elumustreid, mis möödas, mis ees. Kes teab, üks neist varases keskeas, teine alles oma teekonna kaunimaid päevi nautimas. Kätlin kirjutab sissejuhatavalt: „See on väga raske raamat ja olen seda kirjutades täiesti teadlik sellest, mida see kaasa tuua võib. Aga. Ma ei saa seda enam tegemata jätta. Ei saa kogu elu käia ümber tulikuuma pudrupoti, mis kogu aeg plärtsatab ja kõrvetavkuuma laavat välja pritsib. See ei ole lugu minust. See ei ole lugu minust ja minu emast. See ei ole lugu minust ja minu tütrest. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost ja ma panen iseenda mängu, et see üles kirjutada.“ See on tõesti mõtlemapanev, pihtimuslik ning raske jutustamine, aga 1970ndate aastate ühiskondlik olustik pole siiski ehk nii oluline, sest inimloomuse seletamatu käitumine on seotud tihti hoopis teiste märksõnadega, kui seda on sotsialism-kommunusm või kapitalism. Selliseid valusaid kogemusi võivad lapsed kaasa võtta ükskõik millisest kümnendist.
Kätlin Kaldmaa otsustab koos teismelise tütre Hanneleelega aastal 2013 minna reisile, sest teda haaras ühel hetkel kuuldud sõna camino, mis maakeeli tähendab tee. Mõlemad jagavad oma rännumuljeid, kohati ei saa arugi, kumb ühel või teisel leheküljel teest pajatab, sest kirjutatakse ühtedest samadest kohtadest ja kohatud inimestest. Sellest perioodist, mil kõnnitakse tuhandeid samme, millest moodustuvad sajad kilomeetrid, jagatakse muljeid ja tähelepanekuid igast ilmakaarest caminole saabunud teekaaslastest, ööbimistest pigem kehvapoolsetes katusealustes, villidest ja plaastritest jalgadel, väsimusest, söögist ja joogist, mägedest, päikesepõletustest maal, kus võib ka külmetada. „Kaks armastuslugu“ on ühteaegu nii elulookirjeldus kui ka reisikiri, mis osavalt sõlmitud, ent prevaleerima jääb ikkagi Kätlini lapsepõlve keerukus ja suhted vanematega, eelkõige emaga. Jah, maalapse elu pole kunagi lihtne, aga Kätlini oma siiski jahmatab oma karmusega. Jahmatab avameelsuse ja julgusega. Loodetavasti aitab see kirjutajal südant pitsitanud taaka vähendada või pehmendada. Need caminod ehk kaks teed sobivad ühiste kaante vahele, eraldi raamatutena poleks nad minu arvates nii jõuliselt mõjunud. Palverännakule minnaksegi enamasti ju millegi pärast või nimel. Kes soovib tänada kedagi tervise taastamise eest, katoliiklastel kahtlemata omad põhjused, mõni teeb seda rännulustist või matkamiskirest. Kolmas-neljas soovib õppida iseennast tundma, viies, et saada selgust minevikust.
„Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkama saamine. Nende ületamine, ütleb autoritest vanem. Tuleb tunnistada, et Kätlin on tulnud mõlemaga toime. Eks tema tütar ka. Raamatu lugemist alustades poleks osanud vähemalgi määral arvata, millest see jutustab. Võimalik, et teistsugusel seisukohal olijaid leidub samuti piisavalt, neid, kes targalt pead vangutades ütlevad: kas on siis vaja emaga läbisaamisest, tema käitumisvalikutest nii üksikasjalikult kirjutada. On küll vaja, kui kirjutamine on teraapiaks, kui ravib.
Teekond Hispaaniasse läks Kätlinil ja Hanneleelel korda, oli ehk natuke üksluine, aga vantsides ja näoga kõige vägevama poole kiigates ei tohigi mingeid jumalavallatuid mõtteid või tegusid kavandada. Kõnni, söö ja puhka! Seega katke raamatu tutvustamiseks valisin just sellelt teiselt teerajalt, täpsustatult viimasest peatükist, ridade hulgast, kus Kätlin kirjeldab, mida ta on saanud eluks kaasa emalt: „Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin mitteollatahtmise valusat kunsti. Võib öelda, et halvasti õppisin. Kuus enesetapukatset ja ikka veel siin. Tänu neile sain ma selgeks elamise kunsti. Parafraseerides Peeter Paani: „Elamine on tohutu suur seiklus.“ Ma õppisin, kuidas mitte elada vales. Kuidas mitte elada elu, mis pealispinnalt paistab sootuks teistsugune kui selle sees olles. Umbes nii, et väljastpoolt roosamannavahuline sefiiritort, sees söödamatu klaasikilde täis kassikakakook (nagu Siri Kolu maanteeröövlite saaga Piruka ja Maadluse võistluses ette võib tulla). Ma tean, et selline elu teeb haigeks suured ja teeb haigeks lapsed. /---/ Ma õppisin armastama maailma. Ma õppisin uudishimu selle kõige vastu seal väljas, mis on nii külgetõmbav ja salapärane ja mõistatuslik. Selle maailma vastu, kus elavad kõik need miljardid, kellel kõigil on oma elu. Õppisin armastama seda maailma, kuhu toona, lapsepõlves, ei olnud ühel kolhoositari tütrel vähimatki lootust üldse kunagi pääseda.“ Laenake see raamat, lugege ja mõelge, kuivõrd on maailm muutunud, aga kas me ka ise oleme, see on vahest olulisemgi teada.
Rein Raud. Kell ja haamer. Tõepoolest, paksude romaanide aasta: ikkagi 425 lehekülge! Raud on kirjutanud raamatut kaks kümnendit, daatumiks on viimasel leheküljel 1987-2017. „Kell ja haamer“ kujuneb kindlasti eelmise aasta üheks sisutihedamaks teoseks, millest võiks tutvustaja kirjutada palju ridu, aga sel poleks mõtet, sest kõiki kihte ei jõuaks nagunii kirjeldada ega läbi arutada. Pealegi, iga lugeja peaks Raua stiili, õieti küll erinevaid kirjutamisstiile, ise tajuma. Nimelt kasutab autor eri aegade markeerimisel ajastule sobivat väljenduslaadi. „Kell ja haamer“ on ühteaegu nii ajalooline, põnevus- kui isegi müstiliste sugemetega romaan. Tihke ja tihe, kuigi finaal nõudnuks minu meelest täpsemat sõnastust, mõned otsad jäid lahtiseks. Ehkki mine tea, näilise lõpetamatuse kohalt annab jälle edasi minna, kui autor kavatseks. Muidugi võimaldab nõnda mahukas teos autoril ka pikematesse aruteludesse (nt. mänguteooriad, aja mõiste) laskuda ja filosoofilist münti sisse tuua. Aeg-ajalt võib tunduda, et autori dotseerimine hakkab väsitama, ent just samal hetkel visatakse mõni põnevust tekitav moment sisse. Salapära jätkub: nt. juhtub külas arusaamatuid seiku, keegi kaob, paar kummalist meest sõidavad kummalise välimusega autoga, politsei ei taha tegelda kadunud tüdrukuga, küll avastab Jasper kirstust uhke varanduse, hoone sütib teadmata põhjusel põlema jmt.
Pean keskseks tegelaseks, kui lubate nii väita, Undivere mõisa Virumaal, mis asub mere lähedal. See on mõistagi väljamõeldud koht, osutused Sagadi, Palmse, Vihula suunas võivad ju natuke kandi piire avardada, aga fiktsiooniks jääb mõis nii või teisiti. Nagu näiteks Jasperi unenägu venelaste rajatud ja mahajäetud salapärasest linnast Virumaal, kuigi müüdil on teatav alus olema. Aastakümneid tagasi, kui räägiti fosforiidi teemadel, vihjati ju sellise asula võimalikkusele!? Ent see on vaid väike faktikene paksus romaanis.
Tegevus toimub pika perioodi jooksul. Nii 19. saj. esimesel poolel, mil Undiveres sünnib ja elab balti aadlikust maailmarändur Otto von Dodecker (õpib Peterburis, tutvub dekabristidega, reisib läbi Krimmi, Konstantsinoopoli, Egiptusse, Sudaani, Etioopiasse). Siis stalinlikul 1950ndal, kui mõisas on lastekodu, 1979. aastal, kui toonane kolhoosiesimees püüab kontorihoonet restaureerida. Ning lõpuks aastal 2016, kõige trafaretsem ja üllatustenapim tasand, mis näitab küll turumajanduse mõju inimloomusele, uusrikaste käitumist, milles pole aga midagi uut. Et kunagise esimehe poeg tahab mõisa rajada muuseumi, kus näidataks Dodeckeri kunstikogu, pole samuti ime, see kuulub ju viimastel aastatel jõukate eneseeksponeerimise juurde kui helduse märk. Ent kuulakem, mida ütleb meile raamatu pealkiri: „Mängu nimi on „Kell ja haamer“. Kõik, mida me tema kohta teame, on pärit Alban von Hahni raamatust „Buch der Spiele“, mis on välja antud Leipzigis, Otto Spameri kirjastuses aastal 1900. Kella ja haamri reeglid on kirjas selles raamatus lk. 359-360. Autor väidab, et mäng on tekkinud tükk aega enne ristiusu vastuvõtmist germaanlaste poolt ning sisaldab paganlikku sümboolikat. Ühel kaardil kujutatud haamer sümboliseerib paganlikku sümboolikat. Ühel kaardil leiduv kimmel hobune tähistab Odini sõjaratsut ning võõrastemaja kaart Valhallat, langenud sangarite elupaika. Kell olevat mõnede uurijate meelest kristlik sümbol ning mängule lisandunud alles hiljem.“ Peibutab, eks ole! Kuigi öeldakse, et selle mängu reeglid pole keerulised, ei hakka ma neid tsiteeima. Iidse mängu tähendusest konkreetses kontekstis saab igaüks romaanist juurde lugeda, kujundid on igatahes põnevad.
Tegelasi on rohkesti, igal perioodil ju isesugused, on kummalisi, ent ka erilise isikupärata tüüpe, nõnda kui eluski, nii et otsustasin loobuda nende loetlemisest. Nimetan vaid kunstikogu ning von Dodeckeri päevikuid uurima saabunud noore mehe Jasperi nime. Oluline on ehk teada, et kõik, kes kunagi sinna mõisa on ükskõik mis kombel sattunud ja kauemaks kui hetkeks trepil seisatanud, ei pääse Undivere mõjust oma saatusele. Ikka ja jälle pöördutakse tagasi, sest minevik võib kummitada, ent alati ei pruugi ka. Kuidas ja kas suudab inimeste olemisse sekkuda pealkirjaks valitud mäng, jääb lugeja otsustada.
Et Undivere on müstiline koht, kinnitab järgne katke: „“See mõis,“ seletas Knopp, „on geomantiline anomaalia. Mitte algselt. Nii on lihtsalt ajalooliselt välja kujunenud. Mõis ise, no ja see unustatud linn nagu teiselt poolt, umbes nagu vastukaal, eks ole.“ Jasperil polnud halli aimugi, millest ta räägib, aga teine ei lasknud sõnagi oma jutu vahele poetada. „Erinevad rajad on siin ristuma hakanud.“ Knoppi jutt läks kiiremaks, ta võttis igaks juhuks Jasperi varrukast kinni. „Kusjuures ise üksteisest aru saamata, no umbes nagu lindude tee taevas võib ristuda sipelgate rajaga läbi sambla. Algselt oli muide vastupidi, ma mõtlen siis, kui mõis pärast seda esimest tulekahju üles ehitati, tead küll. Aga sellest ei mäleta praegu enam keegi midagi, selline kollektiivne ambroosia, tead küll.“ Jasper tahtis teda katkestada, aga Knopp tõstis käe. „Nagu ma ütlesin, alguses oli kõik ülimalt loogiline,“ jätkas ta. „Mustrid toimisid. Kõrged ja madalad, tühjad ja täis suhtusid üksteisesse rangelt ja täpselt, nii palju kui mul on õnnestunud aru saada. Aga järgnevad sugupõlved ei jaganud matsu. Või neil polnud lihtsalt võimalik, sa tead ise paremini, see koht käis mingi sada aastat lihtsalt käest kätte, enne kui need Dodeckerid tulid. No ja pärast neid ka veel. Vahepeal jõudsid jälle mõned karjamaad nigu metsa täis kasvada ja vanade teede asemele ehitati uued, saad aru. Tasakaal läks persse. Gustav Magnus, see oli nõksa asjalikum vend, no eks ta võttis suurelt ette ka, aga tal ei jäänud enam muud üle, kui oma tahe maastikusse sisse rammida. No aga tema suri jälle ära, eks ole, enne kui töö valmis, ja järgmised peremehed ei taibanud asjast ööd ega mütsi.“
Suurest tasakaalust ja selle tähendusest räägitakse veel mitut puhku. Lugeja, valmistu süvenemiseks!

Liina Tammiste. Tagurpidi kuu. Kaanekujunduses kasutatud fotodelt vaatab vastu peibutava olemisega autor, kelle luuletki iseloomustab teatav atraktiivsus. Tammiste tekstid on jõuliselt sõnastatud, samas poseerivad. On sõnamängu, isegi riime. Ta räägib meelsasti oma tunnetest, pole eriti leebe ega ka jultunult karm, pigem kergelt üleolev, ja muidugi selgelt feministlik. Sotsiaalne nõudlikkus on peenelt doseeritud. Nojah, teadagi irooniline, kuid kurbuski ja mõned pillatud pisarad pole võõrad. Tammiste luuleraamatust leiab kõike: „ma / ei mäleta / halba - / vaid head. / olen / koidik ja videvik. / olen / kaldal / kust aet`ära sead. / olen / rõhknaeltes / pidevik. / olen / kaine / ja / ometi / täis. / se`/ punastus. / olen / siiski / vaid / põgus / eks näis / seal / kus / sina - / mu lunastus.“
Sõnu on tegelikult palju, ehkki võib algul näida vastupidi. Nende otsimisega on küllap vaeva nähtud, et nad ikka mõjuksid ka, annaksid uhke löögi lugejale! Ent kõik ei mõju, tee, mis sa hing tahad. Palju, palju ridu moodustub vaid ühest ainsast sõnakesest. Leian luuletusest „kuula“ toreda väljendi sõnapilvevahus: „ kuula / kuis / taeval on täna / vägised / laulud. / on / süvasuduses metafooris / pilla-palla sõnapilvevahus / mõttelõngatsi / südamega / koos. / on / tasa / kuulata / oskajale / pianost / forteni. / on / esimesest / viimase / taktini. / on / l/täidetuna / lugu / loos.“ Eks ta nii ongi, et kujundeid on vaiksemaid ja tugevama sõnumiga. Kindlasti on „Tagurpidi kuu“ elujaatav kogu, ja kuu kullane on ka sees, aga pealkirja interpreteerimise jätan lugejate hoolde. Oh, oleksin peaaegu unustanud lisada, et peaaegu kõik tekstid osutavad tunnetele ja kui vaeva näha, siis mõistab ka nende tonaalsust. Sest mõiste armastus on nüansirohkem nagu elus ikka ja alati. Mõistagi ei saanud ma kõigest peensusteni aru. Kas keegi üldse peabki saama? Üks näide veel: „see on see / kui sa ärkad / päripäikeses / päevas. / ärkad / sallimatult / sundival mõttel / et / kuidas / sa / ei mõista. / ja / et / kuidas / sa ei tahagi / mõista. / sest. / sest - / poeesia / on piiritus. / olme / aga.“
Elin Toona Gottschalk. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Selgete ilukirjanduslike tunnustega mälestusteraamat. Inglise keeles ilmus teos juba 2013. aastal, meieni jõudis alles 2017. a. sügisel Kersti Undi tõlkes. Kuigi olen Toona varasemaid, samuti tema elukäigust tõukunud raamatuid lugenud, suudan taas vaimustuda autori väljendusviisist, st. stiilist ja oskusest kujutada ühe lapse teekonda pagulusse, mis osutub ühtlasi ka täiskasvanuks saamise raskeks rännakuks. Kahekümnenda sajandi teine pool kestab ja kestab me meeltes ja keelel, ootan uusi interpretatsioone. Kas või nendelt, kes on viimastel kümnenditel valinud vabatahtlikult elu maailma heaoluühiskondades, mis ei pruugi olla nõnda täiuslikud, kui loodetud.
Ajalugu „mõistis“ Elini taolised lapsed pagulasteks, ükskõik kuidas nad püüdnuks ka ise käituda või tegutseda. Ikka need piirid, igavesed piirid, mis jäävad alatiseks inimeste vahele, olgu siis psühholoogilised, seisuslikud, rassilised, usulised vms. Eesti on mu auvõlg, ütleb autor!
 Ehkki Elin Toona teksti ja Tarmo Tederi   mahuka ülevaatega „Kuuskümmend   aastat hiljem“, vahel seisab müür,   tähendagu see siis mida tahes,   kirjeldavad mõlemad oma lapsepõlve,   küll  täiesti erinevas ühiskonnas, nagu   teame, lisades samal ajal väiksemal või   suuremal määral väljavõtteid ajajärgu   ajakirjandusest. Aeg oli inimeste jaoks   hullumeelne mõlemal juhul, aga tuleb   tunnistada, et nõukogude lapsel Mõtuse   Jaanil siiski talutavam. Tegelikult lausa   hea, kui mõelda Elinile. Ka Viivi Luige   „Seitsmenda rahukevade“ tüdruku ja   isegi  Leelo Tungla „Seltsimees lapse“   igapäev oli inimlikum kui Elinil, ehkki   ühiskondlik kurjus oli neid kõiki   puudutanud. Hullumeelne arvamus,   paljudele lausa vastuvõetamatu, aga   raamatuid võrreldus jääb selline tunne.   On kuidas on, eesti kirjandus saab   igatahes juurde veel ühe elujõulise ja   vastupidava nutika tüdruku.
„Pagulusse“ tundub olevat kirjutatud rohkem teistest rahvustest lugejale, natuke ehk neilegi, kes ei hoolinud pagulaste käekäigust ja püüdsid neist vaid harimatuid teenijaid kasvatada, nagu näiteks Inglismaal tehti. Välismaalase pitser jäi (jääb) võõrsile sattunud inimesele igaveseks ajaks külge, sellega tuleb alati arvestada, on üks Toona sõnumitest. Tema lugu pole võimalik paari lausega ümber jutustada, võib vaid märkida, et 1944. a. sügisel põgenenud laps elas üle Läänemere tormi, pääsemise juhuslikule kaubalaevale, raske teekonna Poolast Saksamaale. Seal sõja lõpupäevad ning siis pikad valulised lapseaastad Inglismaal. Viibida tuli bürokraatiast võrsunud asjaolude tõttu sealses sünges lastekodus, misjärel pidi Elin juba 15-aastaselt alustama tööd kudumisvabrikus. Teismelise olukorda raskendas ka keeruline suhe emaga, kes oli valinud võimalikest põgenemisteedest vist põrgulikuma. Kuid kõigist muredest ja valudest aitab üle saada üks kindel kants tüdruku kõrval – vanaema ehk Mämmä. Kui keegi ei peaks veel teadma, siis Elin Toona on Ernst Enno tütretütar. Järgmine katke kirjeldab aega Headingley lastekodus, kus 10-aastast tüdrukut, kes keelt ei mõistnud, keda alandati, solvati ja pandi kõige hullemate = mustemate tööde peale, sest nii temast kui teistestki lastest kasvatati teenijaid: „Mu esimesed päevad ja nädalad möödusid üldises hämus. Käsud, käsud, korraldused, korraldused. /---/ Minu õpetajaks sai naine, kes oli mul aidanud lastekodurõivad selga panna ja kelle nimi oli minu arusaamise järgi proua „Vaaker“. Ta oli keskealine nurgeline naine, kel mitte üksnes polnud lakkamatult põll märg, vaid kes oli ka sügavalt õnnetu, nii et tal polnud aega mingite mõttetuste jaoks. Proua Vaaker sidus mulle ümber musta tööpõlle ja viis mu „skulerisse“, köögi kõrval asuvasse betoonpõrandaga tuppa, mille keskel oli äravool. Seal oli kaks suurt valamut ja pesumasin, suur pesuväänaja, triikimislauad, kuivatusrest ja gaasipliit – kõiki neid asju olin haiglas näinud. /Elina ema töötas haigemajas - ML./ Äravool kaldus põranda keskel pidi minema juhtima vee, mis sattus põrandale põrandapesuämbrist, pesumasinast või pesuväänajast. Valamud olid mõeldud riiete pesemiseks ja nõude loputamiseks. Ühe valamu külge kinnitati käänuline puust renn, et vesi saaks ka sealt äravoolu joosta. Kõik puust esemed olid veest läbi ligunenud ja lõhnasid nagu märg nuustik. Pesemisruum oli pime ja niiske betoonkong, kus valitsesid äravoolutoru lõhnad. See meenutas mulle mahajäetud keldreid ja metroojaamu Berliinis ja minu Hausberges nähtud halbu unenägusid hallist mudast. Esimeses tunnis õpetati mind kasutama kühvlit ja harja, luuda ja põrandapesuämbrit. Edasi läksime keldrisse. Keldri laes oli luuk, mida kutsuti söeluugiks. Olin seda näinud Bollerite juures. Seal olid nad käskinud mul vihma korral oodata, kuni nad õhtul koju jõuavad. Proua Vaaker vaatas pealt, kuidas ma täitsin ämbri ääreni mustade söetükkidega, mis nägid välja nagu mustad kalliskivid, kuid määrisid koledasti. Tühi ämber ühes ja täis ämber teises käes, läksin tagasi üles kööki, kus panin pliidituha tühja ämbrisse ning tegin Vaakeri-muti karmi pilgu all tule üles. Proovisin mitu korda, enne kui kõik õigesti välja tuli. Siis läksime edasi maja teiste küttekollete juurde, kaasa arvatud kamin majaemanda elutoas. Kolmas kolle asus söögitoas. Selles süüdati tavaliselt tuli esimesena, aga kuna mina pidin alles harjutama, alustasime sellest, mis asus keldritrepile kõige lähemal. Söeämber oli raske. Tuld ei tehtud ühegi teise magamistoa kaminasse peale majaemanda oma, kus sain nüüd korralikult ringi vaadata. Tuba oli otsast otsani mugav. Ei mingit kõlekülma õhku ega avatud aknaid.“ Klassiteadliku Inglismaa keskkond oli pagulaste mäletusraamatute lugemise põhjal üks hullemaid, kuhu pagulased sattusid, ent lugege kindlasti ise.
 


 digitaalarhiiv digar