Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

107

LÄHETUSLAUSED 14. märtsil algusega kell 11.00 toimub Eesti Rahvusraamatukogus traditsiooniline emakeelepäeva tähistamine pealkirja all “Kas rahvuslik intelligents eemaldub eesti keelest?“ Nõusoleku esinemiseks on andnud Tiit Aleksejev, Kaja Kärner, Tõnis Lukas, Raul Rebane, Kaja Sarapuu, Kaire Uusen.
Loen Jan Kausi esseest „Tõde, tõlgendus ja tõevõrdsus“ (Akadeemia, nr. 1, 2018): „Olengi mõelnud, et kas inimese ja tema tõe suhet ei võiks vaadata sarnasena maakera ja magnetvälja suhtega? Tõde on see nähtamatu magnetväli, mis inimese elu kaitseb. Kui see ära võtta, inimese ümbert ära kiskuda, on inimene ohus. Niisiis ei räägi ma kindlasti tõdede vastu, vaid tahaksin lihtsalt suurendada tõlgenduslikkuse osa või taju tõejanus. Teistsugune tõde pole enamasti küll nii ohtlik kui Päikese kiirgus, kuid tungides läbi mu magnetvälja, võib ta toimida mu ajus sarnaselt fotosünteesiga maakeral. Sestap ei pea ma isegi olema oma tõemudeli suhtes relativist, et tunnistada teiste tõdede potentsiaalset väärtust. Ma võin teiste tõemudelitega asuda võitlusse, ilma et sooviksin nende hävingut. Võitlus võib käia nende poole, mitte nende vastu.“ Tasub kaasa mõelda, sest tõe ja õigusega on eestlastel alailma tegemist.
2017 ilmus koguteos „Kirev“, mis sisaldab Maarja Vaino ülevaate Leida Kibuvitsa loometeest ja traagilisest saatusest. Samuti leiab raamatust katke Kibuvitsa tuntumast teosest „Soomustüdruk“ (1932) ja kuus novelli. Tema mitmekülgset annet näitab peatükk, kus Kadi Pajupuu tutvustab kunstiandekat Kibuvitsa illustraatorina. Kirjaniku imelist käsitööoskust tutvustab Anu Raud, kirevust lisavad värviküllased näited kirjaniku säilinud töödest: tikandid, aplikatsioonid, heegeldused, lapitööd, mis asuvad Heimtali Muuseumis Mulgimaal.
LOETUD RAAMATUD
Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. a. romaanivõistlusel esikoha. Sellest võimsast (557 lk.) staroveride, vanausuliste elu kujutavast raamatust on juba päris palju räägitud, sest nõnda sügavuti minevalt mastaapset belletristilist teost pole sellest kandist varem kirjutatud. Kas nad ka ise seda lugeda saavad, on iseasi, sest tänaseks on Eesti riigi keelt mõistvaid inimesi sinna vähe järele jäänud. Romaan on mõnes mõttes ausammas ühele rahvakillule (küll rahvuselt venelased), kes on pidanud võitlema nõukogude fanatismiga sarnaselt teiste NSVL-i rahvastega. Raamat jõuab tegevuse kujutamises haripunkti aga taasiseseisvunud Eestis. Ühest küljest ajalugu, teisalt inimsaatused. Tutvustatav keskkond on üldiselt eestlastele võõras, nagu kombedki, aga okupeerimisaeg mentaliteedilt ju sarnane. Ent lugu vanausuliste käekäigust sõjajärgsel ajal tundub olevat eelkõige suurest inimestevahelisest vihast ja kättemaksust, millele sarnast annab eesti kirjandusest otsida. Kättemaksu alustab üks eesti mees nimega Raimond Uusküla, kelle käitumine nõuaks ehk koguni sügavamat psühhoanalüütilist käsitlust. Kas Peipsiveerele miilitsaks määratud Mäe-Uusküla perepoja on muutnud halastamatuks isa karistamised lapsepõlves ja poisi hingelised kannatused või hävitab ta inimliku poole usk kommunismi verisesse jõudu? Seda päris täpselt minu arvates välja ei loe. Kättemaksu põhjuseks kujuneb Raimondi abiellumine noore ja kauni kohaliku venelannaga, kellele mees pole esimene, ja see petmine väärib lausa   verist tasumist. Raimond käsib maha   lasta kogu äia perekonna, üks neist aga   pääseb – nimelt Bogdan.
 Niisiis, õõvastavat ja õudset kättemaksu    valmistatakse ette kaua aega, nii et   kaks   peategelast, õde-vend Serafima   ja Bogdan   loobuvad kõigest, mis   võinuks sel perioodil nende elujärge   pisutki pehmendada. Kaksikud ei löönud   risti ette millegi ees, nad laskuvad isegi   verepilastuse teele. Serafima jätab oma   laste hinged hooletusse, sest näeb, et   neist ei saa isa mõrtsukat. Ta soovib, et   Raimond sureks oma poja käe läbi, aga   mis hullemast hullem, ilmselt tapab ema   kättemaksuks oma „jõetud“ lapsed ise!?   Serafima talub mehe metsikut peksmist   märtripoosiga. Lõpuks tegutseb ta vaid   morfiumi ja rahustite jõul. Naises   pesitseb armutu ja ammendamatu jõud,   aga teda süüdi mõista pole lihtne – ta on kaotanud kõik, lõpuks ka inimlikkuse. Bogdan aga peitub pärast keerulist põgenemist vanglast soosaarele ja alustab uut isiklikku mängu, nn. teadjamehe elu. Kuni kohtub uuesti õega. Halastusest selles romaanis ei räägita. Nõukogudeaegset vanausuliste keskkonda iseloomustab lõputu joomine, vaesus ja püüd säilitada kõige keskel oma usk ja tõed. Nõukogude võim tõi muutusi ju kõiges, hävitas nende identiteedi ja käitumise, mis tugines ammu välja kujundatud väärtustel. Peatükis „Põlemine 1985“ toimub lausa „surnust ülestõusmine“, teisiti ei mõista Bogdani pääsemist jääga kaetud Peipsist nimetada. See lõõmav kättemaks ja häving, mis tabab ka külaelanikke, kujuneb omamoodi sümboliks, mis näitab, et kõik endine saab kord hävitatud, ükskõik kui palju rahvast ka sellepärast kannatab. Ja siis algab häving: „Helelillast roosaks ja oranžiks areneva hommiku pühalikkus murdub, muutub praksuvaks, tuld, muusikat ja ulgumist täis turuplatsiks. Raimond, kes on nurgadiivanis tukkunud, veab esimesena silmad lahti, keset suurt eesruumi seisab Serafima ja ohib naerda. Raimond tormab kööki. Ta keerab tagaukse lukust lahti, kuid see ei anna järele ka õla ja jalgadega tümitades. Siis meenub talle Meelis – lapselaps ja poeg on kordonisse ööbima jäänud. Ta trambib trepist üles. Leegid tõusevad kõrgemale, mõnes kohas lõõmab laudis teise korruse akendeni. Bogdan ja Andrus-Mstislav varjavad end miilitsavillise taga, mis on visa põleja – kunstnahast istmetes kärssab poroloon ja teeb rohkem suitsu kui tuld. Pingsalt jälgib Andrus-Mstislav esiust. See paiskubki lahti. Kiunudes läbib õbluke kogu leegikardina ja maandub lumele, ajades ennast kohe püsti. Bogdan aimab väljujat kehakujust ja liigutustest. Ta pole arvestanud, et Serafima võib majas olla. „Õeke!“ Naine jookseb kättemaksjate juurde, langedes värisedes ja naerdes venna embusse. Raimondile on pilt selge, kuid veel arvab ta, et tuldud on ainult tema hinge järele. Ta kisub pojalt ja pojapojalt teki, rebib nad paljajalu aluspükste ja pidžaama väel voodist välja. „Sinna! Välja, kuni veel saab!“ kamandab Raimond. Kalju jõllitab leeke, karjuv poiss poolenisti süles, poolenisti külje vastu toetatud. Kõrvakiil katkestab kõhklused. Tuleb tegutseda, mitte kaaluda – kuid Kalju pole kunagi otsustaja olnud. Peoga lapse nägu kaitstes jookseb ta läbi leekidemüüri, jalakarvad kuumast krussis, tallad teadmata viisil veriseks tõmmatud. Vaistlikult peidab Kalju ennast tossava villise taha. Just siis puhiseb maja ukse juurde seatud tünn kannatamatu põdrana, liigahtab koha peal, põhjad kärisevad liitekohtadest lahti, tulekera pritsib põlevat kütust kogu majaesisele. Unine ja segaduses ei suuda Kalju olukorda hinnata. Ta hoiab rapslevat Meelist enda vastas ega lase tal ära joosta. „Tee ots peale!“sisistab Bogdan. „Kõigele ots peale.“ Silmi vidutades vaatab Andrus-Mstislav emale otsa. Too lõdiseb, tõstab pilgu taevasse, kõhistab ja pudistab palvet. „Ema?“ küsib Andrus-Mstislav. „Ots peale! Ots peale!“ sosistab Serafimagi palve vahele. Pikemalt mõtlemata surub noormees Kaljule, kes ikka veel toimuvat ei mõista, püssiraua rindu ning tõmbab päästikut. Jämedad haavlid rebivad kehasse rusikasuuruse narmendavate servadega augu, millest paistavad valkjad luud. Meelis, pääsenud isa takistavast käest, jookseb musta Volga poole. Laia lehvikuna tabavad haavlid tema selja alaosa, olles veel piisavalt tugevad, et käristada kudedesse lehtrikujuline süvend ja lõhkuda selgroog.“ See pole veel kättemaksu lõpp, aga kes võtab romaani ette, saab tapatalgute ulatusest kuulda. Üks küsimus jääb mind siiski vaevama: kuidas suhtuda õe ja venna erilisse lähedusse, mis on eriskummaline, isegi arvestades, et nende ema suri kaksikuid sünnitades... Ja veel tuleb tunnistada, et kümnete ja kümnete tegelastega raamatus võib mõni asi ka natuke segi minna, mida toimetaja pidanuks ehk märkama, tähevead on juba väiksem asi.
Mart Kadastik. Luikede järv. Kuigi autor on meedias väitnud, et romaan erineb eelmistest (vrd. „Kevad saabub sügisel“, „Suvi sulab talvel“, mõlemad 2013) ei suutnud mina midagi arvestatavalt teistlaadset leida. Tõsi, raamat on paksem (414 lk.) ja süžee päris hästi üles ehitatud. Ajatemaatika kenasti sees: on 1990ndad ja viited tagasi kaugemasse minevikku, kus kahe perekonna teed kunagi ristusid. Tegelasi on rohkesti (endine advokaat, noored ajakirjanikud, arst, nii et suhtedraamat puuda jagu, ent nende paljude karakterite iseloomustamist ei saa psühholoogiliselt haaravaks või isikupäraseks nimetada. Palju trafaretset, koguni lihtsameelset. Ikka üks ja sama, st. prevaleerivad seksuaalteemad, seejuures lipsab sisse väga labaseid ridu. Ja eks näita „maitset“ ka armastusavaldus „sa oled kui vahukoor kukli peal“, see lause jääb küll kauaks meelde! Kui Kadastik kirjeldab ajakirjanduse igapäevatööd, siis seda teemat ta kahtlemata valdab: „“Meid võib silmapilkselt tänavale ajada. Meil pole pappkasti vaja. Meil ei olegi toimetusest midagi isiklikku kokku korjata. Keegi ei hoia enam laua peal perepilti.“ „Kas peaks hoidma? Toimetus on ikkagi töökoht, mitte kodu.“ „Natuke soojem ja kodusem võiks ju olla,“ sõnas Katrin. „Meil pole varsti enam oma laudagi.“ „Mis tähtsust sel? Laud ei kirjuta, inimesed kirjutavad.“ „Tuleme tööle ja istume esimese ettejuhtuva arvuti taha? Nii või?“ „Miks mitte?“ „Või sinna, kuhu vahetusülem meid suunab?“ arutas Katrin edasi. „Oleme nagu supermarketi kassapidajad. Täna siin, homme seal. Walk in, walk out. Meist on tehtud robotid. Ülespoole alandlikud, allapoole üleolevad. Kas keegi meist kaitses Fredi? Me ei teinud piiksugi. Mida meie protest muudaks, õigustasime end. Värisesime nurgas nagu lambakari. Tegime, nagu poleks näinud ega kuulnud. See on vist alati olnud nii, et vaprus on nimeline, argus anonüümne.“ „Noh, Fred oli ise ka ülearu kangekaelne. Ja me peame siiski arvestama tööandja õigust kaadrit komplekteerida.“ „Ülekohut ei peaks küll respekteerima.“ “Sa oled nagu moraalipatrull või elav eetikakoodeks. Sinus on läinud kaduma tulihingeline ametiühingujuht,“ tögas Katrin. „Me ei julge isegi siselistis enam kirjutada, mida mõtleme. Sest me kardame, et ülemisel korrusel jälgitakse meie kirjavahetust. Kas sa täna julgeksid mulle oma luuletusi saata?“ „Ei julgeks, sest ma ei oska luuletada. Need on piinlikult nadid luuletused,“ vingerdas Meelis. /---/ „Me peaksime endalt ühte asja küsima. Seda, kas meil on ikka õigust hurjutada inimest selle eest, kui ta on omal ajal rääkinud midagi, mida täna on paha kuulata, või vastupidi, vaikinud siis, kui olnuks õigem rääkida? Kas me teame valikuid ja riske, mis tol ajal olid? Kas sa tead, äkki noil aegadel oli hirmutunne ainus normaalne tunne?“ „Kõiki sigadusi, mida inimesed on teinud, ei saa ka õigustada,“ sõnas Meelis. „Täpipealt! Kas meie tallalakkumist saab õigustada?“, ägestus Katrin. „Mille pärast väriseme ja lipitseme meie? Kas meid lastaks maha või pandaks vangi, kui meil jätkuks julgust kaitsta oma kolleegi? Jääksime töökohast ilma? No ja mis siis, me võime ju vabalt teise kohta minna, PR kustub. Aga me ei taha ebamugavusi. Me ei ole nõus ohverdama raasukestki oma heaolust.““
Eva Koff. Sinine mägi. Tegevuskoht suuresti Tartu. Et oleks pealkiri avatud, tsiteerin alustuseks romaanist katke, tegevus toimub jaanuaris 1993: „„Armas Põder, mitte keegi ei saa mind kohustada lootma. Äkki ma olen pessimist.“ „Ole, kui tahad, aga kui sa tahad elada, siis sa pead lootma.“ Põder naeratab Liisile, poisi silmis on mingi purustamatu rõõm, midagi sellist, mille vastu ei saa. Liisile tuleb meelde maal, mida ta klassiga Helsingis käies Ateneumis oli näinud: esiplaanil oli maja, millel puudus üks sein, keset tänava poole avatud ruumi seisis vanaaegses kleidis blond naine. Maali vasemas servas paistis tänav, võreaed ja aiavärav, mille tagant algas pruunikasroheline aas. Kaugel, silmapiiril oli heledas valguses näha sinine mägi. Ootus. Jah, „Ootus“ oli vist selle maali nimi. Liis oli tookord pikalt pildi ees seisnud, millegipärast oli tal tunne, et kui blond naine oleks taamal kõrguvat sinist mäge märganud, üle aasa kõndinud, mäe jalamile jõudnud, ülespoole vaadanud ja mäest kiirgavat eredat valgust näinud, poleks tal enam olnud tarvis oodata. Ta poleks enam olnud nukker, nagu ta praegu ses veidi kõledas toas üksinda seistes näis. Kõik oleks olnud käes, kõik, mida ta on oodanud, igatsenud.“
  Jah, ootused ning lootused-ootused     kohtuvad raamatus mitu korda. Kolm   lugu, st. romaani keskmes on kolm   noort naist, kes erinevatel   ajaperioodidel (20. sajandi algul ja   lõpukümnendil) oma parimas eas   toimetavad. Kõik ju teavad, et selle saja   aasta jooksul on toimunud meie maal   tohutult muutusi, mis ei jäta ju kunagi   ühtegi inimest puudutamata. Esimene ja   Teine maailmasõda, okupatsioon ja   lõpuks 90ndad (mis pöörane aeg just   tagantjärele vaadates), mil toimub   taasiseseisvumine. Mõistagi liigub naiste   kõrval meestegelasi. Romaani   lehekülgedelt leiab palju poeetilisi, lausa   impressionistlike kirjeldusi. Tegelikult   käib jutt armastusromaanist, kus küllalt   emantsipeeritud naised valivad   elukutseid, teevad isiklikke otsuseid   kindlakäeliselt ja valivalt (vallaslaps).   Arstiks õppiva peategelase Liisi   vanaema  Elfriede (Elfi) kannatused lubavad „Sinist jõge“ nimetada ka mäluromaaniks. Üks naistest, Adele, on valinud fotograafi elukutse, tema missiooniks jääb taastatud nägudega sõjameeste jäädvustamine. Ükskõik kui karmilt aeg ka elusid kujundab, seisab naise kõrval alati ootus ja lootus.
Täiesti ootamatult, kuid põnevalt, põimib autor teosesse keeleteadlase Johannes Aaviku, ent seda lugu uurigu juba lugeja ise. Romaani mahub palju huvitavaid vaadete, lõhnade ja maitsete kirjeldusi. „Sinisest mäest“ leiab inimsuhetest kooruvat halastamatut tõde, ent vaetakse ka uusi võimalusi, mis ei pruugi alati paremad olla. Kokkuvõtvalt: romaan on pikk ja tihke mõtisklus ajast ja inimestest.
Hasso Krull. Kandsime redelit kaasas. Läbinisti sensuaalne luulekogu, kuhu    poetatakse sisse ka argiseid mõtteid, nt.   kas või vananemise paratamatus, viited   kapitalismi pahedele. Ja rohkem mul   öelda polegi: „Missugused rinnad!   Missugused puusad! Missugune   tagumiku kaar! Panen sellele / käe, ta   voolab ja sulab, see on / üks eriline   fluidum, mis sellest kehast / minuni   hoovab. Ettevaatlikult venitan /   kannikad pisut laiali, ilmub väike   kutsuvalt / plinkiv tunnel, otsekui   veekeerise suu, / otsekui tuulispask otse   suu juures. Pistan / avausse keele, nüüd   hakkab ta naljakalt / võbelema,   itsitama, minul on aga suus / värske   kaneelisaia maik. Mis edasi / saab? Mida   endaga tegema pean? Kust leida   vananemise võti, kus üks imeilus /   perse  lummab mind nagu   varahommikune / maastik, nagu soe   suvetuul, nagu  ootamatu / filosoofiline   idee? Või mõtleks   hoopis / nii: selles imeilusas avauses, läikima / löödud tunnelis, helkivas salakäigus / ongi vananemise võti?“
Kai-Mai Olbri „Elujooned“. Luulekogu märksõnadeks on armastus ja tunded. Ent üle kõige kõrgub kuu kui kujund, tema on suunaja ja lohutaja, aitaja ja toetaja ( „ Kuidas ma loon“, „Krants ja kuu“, „Sinine täiskuu“, „Kuuhull“, “Kõrge Väljaku kuu“, „ Kollane valgus“, „Elujooned“,“Külmapõletud“ jt.) Tsiteerin luuletuse „Kuule“: „Pole huvitavamat olendit, / kui kuu - / kahtlemata on ta elus / oma igaveses muutumises; / kuidas ma sooviksin / temaga sarnaselt / kasvada ja kahaneda, / olla täiskasvanu, ja siis taas laps, / nautida noorukiiga, / vananeda, / ja ikka ja jälle lapseks muutuda, / et saada uus võimalus arenguks.“ 
Leidub erootikat („Maavärin“, „Ekslev sõrm“, „Palang“, „Nagu tantsiv taim“). Ja muidugi elu ja surma motiiv („“Elu ja surm“, „Surm“, „Minek“, “Võimalused suitsiidi puhul“, „Avatud raamat“) „Elujooned“ on kakskeelne , autori kiindumus Hispaaniasse on ju üldteada. Mõned luuletused on pühendatud praegu ülikeerulise olukorraga silmitsi seisvale Katalooniale, tsiteerin: „Olin armastusest haavatud, / siis läksin ja sõin / oma nukrate silmadega / Kataloonia külade kivist maju / ja rohelust, / ta mägede suursugust sina / ja kaunite lillede lähedust. / Ah kuidas ma nautisin / lahkuvat kurbust / ja kuidas mu avatud suhu / voolas soojade ööde tumedust!“ („Ravim“)
Katrin Pauts. Öömees. Võtsin minagi siis ühe krimka kätte, eks ta natuke kodukootud asi on, aga kes on vaid ühe žanri fännid, siis loomulikult loevad. Sisust niipalju, et mõrvar tapab naisi vaid seetõttu, et need tunduvad talle tühised ega usu ta enda loodud sillalegendi Öömehest. Kõige kõrval saab teada, kuidas üks väike külake elab, kuidas kulgeb kohaga ühel või teisel põhjusel seotud naiste elu. Hääd seal suurt pole. Homoseksuaalsuse teema on ka kohal, nagu ka koolikius, isegi välismaal töötamine on otsapisi sees. Üks korralik naistekas, seda küll. Võib-olla paneb siiski teismelisi õpilasi natuke oma käitumise peale sügavamalt mõtlema, et kaaslaste narritamine võib koguni traagiliselt lõppeda. Nagu kombeks, kujutatakse raamatukoguhoidjat ikka igava väljanägemisega, tõsi, ta tütar kaotas Öömehe vägistamise tagajärel vaimse tervise, nii et ema jõud kulub lapse hooldamisele. Mis kõige õudsem raamatukoguhoidjast saab kurjategija elukaaslane. Nii on autor otsustanud! Lõppu ma ära ei räägi, siis on põnevam, pealegi paistab, et Pautsil lugejaid jätkub nagunii. Tsiteerin: „Raamatukogu asus alevi keskusest veidi eemal väsinud puithoones, kus nõukaajal elas metsavaht. Virvele oli see maja alati meeldinud. Rahustav aura hakkas mõjuma juba rohkeruuduliste akendega veranda ees, mille seina najale Virve oma jalgratta toetas. Luitunud seinad, mis kunagi olid   tumerohelised, mõjusid lohutavalt.   Virvele meeldis ka alati korralikult   krunni sätitud hallide juukstega Olivia,   kes talle vastu tuli ja oma kuiva käe   pihku surus. „Tegin teed. Tahad sa   teed?“ Olivial oli alati teed „Võib küll   teed,“  kohmas Virve, kuigi talle oleks   kohv rohkem meeldinud. Olivia ei   joonud  kohvi. Virve neelatas, kui nägi   Olivia kätt kilekotikesest rohelist pudi   õngitsemas, pika varrega lusikas   luidrate näppude vahel nagu veidra   linnu nokk. Olivia kostüüm oli sama hall   nagu tema juuksedki ja õieti kogu olek.   See pidi olema üsna vana. Virve ei olnud   teda mingite muude rõivastega näinudki   ning teadis juba, et kes teraselt uurib,   võib raamatukogu juhataja jakikäisel   õmblusi näha. Nõelutud jakk – ainult   vana kooli inimesed käisid veel   sellistega. Või siis need, kes hoidsid   kramplikult kinni sellest, mis neil veel alles oli. Minevik, mälestused. Olivia kallas pudile keeva vett ja Virve pidi tunnistama, et see lõhn talle täitsa meeldis. Rahustav. Kõik oli siin uinutav ja rahustav.“
NB! Lugesin aasta algul virtuaalsest maailmast, kuidas Katrin Pauts kiitles, et oskab end müüa, sattus kohe uue „Rahva Raamatu“ kirjastuse nimestikku. Andis mõista, et on kuulus. Ega see veel näita tema teoste kunstilist taset. Jumal teab, kes meil kõik tuntuse otsas trambivad.
Arvo Valton. Märjamaa legend. Seda raamatut tahaks soovitada eelkõige noorsoole, aga loomulikult sobib kõigile ajalooainelise belletristika austajatele. Tegevus toimub Liivi sõja ajal Läänemaal, tekst on kergesti loetav ja arusaadav, pisut naiivpatriootliku ehk rahvusromantilise koestikuga. Lisaks väga ilus kujundus ja põnevad illustratsioonid. Küllap Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ on ka Valtonit, nagu teisigi eesti kirjanikke inspireerinud. Romaani keskmes on nutika ja õpihimulise talupoisi Priidu käekäik ja ustavus oma rahvale. Ta pärib oma vanaemalt, külaravitsejalt, huvi arstimise vastu. Priidust saabki ühel päeval Märjamaa arst (kuigi Baseli ülikool jäi pooleli), ent enne õpiteele suundumist päästab ta aadlipreili Elisabethi mõisameestest mässjate käest. Täitsa muinasjutuline juhtum: preili isa teadagi tapetakse, ema aga saab raskeid haavu, mis jäävad mõisaprouat alatiseks vaevama. Noorte sõprus ehk koguni õrn kiindumus meenutab koheselt Bornöhe „Tasujat“, kuigi viimase sündmustik on seotud Jüriöö ülestõusuga. Juhtub, et ühel hetkel aitab tüdruk omakorda noore talupoja vanglast põgenema. Priidu pääseb Tallinna ja kohtub peagi „Liivimaa kroonikas“ nimetatud ning Jaan Krossi romaanist „Kolme katku vahel“ teada doktor Friesneriga, kes olnud Rootsi salakuulaja. Priidust saab linnaarsti abiline, kuni ühel hetkel lähevad nende teed tööalase erimeelsuse tõttu lahku ja noormees suundub Saksamaale ametit õppima. Elatise saamiseks tegutseb rändarstina, kes olid toona enamasti erialase hariduseta. Tagasi tulles on temast noorem mõisniku tütar juba abielus, Priidu ravib isegi tema last. Pühasse abiellu astub noormees siiski vabadikutütre Tiiuga. Priidu elutööks kujuneb Märjamaa haigla ehitamine ja talurahva ravimine. Ajaloolistest nimedest leiab raamatu lehekülgedelt Liivi sõja perioodist tuntud persioone: nt. hertsog Magnus, hertsog Johan, von Üxküllid, Ivo Schenkenberg. Viimast on sedapuhku positiivselt kujutatud. (Teatavasti on Valton filmi „Viimne reliikvia“ stsenaariumi autor ja seal kujutab ta Ivot halastamatuna.) Veidi üllatab, et 16. sajandist jutustades kasutab autor väljendit kutsus vaibale, sulg sappa (lk.78). Osutus Märjamaale on igatahes tore: „Ja veel üks asi. Kui Euroopa sõjakad kristlased olid Lähis-Idas oma ristisõdades moslemitelt enamasti peksa saanud, siis mindi kompensatsiooniks nõrgemate vastaste kallale Põhja-Euroopas. Nii kuulutati ka Eestimaa vastane sõjategevus paavsti poolt ristisõjaks ning vallutatud ala pühendati Neitsi Maarjale. Esimesena tegi seda juba piiskop Albert 1201. aastal, et saksa seiklejate eelseisvatele vallutustele ja pappide väevõimuga ristimistele ühe püha sõna abil tuge pakkuda. Sellest ajast hakati Eestimaad nimetama ka Maarjamaaks, mis luulekeeles on tänaseni käibel. Selle nime kindlalt teada olev pärija ongi Märjamaa. Niisiis võiks väikelinna suurust Märjamaad nimepealinnaks kutsuda. Miks mitte.“ 


 digitaalarhiiv digar