Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

108

LÄHETUSLAUSED

Ajakirja „Keel ja Kirjandus“ tänavune esimene number (1-2) on pühendatud humanitaarteaduste ja rahvuse seostele. Loomulikult ka keelepoliitikale. Autorite vägi on võimas (24 asjatundjat), ja ka nende sõnaväe üle tuleb vaid imestada. Väljaanne on väikse esseistikaraamatu mõõtu, paar kirjatükki jätsin siiski lõpuni tudeerimata, ehk kunagi hiljem. Mõned kirjutajatest suhtuvad üsna radikaalselt ehk eitavalt etnilisse rahvuslusse, teised pehmemalt, aga on ka neid, kellele põlisrahvuse eksistents on veel oluline. Tähtis pole, milline on minu kui lugeja arvamus selles või teises küsimus, peaasi, et saame teada, kuidas haritlased nii tõsist ja intrigeerivat teemat käsitlevad. Tagakaane siseküljel on ära toodud mõned laused artiklitest, vaadake need üle, äkki tekib soov pikemalt lugeda. Tsiteerin Tiit Hennoste artiklit „Kirjandus, teadus ja rahvus“: „Eesti teaduskeele kasutuse tõrjumine käib hoogsalt. Tõsi, selle juures tuuakse mõnikord välja, et rahvusteadusi see eriti ei puuduta. Samas teavad kõik filoloogid, et asi pole nii. Palju juttu on olnud ka sellest, et igal juhul jääb alles eestikeelne kooliõpetus ja populaarteadus, seega ka terminid ja eesti teaduskeel. See jutt on häma. Kooliõpik, lehelugu ja teadusartikkel võivad olla kõik eesti keeles mõeldud. Aga õpiku või leheartikli kirjutamine ei ole eesti keeles mõtlemine teaduslikus tähenduses. Neil on suur ja põhimõtteline vahe. Keele seisukohast vaadates sureb kirjandusteadus kui rahvusteadus siis, kui kirjandusest ei mõelda enam teaduslikult eesti keeles. Lihtsalt öeldes, kui sureb humanitaarne teaduslik mõtlemine eesti keeles, siis sureb ka eesti rahvus kui kultuurrahvus. Ajaleht ega kooliõpik ei aita midagi. /---/ XXI sajandil on mu arvates rahvuskeskse teaduse mõiste suuresti kadunud. On võitlus rahvusliku identiteedi vastu. On võitlus eesti keele kui kultuurkeele vastu. Ja on midagi veel kurvemat: rahvuse unustamine, kõrvalejätmine, ükskõiksus. Rahvus lihtsalt unustatakse kuhugi nurka, kuni ta kooleb.“ Seevastu aasta esimene „Vikerkaar“ 1-2, samuti täis tekste, mis kirjutatud riigi sajandale tähtpäevale mõeldes, jälgib praegust ajajärku tervalt, irooniliselt, kohati lausa karmilt (just proosa), aga eks meie aeg ongi ju ütlejate nägu. Arvajaid on aga vähemalt miljon! Näide (:)Kivisildnikult, mis pole sugugi paha: „nüüd ma / muidugi / mõistan / kui fašistlik / kui rassistlik / ksenofoobne / ja julm oli / tahta mingit / eesti riiki / kuidas ma / sellega kõiki / tiblasid / neegreid / pankureid / reetureid / ja homosid / alandasin / ma tegin / seda / meelega“. Ja nüüd kuulakem Andrus Kasemaa ütlemist: „Vanaemaga kuulasime õhtul raadiot / Poliitikud rääkisid eestist / Vanaema karjus raadio peale / nemad vist ei kuulnud vanaema sõimu / sest nad rääkisid edasi / võibolla sadades üksikutes kodudes / inimesed karjusid raadio peale / vaene raadio / mina kuulsin toas / metsadega puudega akna taga / õhk kandis edasi vihkamist ja vaenu / linnud nokkisid kaerahelbeid akna taga / kõik vaikisime / ainult vanaema karjus raadio peale / linnud isegi ei ehmatanud“. Kindlasti pean nimetama esseisti ja tõlkija Nikolai Karajevi ülekohtu üle kurtvat artiklit „The division Bell Land. Väga eestilik lugu“, mis kinnitab taas, kuivõrd erinevalt kaks rahvust ühe riigi elu vaatlevad. Muide, elan autoriga Tallinnas ühes ja samas linnaosas, ja eks märkan ka üht-teist. Ühes olen Karajeviga nõus, muutusi pole mõtet oodata.

LOETUD RAAMATUD

Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Sõprade teateid rännuteedelt 1905–1950. Koostanud ja kommenteerinud Janika Kronberg. See sümpaatne raamat kujutab endast väikest teatmeteost. Lugeja leiab siit korraliku nimestiku, lausa aastate kaupa, nii Karl Asti kui Friedebert Tuglase reisidest ja viibimistest välismaal. Nii paguluse kui tööga seonduvalt. Sissejuhatava teksti „Kas minna reisile Tuglase või Astiga“ on kirjutanud Tiit Pruuli, kes kirjameeste reisiraamatutega põhjalikult tutvunud. Mõni üldistav lause temalt: „Ast kõnnib reisikirjades oma tegelastega kaasa, Tuglas kõnnib neist mööda.“; „Jah, kui Tuglase reisid ja reisikirjad on kõik korrektselt lõpule viidud ja vormistatud, siis rahutu Ast ei jõuaks justkui kunagi sihile. Tuglasel jäi ehk pooleli vaid reis maailma lõppu, Astil ka mitmed maisemad plaanid ja ettevõtmised, rääkimata unistustest. Ta nimetas oma reisikirju „kiirkirjadeks“, saades ise aru nende puudustest ja pealiskaudsusest. India reisikiri jäi pooleli, hilisemate reiside plaanitud raamatud hoopis avaldamata. Rumor on rohkem Eduard Vilde sarnane ajalehesabade reisikirjanik.“ Arvan, et alljärgnevgi katke on täpne ning huvitav: „Kuigi Tuglase reisides sündmustiku mõttes midagi põnevat ei juhtunud, on ta reisikirjadesse mitmele poole võimsa dramaatilise pinge sisse kirjutanud nii, et lugeja käiks justkui kogu aeg autori järel ja tahaks kiigata üle eeskõndija õla – no mis seal ees nüüd paistab, mis edasi juhtub. Samuti jäi Tuglase kontrollifriiklus saatma teda ka reisidel – olukord peab olema tema kontrolli all, siis tunneb ta ennast kindlalt.“

Põhiosa raamatust moodustavad kirjanike reisidelt saadetud postkaardid. Sõnumid on mõistagi lühikesed, aga oluline info on edastatud. Tore on lugeda, et Ast saadab Tuglastele postkaardid Tartusse Werneri kohvikusse ja ka Noor-Eesti Kirjastusse. Mõlemad mehed võtavad abikaasad alles hilisematele teekondadele kaasa. Postkaartide juurde valitud tekstid ehk mõtted nende reisikirjadest illustreerivad suurepäraselt pilte.

Raamatu koostaja Janika Kronberg kinnitab kogumiku lõpus, et Tuglast peetakse kaasaegse eesti reisikirjanduse teerajajaks: „Tuglase Hispaania-teekonna klassikalisust rõhutab seegi, et ta pani aluse eesti kirjanike Hispaaniaavastamisele, kus ükski järgmine, alates Johannes Barbarusest ja lõpetades Jaan Unduskiga, ei ole saanud jätta Tuglast mainimata. Tema Aafrika-raamatutega nii hästi ei ole, kuigi ka Marokole on eesti kirjanduses teiste Aafrika või Araabia maadega võrreldes kaugelt enam teoseid ja lehekülgi pühendatud (Karl Ast, Aino Kallas, Eduard Mäll, Leonora Peets, Rein Taagepera).“ Tänapäeval reisitakse jälle palju ja kaugele, raamat pakub minu arvates võrdlusvõimalusi ja võib ehk inspireerida mõnda hoopis oma järgmist teekonda ette võtma.

Siret Campbell. Beatrice. Harva, kui näidendeid soovitan, aga kui kirjandusse sisenevad uued ja eetiliselt ülikeerulised teemad, siis neid ei saa kõrvale jätta. Natuke kõhe on öelda, aga üldistavalt käib jutt surnu „elluäratamisest“ teaduse abil, nii et tänase päeva vaatenurgast ulme. Aga kui kaua, seda me õnneks ei tea. Nagu enamasti näidendites, on siingi keskseks armastuslugu. Noor lapseootel naine, kes on lasknud oma teadvuse kiibistada, teeb autoavarii. Arstid päästavad küll lapse elu, aga ema hukkub. Mees otsustab surnud armsama hääle aktiveerida ja jätkab temaga suhtlemist. Ka laps kuuleb tema rahustavat häält. Ühel päeval soovib Tom saada tagasi ka Kristi keha, mis osutub fantaasiale toetudes võimalikuks. Selleks leitakse n.-ö. modell, Beatrice, kelle ajju sisestatakse Kristi teadvus. Ega nende suhtlus algul kergelt ei kulge, aga siis soovib Tom teada , kust Beatrice keha on pärit. Kui loete, saate teada. Lõpp on pisut kummastav, aga eks kogu tegevus kuulub irreaalsesse maailma. Ometigi, kui tõesti kord kauges tulevikus suudab teadus inimese teadvust „liigutada“, mis siis juhtub..., see on eksistentsiseadustele mõeldes tõsine küsimus. Näite valisin 15. stseenist: „Theodor: Ma saan aru, et teie abikaasa digiteeris oma teadvuse ja teie olete nüüd huvitatud edasistest võimalustest. Tom: Täpselt. Ma olen lihtsamate lahendustega tutvunud, aga sain teada, et teil on ka surrogaatkeha teenus. Selle kohta polnud võimalik kusagilt täpsemat infot saada. Theodor: Te olete tõesti oma kodutöö hästi teinud ja seda on rõõm kuulda, et te Life Energy Innovationsi tööga kursis olete. Te teate, et meie ettevõte on lahendanud mitmeid inimkonnale suuri ja pealtnäha võimatuid ülesandeid. Surrogaatkehad on tõepoolest üks meie uuematest ja põnevamatest projektidest. Praegu käivad veel viimased teaduslikud kontrolltestimised ning õige pea kuulutame teenuse laiemalt välja. See, mida ma teile täna tutvustan, on aga juba täiesti töökindel ja seepärast ongi mulle suur au ja uhkus tutvustada lahendust, mis saab teie abikaasa teie kõrvale tagasi tuua. (Osutab aknale, kus Tom saab hakata kataloogi uurima.) Palun tehke mõned lihtsamad valikud. Teie abikaasa parameetrid on juba süsteemi sisestatud. Aga tegelikult on kõike võimalik muuta. Alustuseks saate valida eksemplare lähtuvalt vanusest, juuste- või silmavärvist, pikkusest ja näete, siin saab kuni õige väikeste detailideni oma valikut kitsendada. Meie kollektsioon on küll veel laienemise järgus, kuid usun, et leiame teile siit siiski mõne sobiva eksemplari.“ Näidend pälvis tänavuse Kultuurikapitali aastapreemia.

Andrei Ivanov. Batüskaaf. Romaan on omamoodi eellugu Ivanovi Skandinaavia triloogiale „Hanumani teekond Lollandile (2012), Bizarre“ (2014) ja “Kuutõbisepihtimus“ (2015). Midagi uut juba varemloetule autor pole lisanud, ikka üks ja sama asüülitaotlejate eluvintsutuste jada, kus ei elata just tavalist elu... paistab, et võitlus pettekujutlustega heast elust on suurem kui kodumaatuse tajumine, millele tegelased just sageli ei mõtle. Nende päevi täidavad narkootikumid, alkohol, omavaheline kisma ja paljudel juhtumitel ka varastamine, litside otsimine. Valetamise igapäevasust ei tasuks mainidagi. Kogu see argitrall on muutnud ka nii mõnegi tegelase psüühikat. Üks ja teine Taani jõudnutest pole ka varem, endises elus, eriti siivsalt käitunud. Palju lehekülgi on pühendatud heroiini, hašiši jt. ainete järelmõjude põhjalikele kirjeldustele: „Me ei tulnud nädal aega kaifist välja, sõitsime mööda teemantjõge, puistasime kristallikesi, puistasime võluliiva, soojendasime, ja see muutus klaasiks, unenäo vedelaks klaasiks, mida sai kõhvida, kõhvida, mis sillerdas... Me tõmbasime suitsu, jõudsime vaevu sammu pidada, üritasime seda püüda, endas hoida – see libises kopsudest välja, kõditas kurku ja sõõrmekarvakesi, jooksis minema sipelgatena seljal, me tormasime tema kannul mööda mäslevaid vahutavaid kärestikke, õndsuse lained lahustasid meie mõtteid, need põimusid nagu vetikad, seepärast ei saa öelda, kes oli esimene, mäletan, et ütlesin eufoorias, et Hanuman on prints, ma nimetasin teda printsiks, ma roomasin tema ees põlvili, ekstaasis, ta kangastus mulle universumi kosmilise isana, esmainimesena, Adam Kadmonina, Lootoseseemnena, Igavese Elu Nektaripiisana, ta näis mulle ajarändurina, keda ma pidin teenima, ja minust sai tema teener, kuna neil päevil ei suutnud ma üldse töötada, trauma tõttu – ma olin trepist alla lennanud ja põlve lõhki löönud... nagu ikka, mu lollakas põlv, kui palju ma olen sellega piinelnud! Lapsest saadik! Hanuman asus mind ravima, koukis kapist kargu, tegi paistes põlvele kompressi, mässis selle sidemeisse. Me kõhvisime heroiini ja Frederik Hotel muutus paleeks, mis asus kalju tipus, Hanumanist sai prints, aja käskija, aga minust sai tema sandist teener...“ Varasemast teosest teame, et ka kaaslane tulevikus. Loomulikult on jälgimaid kirjeldusi, aga eeltsiteeritu on ju hästi kirja pandud.

Teadagi olid üheksakümnendad, NSVL-i lagunemise järel, päris paljudele aastad, kus ei leitud endale enam kohta taeva all. Aga Aafrika ja India mehepoegi on alati taolistel rännuteedel liikunud. Otsitakse head elu, nõutakse, et neile rohkem raha ja tähelepanu pöörataks. Paneb lausa imestama, kuivõrd nutikad on sissesõitnud igasuguste kasusaamisvõimaluste leiutamisel. Nad teavad täpselt, mida on neil õigus saada, kust seda nõuda jne. Mingit rahulolu muutunud oludes nad üles küll ei näita. Ivanovi romaanid, olen seda varemgi kuulutanud, on kujundanud suuresti minu suhtumist immigrantidesse. Ega me ju nende tõelisest eksitentsist palju tea. Usun siiski, et on ka ausaid ja tõesti abi vajajaid, aga nende käitumismuster on enamasti siiski vastuvõetamatu. Kõige selle keskel tutvume ka peategelase Euge (Jevgeni) põlgliku suhtumisega endisesse kodulinna Tallinna, ja mis veelgi ootamatum, vanematesse.

Holger Kaints. Mälestusi raamatutest. Väljaandel on igati hariv väärtus. Eriti noorema põlvkonna raamatukoguhoidjatele, kes ei pruugi teada 1970ndatel ja 80ndatel ilmunud huvitavamast ja ka mannetumatest trükistest kuigi palju. Mind tabas mõistagi täielik äratundmisõhin, vaid mõned kirjanikunimed (eeskätt liiduvabariikidest) olid võõrad. Aga teos algab muidugi kirjaniku lapsepõlve ja lastekirjanduse tutvustamisega, mida loetud ja meelde jäänud. Kaintsi isiklik raamatukogu tundub olevat samuti põhjalik. Just raamatute kaudu saab lugeja teada ka autori eluloost, nii et omamoodi biograafiline lugu ka. Kaintsi ema töötas toonase Vabariikliku Haigla raamatukogus (tuntud keskhaiglana), kus poiss käis koguni teda abistamas. Mahakantud trükiste hulgast võis aga üht-teist endale valida. Autor avab raamatutele keskendudes ühtlasi nende kümnendite tõekspidamisi, annab kohati hinnangu ühiskonnas toimuvale. Töötades Vabriikliku Raamatukaubastu Raamatute ja Kantseleikaupade Hulgibaasis (mis pikk nimi) sattus Kaintsi kätte rohkem kirjandust, kui ükskõik missugusele teisele lugejale. Sellele perioodile on pühendatud eraldi peatükk, mida lugedes meenus, et kunagi valitses tsensuur: mida lubati, mida keelati, kuidas ja milline kirjandus üldse meieni jõudis. Kui paljukest saadi välismaist kirjasõna kätte. Ent on teisedki Kaintsi mõtted liigendatud kenasti osadesse, kokku on üheksa alajaotust. Kümnendaks varem ilmunud artikkel ajalehest „KesKus“, kus autor tutvustab Nikolai Nossovi Totu-lugude kaudu nn. omaaegset poliitökonoomiat –, kellele siis? Lastele!

Enamik meist, tänastest (rahva)raamatukoguhoidjatest, mäletavad veel klaperjahti teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõni raamatule, Kaintsi mälestustest üks tükike: „Ema raamatukogus juhtus sellega üks tore lugu. Solženitsõnilt oli tol ajal eesti keeles ilmunud kaks raamatut: „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ (LR 1963, tõlkijad muide Lennart Meri ja Enn Sarv) ning „Asja huvides“ (LR 1964). Viimane oli riiulil, selle võttis ema sealt ära. „Ivan Denissovitš“ oli aga välja laenutatud. Lugejakaarte lapates sai kindlaks teha, kellele. Oli üks arst. Ema helistas talle ja palus raamatu tagasi tuua, sest see on keelatud ja läheb kõrvaldamisele. Tohter küsis seepeale: „Aga kui ma selle ära kaotan, mis te siis minuga teete?“ Ema vastas, et kaotamise korral tuleb tasuda raamatu kolmekordne hind. Loomingu Raamatukogu topeltnumber maksis tookord 20 kopikat, kolmekordne hind oli niisiis 60 kopikat. Arst sõnas: „Hea küll, ma kaotan siis ära.“ Nõnda saigi ema mahakandmisakti kirjutada ainult ühe raamatu nime. Ent lool oli veel üks lõpp. Seitsme-kaheksa aasta pärast, raamatukogu kolimise ajal, leidis ema oma kirjutuslaua alumisest sahtlist ümbriku, mille sees oli omal ajal riiulilt äravõetud „Asja huvides“ ja veel üks õhuke raamat – 1958. aastal ilmunud Aleksandr Galitši näidend „Rännumarss“, ilmselgelt samuti keelatud ja kokku korjata kästud. Mitte keegi polnud kummagi vastu huvi tundnud. Võib-olla oletati, et raamatukoguhoidja saadab need koos teiste mahakantud raamatutega makulatuuri. Kuna asi oli poliitiline, oli ema konkreetset korraldust oodanud, seda aga ei tulnud. Nõnda jõudis Solženitsõni hävitamisele kuulunud „Asja huvides“ lõpuks minu raamatukokku.“

Ove M Suur. Collateral damage I-II. Parajalt hullumeelne lugu Eesti võimalikust saatusest, aga kujunditelt mitte nii pöörane, kui näiteks Paavo Matsini „Gogoli disko“. Natuke realistlikum. Ent mine sa tea, kavaluse abil Eestit Venemaa rüppe haarata on ju tõepoolest üks võimalus, mis võib tekitada kõhedust, kuid kasutagem siiski pigem väljendit düstoopia. Aga kõigepealt pealkirjast: „“Noh, on selline asi nagu collateral damage. See on see, kui kõrvalised inimesed surma saavad või midagi juhuslikult perse keeratakse. Näiteks läheb siin paugutamiseks ja üks kuul lendab üle tara ja seal saab mõni vanamutt surma. Tema on siis collateral damage, mitte mingi Galina Pavlovna. Saate aru?“ Mehed noogutasid. „Seega, kui me päästame kedagi, kelle järgi me ei tulnud, siis nemad on nagu juhuslik boonus. Inglise keeles siis collateral bonus.““

Sisust: Venemaa president Putilov on enneaegselt surnud, riigis võtab võimu Kadirkhanov (moslemid), algab kodusõda. Peaministriks on Zaitsev. Peterburis röövitakse konsulaadis töötav Eesti riigi kodanik Voronina. Põhjus on teine, kui arvate, hoopis raha! Asjasse peab sekkuma Eesti valitsus. Päästma lähevad venekeelsed mehed. Nalja on palju. Kuna just on toimunud valimised, tulevad võimule sotsid, peaminister Seljas on kaotanud koha, uue ameti saab Kadri Kajo, kellel armsam Rootsist. Romaani peategelane on aga hoopis tsentristide tähtis nimi, Europarlamendis töötav ohvitseritütar Ilona Sergejevna Toompere. Temast saab välisminister ja kui Kajo röövitakse, siis viimase asetäitja. Toompere hakkab keerutades ja kavaldades Venemaaga asju ajama. Seda valitsuse käsul ja Ameerika suursaadiku õnnistusel, kes koguni olukorra tõttu nõuab Eestilt, et riiki lubataks Vene väed. Igal juhul saab Ilonast Pihkvamaal tegutseva kindrali Mjasnikovi usaldusalune, kes kingib naisele hinnalise ehte... Kodusõja käigus luuakse Pihkva vabariik, kes Toompere utsitusel palub luba liituda Eesti Vabariigiga, et siis kõik Pihkva alamad esitaksid soovi saada Eesti kodakondsus: „President oli juba varakult ärkvel ja ootas siseministrilt teateid viimastest sündmustest. Stalauhhov saabuski Kadriorgu ja astus presidendi nõupidamisruumi viimase öö tegemistest teada andma. Samal ajal sisenes presidendi poliitnõunik ja teatas vaikselt ülemusele, et too peaks kohe ruumist väljuma. Kallaste vaatas teda hämmingul justkui küsides, mis saab veel tähtsam olla kui siseministri ettekanne peaministri otsinguist. „Te peate seda kohe nägema,“ teatas seepeale nõunik peaaegu hääletult, kuid resoluutselt. President palus ministril end vabandada ja tõttas kuulekalt nõuniku järel kabinetti. Sisenedes viitas too oma arvuti ekraanile ja peaaegu käsutas: „Lugege!“ Tekst oli venekeelne ja pärines Pihkva vabariigi valitsuse ametlikult leheküljelt. See oli ukaas valimiste ja plebistsiidi korraldamisest ühel ja samal ajal – järgmisel reedel. Rahvaküsitlusele pandav küsimus kõlas aga selliselt: „ Kas te olete nõus, et Pihkva vabariik alustab liitumisläbirääkimisi Eesti vabariigiga?“ President kobas tooli järele. Mõne hetke vaatas ta jahmunult poliitnõunikku ja seejärel päris: „Kas see on päris või on need mingid häkkerid? Anonymous?“ „See on ikka ehtne. Ma helistasin Mjasnikovi abile ja palusin kinnitust. Ta vastas, et jah, välja on kuulutatud demokraatlikud valimised ja rahvaküsitlus unioonist Eesti vabariigiga. Minu küsimuse peale, kas seda referendumivärki meiega ei peaks arutama, vastas ta, et vastupidi, see ongi plaan. Pihkva elanike positiivse tagasiside korral pöördutaksegi ametlikult eesti rahva poole. Nii ütleski, mitte riigi või valitsuse, vaid rahva poole! Kosjaplaane polevat ju mõtet pidada, kui peig ei tea, keda tahta või kui pruut on enne korvi andnud. Vaat sedapsi.““ Kogu see kirev lugu on päris teraselt kirja pandud. Kuulus Umbsaar on kõrvale lükatud, progressipartei strateeg Roosimaa ei suutnud aga võimu säilitada. Siseministriks on Ilonakese parteikaaslane Stalauhhov. Tegelasi on kõvasti rohkem, aga kõiki ei jõua loetleda. Ka eestlastel on eriväelased ja ülemjuhataja. Jantimist kui palju, samavõrd ka poliitukute umbarusaamu.

Teine osa alapealkirjaga „Lõppmäng“ läheb natuke käest ära, fabuleerimisnaudingus keerab autor vindi pigem üle. Jah, aga kes ütleks lõplikult, et nii ei pruugi kunagi minna? Et liitumegi Venemaaga uuesti, eriti kui Toompeal haarab niidid mõni Toompere sarnane tüüp, kes enda sõnutsi teeb kõike Vene kodumaa huvides! Luuakse Päästekomitee, millega liitub Seljas. (NB! Kurikuulsat kirjanikku Kiur Kemberit võrreldakse Vares Barbarusega.) Tekib toomperelaste ja vabatahtlike vastasseis, lendab kuule, lamab laipu, on kihutamist kiirabiautoga, sest vahepeal röövivad rahvuslikud jõud peaministri asendaja Toompere, kes teeb enda päästmiseks ettepaneku alustada läbirääkimisi Moskvaga, kus istub presidenditoolil Kadirkhanov, tiigrikutsu süles: „Mattias ja Ragnar lohistasid karjuva peaministri kõrvaltänavas asuva kiirabiautoni ja lükkasid ta tagauksest sisse. Seal teipisid nad oma saagi suu ja jäsemed korralikult kinni ja sikutasid kiirabis õndsat, kuid tehislikku und nautivad Kaupmehe tänava elanikud masinast välja. Mattias ja Ragnar sättisid nad viksilt ühele muruplatsile, siis ronis Ragnar Toomperet valvama, Mattias tõmbas oma verisele ihule autost leitud parameediku jaki ja asus rooli. Ta pööras masina ringi ja sõitis Rävala puiesteele, sealt Laikmaa tänava ja Rotermanni kvartali kaudu Ahtri tänavale. Tõsi, sealkandis ühtegi haiglat ei asunud, aga kui ta oleks Liivalaia tänava ületanud, oleks ta pidanud läbima ka Toompere loodud välimise kontrollpostide ringi Filtri teel ja Tartu maanteel.“ See pole veel kõik, aga kui lugeja soovib, saab ise edasi lugeda. Viimaks on Pajo tagasi tulnud ja Pika Hermanni torni lippu kirjeldatakse ühel päeval järgmiselt: „Üleni must, selle keskel aga valge sõõr, milles vabadusristilt tuttav mõõka hoidev soomuskäsi, mille kohal „E“ täht.“ Viimasel leheküljel peab Sergejevna aga juba kõne!

Paistab et romaani autor tunneb poliitilisi kalidore suurepäraselt ja annab mõista, et tsentriste juhivad tegelikult venemeelsed jõud. Belletristika ammendamatud võimalused lubavad palju öelda. Hoidku jumal niisugust valitsust, hüüan raamatu sulgenud lugejana.

Lõpetuseks katke Maria Mälksoo ja Kaarel Piirimäe kirjutusest „EleVant 100 ehk piltide seletamine elusale jänesele“ (Diplomaatia, 16. 02, 2018), mis aitab ehk romaani pealkirja mõõdet avardada: „Nii marksistid kui liberaalid pelgasid maailmamajanduse killustumist väikesteks üksusteks, mille destabiliseeruva mõju avaldus nende arvates Suures depressioonis. Eesti jäi „ajaloota rahvaks“ ega suutnud end kirjutada Euroopa ja ülejäänud maailma teadvusse. Nii sai Eestist koos teiste Balti riikide ja Poolaga Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu laupkokkupõrke collateral damage – Euroopa vaatevinklist küll kahetsusväärne kaotus, kuid see ei suutnud kõigutada printsiipi: eks oma nahk ole ikka kõige ligemal.“

Martin Vabat. Lootuse akende vaikus. Luulekogu peaks sobima rohkem neile, kes otsivad tekstidest melanhooliat, otsivad vaevavale üksindustundele seletust. Vabat on kurvameelne, õigem oleks vist kasutada väljendit masendunud, rõhutatult pessimistlik. Rahu- ja lõõgastusigatsus, nagu ka lootuse otsimine, suunavad autorit kõndima ja kirjutama. Ega Vabati meeleolude põhjus luules päris täpselt pole sõnastatud, aga ühtteist võib arvata. Ent mõni natuur ongi selliseks loodud, nukraks siis. Igatahes võib keskseks märksõnaks pidada mõistet hing. Kasutatud on: hingekivi, hingetuli, hingemeri, hingelehed, hingepeatus, hingeserv, hingepaelad, hingekelder, hingekevad, hingesuvi, hingelind, hingepuu, hingeuurded. Isemoodi kujundid on ka soosaarekarva vabadus, saatuselõvi ja elupüüton ning elupraid –, kolm viimast tunduvad liigemotsionaalsed ja võõrapärasedki. Kohati muutuvad tundepuhangud ikka väga „kirglikeks“, isegi naiivseks, näiteks „Tujutuse põrgu tungib vahel peale nagu jääaeg“, „Mu hingetuli põleb ja sööstab läbi maise ihu nagu / meteoriit“, „Tahan lõõgastuda / läbi surmahirmu olematu mere / jumalasse, / suurde ja avarasse kergusse“, „Olin nagu rong, kes tuhises läbi elu.“ Vabati loomingus märkab ka pöördumist jumala poole. Nimiluuletus kõlab aga nii: „On lootuse akende vaikus. / Palve lõputu võimalus tuksub südames, / aga ausaid sõnu veel ei ole. / Kui saaks viibata või tantsida jumalale, / sellest, mida süda soovib. / Mida mu süda soovib? / Lennata, lennata, lennata / läbi maa ja aja avauste / nagu unes.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 digitaalarhiiv digar