Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

109

LÄHETUSLAUSED 

Kui kellelgi on jäänud Heiki Pärdi „Eesti argielu“ (2017) kahe silma vahele, siis rutake lugema, see on üks ilmatu haarav, uskumatult põnev ja hariv raamat! „Vikerkaar“ (nr. 3) pakub aga päris pikki käsitlusi liberaalsusest, majanduslikust mõtlemisest ja muust taolisest, ajakirjas ilmunud Armin Kõomäe novell „Reetur“ väärib samuti nimetamist. 

On tunne, et pean lisama veel mõned arbujalikud read Betti Alverilt, mis kirjutatud 1939: „Vaim, kandes kord triumfipärgi / ja rikast rüüd, / praevardas väntas nuumat härgi – / kuid nüüd? kuid nüüd? / Jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg. / Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas / ja väntab härg.“ 

LOETUD RAAMATUD 

Jüri Arrak. Ilmar Vene. Kiri ei peta: kirjavahetus 2001-2008. Kui palju intellektuaalset ja kultuuri vahendavat epistolaariat tänapäeval kirjutatakse, ei tea, aga eelnimet kahe tuntud mõtleja ja erudiidi sõnaline suhtlus on küll igati soliidne ja huvitav. Ühtlasi ka üllatav. Tegelikult ilmusid nende varasemad kirjad aastatest 1994 - 2000 pealkirja all „Ilma naljata“ umbes poolteist aastat varem (2016), neid pole ma aga veel lugenud. Haritlaste kirjavahetuse algus on dateeritud – Ilmar Vene esimene kiri saabunud 29. 12. 1994. Olgu kohe lisatud, et mõlemad kirjutavad sulepeaga, mõlemal on selge ja korralik käekiri, seda saab teose sisekaantel illustratsioonidena vaadelda. Esikaanelt vaatab aga vastu Arraku joonistus „Kirjasõbrad“. Raamat ei sobi vist neile, kes n.-ö. neelavad lehekülgi, sest 533 leheküljelist teost lugesin lühikeste vaheaegadega peaaegu kaks kuud. Arvan, et Jüri Arrakut kui kunstnikku tunnevad küll kõik eestlased, Ilmar Venet kui mõtlejat ehk vähem, kuid ta on töötanud Tartu Ülikooli Raamatukogus, nii et raamatukogurahvas võiks huvi tunda. Kirjade põhjal võib oletada, et ta eelistab vastupidiselt kirjasõbrale eraklikkust, näib olevat inimpelglikum, seega kiri suhtlusvormina sobib Venele suurepäraselt. Muide, lk. 456 mainib Arrak, et ta pidas kirjavahetust ka Vaino Vahinguga, säilinud on 300 kirja, mis antakse (anti?) üle kirjandusmuuseumile. Aprillis ilmus juba kolmas kogu kirju aastatest 2009-2017, pealkirjaga „Õhtumaiselt“. Arrak kirjutab endiselt käsitsi, Vene kiri sisekaanel on aga trükitud. Kunas jõuan lugemiseni, ei tea öelda.  

Üks keskseid teemasid, millele kogumikus „Kiri ei peta“ palju ridu pühendatakse, ja mis samuti igale lugejale ei pruugi sobida, on tõsised arutelud kristluse üle, eriti rõhutab religiooni olulisust elus ja kunstis Arrak. Ta kirjutab minu arvates ka ladusamalt, n.-ö. lihtsamas keeles, ütleb oma arvamused otsekoheselt ja ilustamata välja, ükskõik millist probleemi ka ei vaeks. Vene läheneb paljudele küsimustele pigem raskepäraseid väljendeid või kujundeid kasutades, akadeemilisemalt ning mõistagi filosoofilisemalt. Lisaks väidab ta, et pole elus üheski luteriusu kirikus käinud!? Kui Arraku elust-olust koorub üksjagu teavet, siis Vene käekäigust kuuleb väga vähe. Et elab Peipsi kandis, käib aeg-ajalt Tartus tööl, peamiselt aga loeb. Vene tutvustab päris sageli kirjasõbrale väärt telesaateid, mida mingitelt mulle tundmatutelt saksakeelsetelt kanalitelt on vaadanud, neid soovinuks ka ise kuulata.  

Kõiki nende mõttearendusi ei suuda ma mõistagi üles loetleda, osutan vaid mõnele. Nagu juba öeldud, on põhiteemaks kristlikud arusaamad ja tõed. Religiooni eri suunad, kunst, kirjandus, humanitaarteadused (suhtumine pole kiita) ja kultuur üleüldse. Tänapäeva kunstnike vaimsus, sealhulgas vihjed meie kultuurikihile, mis olevat Vene arvates vaid 0,5 mm... Teadagi ei jää kõrvale metafüüsika! Arrak annab teada oma loomingu näitustest ja reisidest välismaal. Mõlemal leidub lauseid ajavaimu, vanaduse, hirmude, ka surmahirmu, igaviku, filosoofia, töösse suhtumise kohta. Vene rõhutab eluiga igatahes sagedamini. Arrak on aga kaotanud poja. Mitmel puhul arutlevad mehed Vabadussõja võidusamba üle, tsitaadi valin ühest viimasest kirjast 2008. aastal: „Ilmar, olen äärmiselt tänulik Sinu toetuse üle Vabadussõja Võidusambale ja samuti loodan, et see lapsik „ristisõda“ lõppeks ja saaksime lõpuks omale sisuliselt õige mälestusmärgi. Pealegi nad kasutavad demagoogilisi pooltõdesid, nagu valesid fotomontaaže, kus sammas on suuremana kujutatud ja Vabadusristi võrreldud ükskõik millega jne. Aga vist on kogu selle „võitluse“ juur õhtumaa kultuuri lagunemises ja sedasorti analüüsi võiks teha ilma nimesid nimetamata, sest see põhjus on üle meie pisikese kunsti ja arhitektuuri. See on ikka minu ammune telgivaia näide – kui riiet ülalhoidev tugivai on kadunud, langeb see alla esemetele ja moodustab hunniku vorme, millised ei oma vaimset sidet, sest vaia näol on see kadunud.“ Hea on taolist arvamust jagada, lisan ninatargalt juurde. Arrak muretseb, et seda kutsutakse sageli lihtsalt võidusambaks. Muide, seda nimetust kasutasid sageli ka ajakirjanikud tänavu veebruaris, kui tähistasime Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Vene kommenteerib arvamust ja ütleb, et vastastel pole midagi arvestatavat öelda, peale ristivastase hoiaku. Eespool on kunstnik väitnud, et kui poleks Vabadusõda võidetud, oleksime vist olnud halvemas olukorras kui soome-ugri rahvad, kes jäid Venemaa territooriumile. Meil poleks oma riiki ja arvatavasti oleks meid tabanud sama saatus kui ingerlasi ja Karjala soomlasi. Arrak oskab tabavalt, vahel vaid paari sõnaga iseloomustada üht või teist tuntud eesti persooni: nt. Lennart Meri, Lauri Vahtre, Mikk Mikiver, Paavo Matsin, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Peeter Sauter, Mihkel Mutt, Leonhard Lapin, Linnar Priimägi, Raul Meel, Andrus Kivirähk. Viimane olevat kusagil võrrelnud usklikke ahvidega džunglis, kes elavad eraldi puulatvades. Maailmakultuuri nimesid ei jõua siinkohal loetledagi.  

Kirjavahetuse algul pöörduvad nad üksteise poole enamasti lugupeetud ja Teie, alles hiljem lähevad üle Sinale ja kergemale pöördumisviisile. Meie ajal on see ju harvaesinev moodus..., eks ta ole!  

Lisan mõned kirjavahetusest leitud tabavad laused, mille üle tasub tasakaalukalt kaasa mõelda. Arrak: „Praegune kultuur on nagu puuk, kes toitub teistest, et paljuneda.“ Mõjus on ka Vene mõte: „Aga sõna on ainult sõna; sageli ei saa selgust sellegi kohta, miks ta üldse ilmunud on. /---/ Euroopas tehti avastus, et „menuautor“ ei tarvitse tingimata alaväärtuslikku ilmingut tähendada, ja nii hakkas „menu“ positiivse eristajana käibima „kultus“.“ Vene meenutab sedagi, et 2004 öelnud Tartu ülikooli rektor, et inglise keel osalise õppekeelena tõstaks ülikooli konkurentsivõimet, lisades ise juurde: „Osaline ingliskeelsus muudaks eestikeelse osa teisejärguliseks, ingliskeelne ülikool aga muudaks teisejärguliseks kogu eesti keele kasutajaskonna. Aga – see oleks jällegi ateism; ainult et veidi teistsugune.“  

Kellel sügavam huvi autorite varasema kirjasõna vastu, võiks vaadata Arraku „Panga-Rehe jutte“(1975), seal asub kunstniku suvekodu. Vene on teada tõlkijana, aga kindlasti tasub lugeda tema arutlusi Ristikivi loomingust „Kaugenemised“ (2013) ja Runneli isiksusele pühendatud teost „Irooniline kolmainsus Hando Runneli mõtlemisviisi taustal“ (2013).  

Jah, lõpetan paatoslikult, epistolaarse talletamine on kultuuri jaoks väga oluline!  

Kuusteist Eesti kirja. Koostaja (Loomingu Raamatukogu) teatab, et kogumik on mõtteline järg 2016. aasta algul ilmunud eesti naiskirjanike kirju sisaldavale „Kolmteist Eesti kirja“. Minu arvates on meeste sõnum tugevam ja mitmeplaanilisem. Olgu siis lugejatele, kel väljaannet kohe käepärast pole, loetletud, kes kirjutavad ja kellele: Tiit Aleksejev tütrele, P. I. Filimonov iseendale, Meelis Friedenthal Norra sõbrale, Andrei Hvostov pojatütrele, Jan Kaus lähedasele hingele, Indrek Koff surnud sõpradele, Kalle Käsper siit ilmast lahkunud abikaasale, Paavo Matsin kohviku riidenagile, Ülo Mattheus lahkunud emale, Enn Nõu vanaonule, Olev Remsu Jumalale, Peeter Sauter Loomingu Raamatukogule ja tütarlastele, Lauri Sommer endisele tüdrukule, Urmas Vadi eesti rahvale, Rein Veidemann Eestile ja Toomas Vint kunstisõbrale. Teadagi kirjutatakse olevikust, minevikust ja kohati püütakse arvata midagi ka tulevikust. Iga autor on isepärane, tajun nende erinevust paremini kui naiskirjanike oma. Väga üldistavalt öeldes on pööratud tähelepanu rahva ajaloole, keskkonnale, inimeste igatsustele, kunstile-kultuurile, isiksuse muutumisele ajas, poliitikale, milleta väike rahvas toime ei tule. Kindlasti viitavad aga kõik kohale ehk paigale, kus elatakse – mõni mõistagi rohkem, teine vähem. Tähelepanelik kuulaja märkab isegi melanhoolia münti. Ja see on hää. Mõni on iroonilisem (pagulane loeb „Nukitsameest“), teine empaatilisem, ent ka kirglikkusest pole pääsu, see oleneb juba kirjutaja loomuomadustest. Ainult üks autor pühendub kirumisele, et kõik on halb ja teda ei ole osatud hinnata – eks seegi on mure, ja vajab teatamist! Kaude otsitakse siiski vastuseid küsimustele, mis alati ei pruugi olla (veel) selgelt esitletud, aga kusagil juba otsivad lahendust. Tsiteerin Meelis Friedenthali: „Keel võimaldabki mittelokaalsust. Asjaolu, et see teine koht on ka teises keeles, on pingutustega üsna lihtsasti ületatav. Võõrkeelte oskus on niisiis kahe teraga mõõk, sa oskad küll teist keelt, aga see teine keel uuristab sulle augu teise maailma. Mitte keele enda struktuuris ei ole mingi meelelaadi esitus, vaid selle kaudu avatud maailmas. Pean põhimõtteliselt täiesti mõeldavaks, et – noh näiteks – saksakeelsena oleks ka siin võimalik eestlane olla, nagu on võimalik ingliskeelsena iirlane olla. Küsimus on kohapeal olemises. Seda jääb üha vähemaks. Me viibime küll materiaalselt kohal, aga sisuliselt – vaimselt – enam mitte nii väga. Mitmel moel oleme juba vähem kohal kui baltisakslased siin viibides. Praegu oskavad meil kõik enam-vähem inglise keeles lugeda ja kirjutada ja selle tõttu ollakse tekstide, filmide, arvuti kaudu suurema osa ajast juba mingis teises ruumis. Teia loeb praegu võib-olla isegi rohkem inglise keeles kui eesti keeles ja kõik see arvutist tulev maailm on juba hoopis teine koht. Heterotoopia. Aga mingis mõttes pole see olukord ju kuidagi uus, juba varakristlased rääkisid sellest, et nende kodumaa on taevane Jeruusalemm ning siin – selles ilmas – on nad vaid ajutiselt ja külas. Nõnda olid nad nii tekstides kui ka kogukonnana väljaspool mingit maad, lõid vaimus endale uue riigi ja ilma, mis oli teistsugune ja mis vormis neid ka teistsuguseks. Keskajal ehitati tohutuid, avaraid, ebamaiseid katedraale just sellistena, uue maailma, teise maailma vormidena, et inimesed seal olles saaksid samasugusteks – hoone on nagu kest, nagu liivavorm, mis vajutab pildi pehmesse liiva. Me kohaneme selle vormiga, saame kohalikeks, selles kohas. Piiri peal olek, otsapidi sealsuses ja samas ikkagi siinsamas. Praegu aga toimub see heterotoopiline mitmes kohas viibimine lakkamatult, mitmed on-line-kogukonnad on kordi suuremad kui Eesti rahvaarv ning seal ei diskrimineerita kedagi nahavärvi või sünnipära või aktsendi tõttu. See on küll ontoloogiliselt mõneti vaesem (pole nii palju juhuslikku müra, sääski, puuke, puulehti, krabisevat liiva!) kui meid ümbritsev maailm, aga kui panna need on-line-kogukonnad kõrvuti pärisorise talupoja ontoloogilise universumiga, siis ma ei ole kuigi kindel, kumb neist rikkalikum oleks.“ Huvitav oleks teada, kuidas autor paarikümne aasta pärast viimasele retoorilisele küsimusele vastaks, aga ei jõua vist seda aega ära oodata. Kas lokaalsus on oma tähendust veelgi muutnud, kas tuleme selle teema juurde enam üldse tagasi? Tahtnuks ka Lauri Sommeri kirja tsiteerida, aga läheks liiga pikaks. Olgeublid ja lugege ise! 

Mart Kivastik. Armastuse vormid. Viletsatele romaanidele tasub alati eelistada väärt artiklite kogumikke, mis sobituvad enamasti ilusa nimega žanri alla – esseistika. Perioodikas ükshaaval loetuna ei mõju Kivastiku tekstid ehk nii intrigeerivalt ja selgelt kui ühte väljaandesse kokku kogutuna. Mind haarab vaatenurkade paljusus, aga ka iroonia pehmus, empaatia, millega Kivastik teemasid käsitleb. Kuude ossa jaotatud tekstid, mis enamikus ilmunud „Postimehes“, peatuvad tööga seotud reisimistel, festivalidel, nt. „Tahan lennata“, „Gidon, Peeter ja Tõnu, Nekrošiusest rääkimata“, „Bonner Biennale 2000“ „Egiptuse eri“ jt. Loomulikult peatub ta pilk näitlejatel-teatril, kirjandusel, kunstil, ühiskonnaelul, ülikoolil, Tartul nagunii, nt. „Tartu kood“. Kultuurilises mõttes erilistel persoonidel, nt. kas või jubalahkunud Matti Miliusel, Jüri Ehlvestil, Tartu tuntumatel

nimedel, isegi Mozartil. Nimilugu keskendub Kivastiku koerale, tõesti, see on üks mõnus lugu. Nagu juba öeldud, jagub autoril kaastunnet kõigele elusale, mis nõrgem ja abitum. Ja milliseid inimesi Kivastik meile aja hõlmast esile toob, nt. naisõiguslase loos „Haruldane Leena Gross“. Pehmelt irooniline „Eesti laul“ meenutab laulupidude loojat ja sündmuse algust. Küll lühidalt, ent täpselt. „Vennad metsavennad“ tuletab rahvale meelde, et fosforiidisõjast on möödunud vaevalt 30 aastat, aga me lagastame taas oma maad, mets kaob lausa me silme all, Rail Baltic lõikab Eesti kaheks ja siis see hirmus hiidtselluloositehase ehitamise mõte Emajõe kaldale, mida on hakatud kutsuma „õrnema“ väljendiga puidurafineerimistehas. Viimase väljendi kasutajad peavad teistmoodi arvajaid ilmselt ullikesteseks, keda võib sünonüümiga mõjutada, lisan omalt poolt juurde. Katke tekstist „Aura“, et me meel jaksaks vastu pidada norutundele: „ Õudne! Kevadet ikka veel pole! Järsku ei tulegi? Igatahes kahtlus poeb hinge. Aga vähe sellest. Lisaks igavesele talvele käisin eile Tallinnas. Ühe töö pärast oli mul kohtumine isikliku Ivo Schenkenbergiga. Ta kasutas kogu aja ära, keetis ja praadis mind südamest, kuni ma üles tunnistasin, et... ma ei oska kirjutada! Siis võeti tuli alt ära. Kui ma lõpuks Tartu rongi peale sain, ei osanud muud teha kui veini juua. Aga see meelt suurt ei parandanud. Nutt oli hoopis kurgus. Kogu selle värgi tõttu ei olnud mõtet järgmisel päeval tööst unistadagi. Kritseldasin tühjale lehele ühte ja sama lauset. Ma ei oska kirjutada, ma ei oska kirjutada, ma ei oska... umbes nagu Jack Nicholson Kubricku „Shining´us“, enne kui naist kirvega taga hakkas ajama. Ainus, mis võis sellisel puhul aidata, on ujumine. Tavaliselt aitab. Enne kui hakata aknast alla hüppama, tasub basseinist läbi käia, ja on täiesti võimalik, et sealt väljudes on jälle eluisu.“ Kivastikku kogumikku tasub nina pista küll, keegi ei peaks kahetsema. Eriti sümpaatsena mõjub lugu „Kõik minu emast“. 

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat. Rahvusromantilise koestikuga romaaani (464 lk.) tegevus toimub 1342 aasta detsembrist 1343. maini Pöides, kus võimutseb Saksa ordu, kes ei saa läbi aga Riia peapiiskopiga, ja seetõttu peab kannatama ka põlisrahvas. Ent ka nemad, talurahvas siis, oskab ning suudab päris teokalt intriigitseda, salakuulamisega tegelda. Nad on üpris kavalad ja läbinägelikud. „Foogti“ sisu on põnev ja kohati lausa intrigeeriv. Ja mis samuti oluline, romaan on hästi kirja pandud, kirjeldused huvitavad ja rikkaliku sõnavaraga. Tavainimene ei oska ehk piisavalt ajalooainese tõepärasust hinnata, et kui palju on fantaasiat, kui palju võimalikku toimunut, aga saatesõna juhatab lugeja teeotsale. Pealegi on ajalooline belletristika meie lugemislaual seisnud juba ammusest ajast, eesti romaani algust loetakse ju Jaak Järve „Vallimäe neitsist“ (1885).  

Sisu ümberjutustamine pole lihne, sest Pöide kihlakunnas ja kantsis toimub igat masti tegemisi. Kurja leidub mõistagi rohkem, head sootuks vähem. Orduvendade elu näib olevat silmakirjalik, kuigi suurem osa ajast kulub neil palvetamisele. Aga patt ja liiderdamine pole neile sugugi võõras... Eriti suur nautimishimuline on üks aadlipreili nimega Odilia. Üsna keskseks tegelaseks kujuneb ka joodikust ja liiderdajast vaene aadlik, kantsi vahtmeister Wolfhard, kes „öhkab“ noore taluemanda järele. Mõeldes varem loetud ajalooromaanidele, eks leidub ka orduvendade hulgas ausamaid esindajaid, kes kohaliku keelegi ära õpivad, nagu seekord Meinhard, kes saab lisaks hästi läbi olulise karakteri Undiaugu noore perenaise Marjaga. Toonast talupoegade elu iseloomustavad nii lausuja-ravitseja ehk nõia tegevuse põhjalik tutvustamine kui ka merd sõitva kaubalaeva kipper Eeriku käimised Pärnu randa. Ta on natuke salakuulaja moodi mees. Nagu ühes õiges romaanis ikka, toimub „Foogtiski“ armumisi, mis toovad kaasa pettumusi, last ootava naise hülgamist, lapsetapmist, mis kujuneb lõpuks võimsa kättemaksu üheks ajendiks. (Kättemaksu ulatust saaks võrrelda isegi Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan“ jõulise lõpuga.)  

Alamate peks ja ülekohus kuuluvad 14. saj. elukorralduse juurde nii või teisiti, kuid, pange tähele, sel perioodil kohtab Saaremaal veel suurtalusid ja nõukaid peremehi. Tähelepanelik lugeja märkab koguni tänasele sarnast kinnimaksmist ehk korruptsiooni, mis paistab olevat sama vana kui maailm. Saarerahva toonaseid nimed on nt. Tahve, Asso, Atko, Ekke, Manivalde, Päevalembi, Marja, Malke, Piirit jt. Igatahes Vesse nimi on ennegi eesti kirjandusest läbi käinud. Meenutagem kasvõi Aadu Hindi „Vesse poega“ (1943). Pöide kantsis valitseb foogt ehk ordukäsknik Arnold von Bellinge, kelle ülekohtune käitumine põhjustab süütu mehe hukkamise. Alles raamatu lõpus tuleb tõde välja, et mõrtsukaks osutub foogti sohipoeg, kes on tulnud Saksamaalt oma isa otsima. Foogtile pannakse aga tapmiskäsu tõttu needus peale ja see ka toimib...! Ent siis otsustab foogt pärast poja enesetappu ja keerulist poliitilist olukorda minna palverännakule Pühale Hauale ja jätta kantsi mõneks ajaks tühjaks. Kuigi kohaliku rahva juht Vesse lubab neil rahulikult minna ja manitseb talurahvast rahu säilitama, sütib ühest ülbelt heidetud sõnast „hoor“ taplus, mis lõpeb nii: „Pöide sõjasulased ning hooviteenijad lebasid kantsimüüri ääres maas, kes surnuna, kes viimseid hingetõmbeid vaakumas. Hullunud inimeste eest jooksu pannud kaplan Joannes saadi kätte kantsi solgiaugu juures, kus tal kuuesaba üle pea tõmmati ning ta nägupidi haisvasse mudasse suruti, kuni kondised jalad siplemise lõpetasid. Armu ei antud ka tõbiste vankrile, mille põhja- ning küljeplankude vahelt verenired teetolmu nõrgusid. Lõhkiste palgetega köögiemand Agnese olid tuulekargajad aga tagasi linnuseõuele lohistanud, ihualasti kiskunud ning tülitsesid surmahirmust ogaraks läinud naise kriiskamise saatel selle üle, kes esimesena sakste pekki maitsta saab. Haavatud kumpan Hagelborch ja rüütelvennad Anselm ning Claes lamasid ägisedes maas, malevlaste odad kõril. Kähmluse segadikus suutsid minema lipsata üksnes kaks kannupoissi, keda aga mitu tosinat malevalast juba suure kisa ning huilgamisega taga ajas. Vesse pani seda kõike tähele vaid silmanurgast, sest tema siht oli sinnapoole, kus Marja ning Lemmi viimati hobustel istusid. Inimesi rutakalt kõrvale tõugates trügis ta vankrite juurde, mille ümber kogunenud rahvas talle imelikke pilke heites kahte lehte laiali tõmabus. Nooremand lebas Lemmile toetudes külitsi maas, lõhkikäristatud rinnaesine ning süli verised. Perenaise juukseid silitava ümmardaja määrdunud põsed läikisid pisaraist. Vesse vajus naise kõrvale põlvili, kobas sõrmeotstega tema rinda ja haaras siis piiga palged pihkude vahele. „Naine, kassa...?“ küsis ta kõlatult. Marja raputas nõrgalt pead. „Ei, ainult tühine kriim...“ sosistas ta. Vesse silitas kergendusohkega naise põske ning andis talle õrnalt suud. „Aga meie laps...“ Marja libistas käe hamele, mis oli reite kohal verest tumenenud. „Mis laps?“  

Autor on lubanud teosele järge. 

 


 digitaalarhiiv digar