Liivametsa lugemised LL-110

LÄHETUSLAUSED

Mõnusat lugemissuve!

LOETUD RAAMATUD

fs. Tätoveerimata inimene. Ootasin millegipärast midagi haaravat, uudset, põhjaliku kindlusega valitud luulet, nagu oli ammune „2004“ või isegi „Alasti ja elus“ (2008), aga võta näpust, sisus midagi erilist ei märganud. Autori tehtud fotod illustratsioonidena on igatahes ilmekamad. fs jätkab ammust rada, võib-olla on see õige tee, ent see kulgeb kuidagi loiult, isegi väsinult. Tõsi, autor hoiatab esimeses tekstis: „ma kirjutan sinule / tätoveerimata inimene / mul pole midagi uut öelda / sinu jaoks on see uus muster“, nii et lugejal tulebki paratamatusega leppida. Keda fs tätoveerimatutena päriselt silmas peab, pole päris selge. Muster on ses mõttes tõesti teistsugune, et poeedil pole suuremat enam varemöeldule lisada. Aga jah, luuletuses „öö varjus tulid soost“ leian osutuse tätoveerimata inimestele, kes pole vist kõige mõistlikumad. Nad tulid: „ja vangistasid kõik / kes kandsid metsatöllu särke / kõik / kes kunagi / ostnud bensujaamast kabanossi / andnud hääle parlamendierakondadele / astunud yle pankade uste / pannud moosileivale võid / või jätnud mõne prantsuse kirjaniku teose / lõpuni lugemata / siis võtsid nad veel mõned / ei halastanud homodele / heterotele / ega  muudele seksuaalidele / aheldasid loitsuga / ja saatsid kuu peale“, siit lugege juba ise edasi. 

Ma olen poliitikale viitavatest luuletustest natuke tüdinenud, kuid nendest loobumist samuti ei eelda. Endiselt osutab fs ka linnale, Tallinnale, mille põues valitseb pigem tühjus-tühisus kui esteetilis-eetiline haaravus: „linna kus ilu on täpselt nii palju / kui saab maha myya / nukumajad täis merevaiku / näotuid suveniire / nukumajad täis keskeas tydrukuid / kes raha eest näitavad rindu / tallinn turistide rõõm / ja vana tooma lapiku kujuga / lamp / limp / lomp“ („see ei ole elu ja surma küsimus“). Nimetet kolme lehekülje pikkune tekst on sisult kurb, tegelikult teisel lugemisel tundub kogu raamatuke olevat täidetud melanhoolse sisuga, võimalik, et aeg nõuab seda. Muidugi, kõik, mis muutunud, pole eluküsimus! Sarnase vaate leiate ka pealkirja alt „kui palju kordi“, milles poeet pöörab unetul ööl silmad võõraste akende suunas... Kui autor midagi sünge pilguga vaatab, nt. „kas teil on olnud tunnet“ või „luuletaja luges luuletust“, eks ta siis ka näeb ja annab lugejale teada. Reede õhtu linnas on reede õhtu ammu teada alastuses, eriti Tallinnas, nt. „dub“. Kõigele vaatamata ei väsi ma kordamast, eesti luulega peab igaüks ise tutvuma. Ise sõnumit otsima, ühe või teise autoriga tuttavaks saama.

Kärt Hellerma. Autogramm. Kogumik (189 lk.) on jaotatud viieks osaks ja sisaldab 101 luuletust aastatest 2016-2017: I „Aegluse maja“, II „Tuuker“, III „Amneesia“, IV „Kaelkirjak Saturnilt“, V „Meri“. Üldistavalt võib väita, et Kärdi tekstid kuuluvad mõtteluule hulka. Meile antud maailm huvitab poetessi ja aja lühiduse mõistmine lisab paratamatult ka natuke nukrust, ent see pole kindlasti eesmärk. Kuigi just esimeses peatükis kohtab kõige enam märksõna aeg: „aeg on meie vankumatu tunnimees / valvab meie sünni ja surma väraval“, siis tähelepanelikult lugedes märkab, et aega kui inimest suunavat ja märgistavat jõudu kohtab peaaegu kõikides tsüklites. Loomulikult on üks aja ning (elu) kiiruse määrajaid kell, mis „Aegluse majas“ jagab mõtteid: „Aeg miks oled nii halatamatu / ei ole ju / vastab aeg / Oota vaid / igavik on su palsam / puhub kui tuul / mille häält sa kord kuuled / ja puhuvad su haavad olematuteks“ ( „Kellad lõikavad mulle näkku“). Või siis nt. luuletused „Pühendusega vanale Slavale“, „Mu nägu on kui kell“, „Kell, kullake, mis sa mul oled“. Aja juurde kuulub ka minevik, elu ise mitmes variandis, ja paratamatult igavene vaikus, nt. „Me oleme kõndivad ikonostaasid“, „Silmad lahkuvad siitilmast“. Õigluse kohta on intrigeerivalt arvatud vähemalt kahes tekstis, nt. „Aeg ei mõista kohut“ ja „Õiglus pole ajamõiste“: „õiglus pole ajamõiste / nii nagu ülekohus / on vaid kujutletud kandam / igamehe seljas / mida õiglus kergendama / on kutsutud“. Teises osas „Tuuker“ kohtab samuti luule igavesi kujundeid, nagu maailm, sünd ja surm ning ikka ja jälle aeg. Meelde jäid ja puudutavad „Minu isa on liblikas“, siis nostalgiline „Sisemaa“, „Kas teie lapsepõlvemaastikus ka“ ning kindlasti „Valguse autogramm“. Kolmandas jaos „Amneesia“ leidub palju ridu, mida saab samuti seostada minevikuga, mille sõnum osutab ajale: „Perpeetum mobile“, „Sõidan töölisbussis“, ajakajalise tunnetusega ja valusalt küsimusi reastav “Eesti rahva viimane kangelane“: „Kes kaaperdas koidupuna / Kes kaaperdas taevasina / Kes on Sinimägede musta mulla valitseja / Ei tea / Kuhu jäi Sinimägede mehe mehemeel / Ei tea / Kuid hambad Sinimägedes surnute lõualuudes / helendavad ikka veel“, lugege siit kindlasti edasi!

Pange tähele, Hellerma loomingus peitub alati ka tükike head irooniat, nt. „Sõna ideaalid on kadunud“, „Olen mees, peenhäälestuja“, „Onomatopoeesia“, „Te rumalad Russalka-viilijad“. Neljaski jagu „Kaelkirjak Saturnilt“ baseerub suuresti intellektuaalsusel, mille nüüdisaegsust kinnitab praeguse moekujundi roboti sissetoomine luulesse. Ja siis veel universum, aga ka irooniline „Jõulud“, mis on aga siiski pisut trafaretne. Luuletuse „Saturni märgi all“ sisu jääb mulle avamatuks. Kärdi loomingus suurt emotsioonitamist ei leia , pigem sõelutakse ikka tõsisemaid ja jahedamaid teri. Autor on rohkesti kasutatud isiklikumat vormi olen , mida tähistab koguni nimiluuletus „Olen“, „Mina olengi Jenoveeva“. Peatükk „Meri“ räägib enda eest, isegi „Istun jõe ääres“ tähendab merele mõtlemist.

Kaunilt kujundatud (Mari Kaljuste) luulekogu eeldab korralikku lugemistööd, aga küllap iga huviline leiab päris mahukast luuleraamatust midagi endale sobivat.

Katrin Johanson. Hundirada. Kergesti loetav ja ka sisuarenduselt vastuvõetav armastusromaan, kus inimlikust traagikast puudu ei tule. Sisult üsna tavaline, pisut anglo-ameerikalikult melodramaatiline, üks variatsioon loost, kus peitutakse eraklusse ning hinnatakse vaikust ja rahu, loodetakse pääseda alkoholi küüsist. Seejuures igatsetakse armastuse ja kaaslase järele. Sedasorti raamatuid on kirjutatud maailmas ju väga palju, igal oma nüanss muidugi juures. Uudne ja haarav on kahtlemata kummalise vähemuse käsitlemine. Seega peaks „Hundirada“ meeldima paljudele vanema põlvkonna naislugejatele.

Peategelaseks kujuneb võõrast verd Sasha (Aleksandra), kelle ema väikselt saarelt lahkudes upub või hoopis uputab end? Küsimus jääb vastuseta. Katke tutvustab tüdruku päritolu: „Oli kummaline näha Gregori käel tätoveeringut ning kuulda, et see on vana cagot`de häbimärk, mille ta tudengipõlves endale trotslikult autunnuseks lasi teha: lesta jälg. Sasha, keda terve ta elu oli painanud juurtetus, tunnetas korraga, et tema selja taga seisis nii palju mehi ja naisi, keda sajandeid oli liitnud salapärane miski. /---/ „Mis paiksusesse puutub, siis tegelikult eks me poolnomaadid olnud. Asustus võis küll püsida sajandeid, kuid paljude elu möödus ikka suurte tellimustööde järgi liikudes. Aga oli ka neid, kes end aadliperedes põlistasid.“ Gregor tegi lõuaga ebamäärase kaare seina suunas, kuid Sasha ei taibanud hästi, millele ta osutas. Ent mees ei andnud talle aega küsida, vaid jätkas: „Suure revolutsiooni käigus hävitasid paljud oma dokumendid, et tagakiusamisest pääseda. Milline naiivne lootus põgeneda päritolu eest! Muide, on uuritud, et me olime üsna usinad Uude Maailma rändajad. Ka Kanaaride karjused, kes teivaste abil nõlvadel liiguvad ja vilekeeles suhtlevad, sarnanevad oma võtete poolest pürenee cagot`dega, kes mägedes kõrgeid kõmpe on kasutanud. Mõtle, Kolumbus, ja cagot`d – kas see poleks põnev!? Ka Tšehhis ja Ungaris on meie kogukondi, aga sealgi aetakse meid mustlastega segi. Miks aga meie külad ja linnaagulid kõigele vaatamata kestsid – ma arvan, et osalt leeprahirmust. Keegi ei tahtnud elama asuda sinna, kus meie olime olnud. Inimestele ajasid meie puuduvad ihuliikmed, kääbust meenutav kasv ja ujulestad hirmu peale.“ Gregor koputas sõrmega laual lebavale fotole, millel oli otsekui lõigatud teravatipuliste kõrvadega tõmmu noormees. Cagot`del oli keelatud palja käega käsipuid ja väravaid puudutada ja mõnes kandis pidime oma linna saabumisest kellukesega teada andma, nagu pidalitõbised.“ „Aga ehk ongi õige see versioon, et me oleme Galliasse pagendatud leeprahaigete Rooma leegionäride järeltulijad?““ Lisaandmeid vähemuse kohta leiab huviline Wikipediast.

Pisust sisust! Elumuredest vintsutatud setu juurtega Teppo töötab saarevahina, kuni ühel päeval kohtub teeäärses baaris väikse Sasha ja tema purjus emaga. Samal ööl leiab ta nad uuesti metsast. Mehe on saarele viinud abikaasa enesetapp, lootus alkoholist loobuda ja poja sõitmine Ameerikamaale – seega üksindus! Mustlannat meenutav naine koos lapsega jäävad jäävangi ja veedavad seal mitu kuud, kuni ühel ööl Regina lahkub ja kaob, ilmselt upub? Teppo jääb tööst ilma, lahkub saarelt ja asub elama läänerannikule, Ranna talusse. Temast saab külakooliõpetaja. Nn. lestade ehk pardijalgadega Sashast kasvab väga ilus naine, kes kiindub oma kasuvanematesse. Teppo nimelt valib oma uueks elukaaslaseks sotsiaaltöötaja Ursula, kelle abil laps lastekodust pääseb ja uue perekonna leiab. Ühel päeval leiab Ursula aga kirja, mille Regina kunagi saarelt minnes kirjutanud, ja mis juhatab kasuvanemad Sasha ema tundnud cagot` juurtega Gregori juurde. Tüdruku bioloogilisest isast ei tea keegi midagi.

Sashast saab erilise auraga tantsijanna, ta kohtab suurt armastust, saab lapse. Kõik läheb nagu kord ja kohus, ent miski vaevab teada, võimalik, et võõras veri... Siis haigestub Aleksandra, mingisse salapärasesse haigusesse, imekombel isegi paraneb, kuid abielus on mõra ja laps hoiab emast eemale. Kuulnud, et (kasu)isa sai infarkti, otsustab Sasha minna teda väikelinna vaatama. Pärast haiglaskäiku ruttab aga Rannale, et seal ööbida. See raske teekond tuisus ja hingelises segaduses lõpeb ettearvatavalt traagiliselt. Kuidas, seda uurigu juba lugeja ise. Lisaks avaneb ka romaani pealkirja tähendus. Üks huvitav detail väärib veel märkimist. Väike Sasha saab hetkega sõbraks rotiga, kes kiindub samuti tüdrukusse.

Jan Kaus. Enne kui unisusest saab reegel. Algul tundub, et kogumik sobib ennekõike novellifriikidele maiuspalaks, sest lugeja peab nendega põhjalikumaks tutvumiseks süvenemisvaeva nägema ehk Jani parafraseerides, “vajavad lugejasse tungimiseks aega“ („Kollywood“). Ent julgen kõigile soovitada, siit leiab tarkust, filosoofilisi mõtisklusi, groteski, fantaasiapuhanguid, üleloomulikke juhtumeid, kummastatavat mõistujuttu. Olen küll kõik Kausi raamatud läbi lugenud, aga sedapuhku üllatusin oodatust rohkem. Kuigi enamik lugudest on ilmunud varem „Vikerkaares“ ja „Loomingus“, mõjuvad nad koos, ühiste kaante vahel üksteisega haakuvalt ja toetavalt, kinnitades arvamust, et kirjanik on lühivormide meister. Valiku koostaja Kaupo Meiel on lisanud ka lühikese järelsõna, jagan täielikult seal kirjutatud mõtted. Ehk peaks lugemist seekord alustamagi lõpust? 

Kakskümmend kolm lugu, kõigis natuke salapärast, isegi müstilist münti. Oleme harjunud, et sarnast mängulusti pakub Urmas Vadi, ent Jan Kauski on lasknud jumalikul fantaasial vabalt lennata. Võtted, mida autor tegelaste iseloomustamisel kasutab, on võrratud. Oskus maailmast imetabaseid tüüpe ja vaateid üles otsida nõuab leiutajalikku sihikindlust. Aga eks me tunnegi autorit põhjaliku jälgija ja vaatlejana. Mõnd novelli, nt. „Elupäästja“, „Tüdrukud ja poisid“, mis üles ehitatud dialoogile, kujutan talle omase näitlejameisterlikkusega ette kandmas. Juba varasema loomingu põhjal võib kinnitada, et autor leiab omajagu inspiratsiooni bussidest, millega igapäevaselt sõidab ja kus kohtub igat masti kujudega, nt. „Tühi saal“, „Kaitsetu“. (Vt. ka väljaannet „Stiiliharjutused“!) Tähelepanuväärne tekst on kindlasti „Fänn“, mis kujutab belletristiliselt autori suhtlemist sõber Urmas Vadiga ning mille sisu pole kindlasti ainult kujutluslik, täpne lugeja võib igasuguseid oletusi teha. Selge, et mingi algimpulss on ka elust endast, aga järsku tõden, et midagi sarnast nende mõttemaailmas leiab, vähemalt vaimukuses ja vähemalt selles kogumikus. Seda kinnitavad nii „Õnnelik lõpp“ kui „Sõrmkübar“. Esimene neist kirjeldab muusiku talveüksindust väikses Nõuvere külas, kus tuisust „ilmuvad nähtavale“ irreaalsed koer ja mustanahaline hiiglane, ja kus ülepea juhtub teisigi iseäralikke asju. (Tuletage meelde, milline loom tuli „Neverlandis“ tegelasega suhtlema?) Äkki ongi Kausi seekordsete novellide säsiks ebatõenäolisuse kohtumine reaalsusega, mida tema viimases romaaniski märgata. Näitena võiks sobida „Võti“, mida ei ole, aga mis siiski on taskus..., ümberringi intellektuaalne maailm. Peaaegu kõik lood sisaldavad arutelusid, sisemonolooge, eriti säravana vaatab vastu niminovell „Enne kui unisusest saab reegel“. „Kurt“ puudutab küll tõsist teemat, iivet, aga areneb lausa följetonlikus laadis, nii et mõni lugeja äkki oletab, et kirjanik vibutab kellegi suunas sõrmekest. Kuulakem, mis võib juhtuda mehega, kes arvab, et tema kohustus on ükskõik mis viisil ja kellega rahva iivet tõsta: „Naine oli virutanud talle kontsaga. Selline matsakas tükk ja nii peenike konts. Nojah, kust ta pidi teadma. Raadiost kuuleb ainult häält, see oli selline peenike, nagu hiirekesel. Aga kus oli ahter, oi, kindlasti vene geenid, raisk! King rippus ta jala küljes, kindlasti laius selle ümber laik, seda polnud pimedas näha. Korraga neelati ta pimedusse, mis kasvas ta ümber kokku nagu kosmilise kiirusega armistuv haav. Ta ei tohi kontsa välja tõmmata, sest siis hakkab purskama. „Oi, tibla, oi, tibla,“oigas ta. Naine oli kadunud nagu tina tuhka, nagu vits vette. Sekundiveerandikuks läbis teda mõte, et „ tina tuhka“ on nii ilus ja nii rumal, et ta ei teagi, miks tina tuhka, mitte vask tuhka või kuld mulda. Eesti kuld ükskõik millise Liidu mulda. Koju, ma pean pääsema koju, tuikas ta peas ja ta ajas ennast jalule. See võib vabalt politsei kohale kutsuda. Jah, sedasi ei taha ta küll lasta ennast kinni võtta. Nii. Ta oli tulnud bussiga. Ta hakkas koperdama. Ta koperdas, niutsus ja vandus. King segas liikumist, oli peaaegu võimatu liigutada vasakut jalga ilma sähvatusteta paremas jalas. Sedasi siis, sedapsi, täitsa sedapsi. „Häh,“ röögatas ta korraks naerda. Ma ju tahtsingi teda sedapsi teha, teha ta sedapsi, jah, see oligi ju plaan. Sedapsi. Kui heaga ei saa, siis halvaga. Ta vangutas pead. Naine oli olnud kuidagi hämmastavalt tugev. Kõigepealt lööb toru hargile /naine töötas raadios saatejuhina - ML/, kogu eesti rahva ees, ja siis lööb kingaga veel peale kah. Et mis kinni ei jää... Löök oli olnud tugev, sihikindel, naine polnud halisenud ega armu palunud – seda oli ta ju lootnud, ta oleks siis ähvardanud: „Ma hoian sul silma peal, kui aborti teed, läheb halvasti, usu mind, siis läheb halvasti. Sa saad lapse ja hakkad teda armastama, minul pole mingeid nõudmisi peale selle, et ta õpiks selgeks eesti keele.““ Sama pikk „Üle mere“ võib olla alltekstiga, aga päris kindel ma pole. U. V-le pühendatud „Kujunduppuja“ peatub kirjanikuks olemisel. „Mozart ja Salieri“ tegelastel on ootamatud nimed Osvald Hommik ja Jaan Taldrik. Lugege kindlasti ja te ei kahetse!

Olle Lauli. Kuristik. Taas üks mahukas mäluteemaline romaan (439 lk.), mis täis süngeid pilte. Täis inimese kannatuste kirjeldusi ja sureliku lõputut vaeva. Kes teab, äkki on Fjodor Dostojevski autorit inspireerinud? Ühtki heledamat laiku esiletõstmiseks ma ei leidnud. Lugemismuljed on ülimalt vastuolulised, ühel hetkel huvitud ja ootad järgmist lehekülge, samas tunned, et jätaks pooleli, sest lõputu ekslemine elutihnikutes, mis viivad lõpuks kuristiku veerele, mõjub väsitav-häirivalt. Lisaks on teos kohati kaootiline, üleminekud mõnes kohas natuke kummalised. Kui autor ongi kannatlik oma mõtete edastamisega (Jan Kausi väljend esikaanel), siis lugeja vastupidavus pannakse proovile. Võrdluseks meenutan, et ka Vahur Afanasjevi  romaanis „Serafima ja Bogdan“ mõllavad kired, pidevalt meenutatakse ajastu ülekohut ja kättemaksu teekonda kirjeldatakse äärmise julmusega, ent see haarab. (Muide, vanausuliste saatusele pühendab mõned võikad read ka „Kuristik“.) Ometigi ei tähenda eelöeldu, et Lauli ei suudaks sajandist eripäraselt mõjusat, üldistavat ja hindamisväärset ülevaadet anda. Ehk on just üldistus, et aeg on alati valmis inimhingi hävitama, raamatu suurimaid saavutusi. Karakterid ise polegi nii tähtsad, kui just ühiskondlik ruum, milles nad tegutsevad.

Tegelasi on rohkesti, ehk liigagi palju, enamik neist venelased. Nad on pidevas põgenemise tuhinas, nii teiste kui iseenda eest. Nende sees on tühjus, kuristik, sügav ja ohtlik kuristik. Ja enamasti sunnib neid tormama aeg ise, nagu juba öeldud. Paistab, et autor on  vene hinge hästi tabanud, kuigi ma ise ei tunne narvalaste olemust piisavalt. Jah, sündmused toimuvad suuresti Narvas, kus inimesed on hingelises segaduses, sest neil pole pärast taasiseseisvumist tegelikult kuhugi minna. Tegevus viib ka Leningradi (Piiterisse), Tallinnasse ja veel mõnda paika Venemaal, lõpuks USA-sse välja. Olen üsna kindel, et iga lugeja mõtestab raamatu sisu isemoodi, ühtemoodi pole lihtsalt võimalik, sest kesksed märksõna on ju aja lugu, mälu ja ajalugu ise, neid aga interpreteerime erinevalt. Väidan ehk liiga kindlameelselt, et tegelaste hulgas pole võitjaid, kõik on omal kombel kaotajad, ent lugege ja otsustage ise! Mind üllatas nii mõnegi karakteri kodumaatuse mõtestamise ja selle talumise tase. Olen juba ammu oodanud teost, kus sellest räägitaks. Vene kirjanik Eestis, Andrei Ivanov, on muidugi rahvuskaaslaste mõtteist ja käitumisest kirjutanud, aga eestlastest kirjanikud vähem. Meenub Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja“, aga see haarab kitsamat perioodi ja tegelaste ringi.

Kuigi Olle Lauli kujutab viie põlvkonna saatust, kerkivad jõulisamalt esile siiski inimesed nõukogude aja lõpust, kel tuleb kohaneda teistsuguse Eestiga. Ühelt poolt kodutunde puudumine, ekslemine, teisalt oma koha otsimine. Kui lõpuks üks neist, varem Tallinnas Kozepirital (Kozinskis) sõjaväelinnakus Haljaztel elanud noor naine Sveta otsustab Ameerikast õnne leidmata tagasi tulla, peaaegu tundmatu tumedanahaline laps käekõrval, ei pääse ta siiski tundest, et Eesti, keda ta pidevalt mõttes sõimab, on ikkagi õige koht, kuhu maanduda. Tegelikult loodab ta võltsdokumentidega Venemaale jõuda, sest seda maad ei suuda ta=nad (vene rahvas) kunagi vihata. Ent üks lennujaama ametnik suunab Eesti passi omava naise arusaamatul põhjusel n.-ö. kodumaale tagasi... Sveta arvab mõnel raskel hetkel end isegi oma eestlasi ja nende vastikut keelt armastavat. Ent terve maailm on naise arvates üks kole koht. See, et venelased meid fašistideks peavad, on üldteada ning tavaline. Kindlasti väärib tähelepanu aga eaka venelanna Valentina slaavilikult ennastohverdav ja sügav armastus eesti päritolu poisi=mehe vastu. Mõistagi ei jõua ma kõigi tegelaste elukäiku, nende kohtumisi, st. eestlaste ja venelaste kokkusaamisi, ümber jutustada. Eri rahvuste suhteid iseloomustab aeg-ajalt vaen, aga ka inimlikkus, ent ühele olulisele kujundile soovin tingimata tähelepanu pöörata. Kui „Kuristiku“ esimestel lehekülgedel leiame rohmaka rohelise kohvriga mehe, siis romaani lõpus ilmub kohver uuesti välja. Tähendab, miski ühendab kõiki. Uurige seda asja! Tegelikult oskab Lauli suurpäraselt vene ja ka nõukogude hinge kujutada, isegi tegelaste kõneviis väärib tähelepanu. Lisaks hakkasin uskuma, et ükskõik, kus venelane ka viibib, Venemaa jääb talle kõige jumalikumaks ja olulisemaks kohaks maailmas. Seda kinnitab traagiline motiiv, kus vana naine Valentina vaatab Narvas oma korteri aknast välja ja mõtleb jõe teise kalda peale, kuhu ta õigupoolest kuulub. Ja sinna ta ka jõuab, ehhkki surnult...

Romaan algab 1923. aastal Venemaal, ja see polnud mingi mõistusega seletatav periood, vaid halastamtu võitlus hinge ja ihu nimel. „Kuristikust“ leiab meeletul hulgal vägivalla näiteid, pöörast peksmist, tapmist. Kohe romaani algul saab minusugune lugeja „obaduse pähe“, ega oska reageerida toimuvale teisiti, kui otsib võrdluseks taas Afanasjevi paljuräägitud raamatu. Praegu näib olevat jõhkrate ajamälule toetuvate lugude ajajärk, miks küll? Aeg annab sellele küsimusele küllp piisava seletuse. „Kuristikku“ on toodud ka Manhattani tragöödia, päeval, mil lennuk kihutab inimestesse, viibib Sveta seal lähedal.

Üks tundetulv võõral maal, Missoulas, kõlab nii: „Ta seisis ja naeris, venitas seda naeru, kuni suutis – naer muutus nuuksumiseks, kiljumiseks, kisendamiseks... Kurat! Kurat!... Mine perse, Eesti! Käi kuradile, sitahunnik!... Sa oled jube elajas! Kohutav loom! Murdja! Mõrvar! Õgid oma inimesi! Lapsi! Kasvatad nad suureks, teed näo, et hoolid, et päriselt hoolid, aga tegelikult hülgad ja hävitad, rebid tükkideks, nii et veri lendab... Eesti paisus, kasvaski ta teadvuses hiiglaslikuks römisevaks elajaloomaks. Kalk kuri monstrum, kes on mõistetamatu ja ohtlik, kelle eest tuleb ära minna... Vihkan sind, Eesti, ku-uu-led!... Shh!... Vihkan ma... Õh!... Mari!... Mis sa... inimene, miks sa... Ohh!... Oh jumal, ma olen väsinud... Aga see läheb üle... Mis jama ma ajan! Kui väsinud ma sellest kõigest olen. Oleks, et see siiski... oleks jäänud... Ta nühkis kätega üle näo, seisis, hingeldas; istus mõne aja pärast uuesti laua taha ja võttis pastaka; pea käis ringi. „Mis siis kui Nõukogude Liit olekski siiski kuidagi alles jäänud! Oleks ehk natuke muutunud, vähem tülikas ehk kuidagi ajapikku, ah? Kohutav, aga kas see olekski parem olnud... Siis ei oleks riiki tekkinud... Mingis mõttes parem ja... et seda koormat... Oleksin elanud, teadmata, mida see oma, Eesti riik, üldse tähendab. Mismoodi on selle pärast vaja muretseda kogu aeg nagu lapse pärast. Ja pettuda. Murduda. Väsida. /---/ Ehitad terve elu riiki ja üha hingematvamaks see kõik muutub... Ma ei taha olla eestlane!... Eesti riik on kõige tähtsam, mis meil on. Oma riik... Omad. Võõrad. Omadele antakse lõpuks ikka kõik andeks. Omad on su kari, soe, hingav, nohistav inimkari, kuhu sa kuulud. Ilma karjata oled kadunud... Mis sina, inimene, tegid ka täna Eesti riigi heaks?““ Monoloog jätkub!

Leelo Tungal. Naisekäe puudutus. Küllap juba kõik teavad, et niisugust pealkirja kannab järg kahele varem ilmunud teosele „Seltsimees laps“ ning „Samet ja saepuru“. Autori ja tema ema saatusest on valminud ka film, mida arvatavasti kõik on juba vaadanud. „Naisekäe puudutus“ lõpeb väikesele Leelole õnnelikult, neli ja pool aastat vangis viibinud memme tuleb koju tagasi. Tüdruk käib juba koolis ja on raadio kaudu kuuldud nõukogude laulud selgeks saanud. Ta teab, millal tuleb saladust pidada, mida tuleb varjata. Ent enne ema saabumist tuletab hirm end pidevalt Leelole meelde. Hirm ongi üks kesksemaid märksõnu kõigis kolmes raamatus. Kui inimesed pärast Stalini surma juba üsna teravalt omavahel riigikorda kiruvad, siis seltsimees laps peab kogu aeg neis asjus vait olema. Ühe hirmu näitena võib tuua balletis „Doktor Aibolit“ nähtud hakklihamasinakujulist eset: „Kui röövel Barmalei võiduka pilgu publikusse viskas, libistasin end kähku toolilt maha ja pugesin selle alla peitu. Tädi Anne tiris mu kohe sealt välja ja pani oma sülle istuma. Sulgesin silmad ja katsin kõrvad kätega. „Naljatilk, see on ju teater!“ sosistas tädi. Kutsugu nad seda teatriks või tsirkuseks, aga mina ei kannata vaadata, kuidas korralikke inimesi ja loomi muudkui piinatakse! Barmalei oli veel hirmuäratavam kui tiigritaltsutaja, kes tsirkuselaval piitsa plaksutas... Taltsutajale ei tulnud ilmselt pähegi, et ta võiks tiigrid nahka pista, kuid röövel Barmalei osutus veel inimsööjakski: poisi tahtis ta ahju toppida ja tüdrukust plaanis vist kotlette teha. Lavale ilmus tohutu hakklihamasin – just selline, nagu meie kodune Solingen, mida vändates tata vanasti, kui memme veel kodus oli, kotletiliha valmistas, ainult et tuhat korda suurem. Ilusa nimega tüdruk Tanja Eike Puusild võeti kinni ning tõsteti masinasse. Mu esimene mõte oli: ei tea, kas patsid masinasse kinni ei jää? Teise küsimusena tuli pähe: kas kleit tuleb hakklihamasinast välja ümerate vorstikeste või räbalatena? Aga kolmas mõte ei lasknud mul kaua küsimuste üle juurelda, vaid nõudis enda kuuldavale toomist: „Minema siit! Kohe minema – enne, kui on hilja!“ „Tsst! Tasa!“ sosistati meie ees ja taga. „Ole vakka!“ sosistas tädi Annegi. „Kannata nüüd ometi!“ „Kui me kohe ära ei lähe, siis pissun sulle jälle sülle!“ sosistasin vastu. „Tobe laps!“ sisistas tädi, kuid tõusis siis toolilt ja suundus koos minuga vahekäigu poole. Nähtavasti olid tal meie suvised tsirkuseelamused veel selgesti meeles.“

Hirm haarab tüdruku ka siis oma „embusesse“, kui tata satub haiglassse. Kimbutab unenägudes musta mehe Varikuna, kes viis ema ära. Jutud märtsipommitamisest panevad aga kõhu valutama. Leelo meenutab oma kaht lapsehoidjat, tädi Juulit ja Bettit, kelle saatusesse on nõukogude terror samuti karmi jälje jätnud, mida nad igapäevaselt on sunnitud kaasas kandma. „Naisekäe puudutus“ meenutab Leelo põlvkonnakaaslastele, kes toona olid küll lapsed, suurepäraselt ja erakordse täpsusega olustikku, mille meenutamine paratamatult puudutab. Vähemalt minuga on nii. Nt. esimesed autod, mis kandsid nime Moskvitš, (tädi Juuli) Singer õmblusmasinad, riided, mida toona kanti, esimene Stalini-Leniniga aabits jms. Mäletate veel aega, mil Leelo saab uue punase mantli, peab maipidu, kus tuleb laulda vaid nõukogude laule, kuid nutikad organiseerijad oskavad kontrollijat petta, lasteaeda, kuhu ta väga soovib minna, kuid kus ta küll vaid ühe päeva käib, sest linnatüdruk Veroonika ütleb Leelole põlastavalt maaplika, kolhoosnik. Mulle väga meeldib raamatust leitud saarlaste kõnepruuki kuuluv väljend „Eks ta inimeseks aitas küll.“ Seda kasutades saab palju ära öelda, sedapuhku pigem heas mõttes. Seda inimeseks olemist, jäämist, inimesena käitumist kujutab Leelo Tungal kõigis kolmes raamatus võrratu sulega.

Katrin Väli. Sugulane. Väike sümpaatne luulekoguke, kus leidub lihtsamaid ja pisut keerulisemalt sõnastatud mõtteid. Eks enamasti luuletataksegi ju tühjast-tähjast, seekord on siiski päris tore „tühi-tähi“! Ennekõike jäävad silma aga üksteise otsa kuhjuvad kujundid, mis alati ei tee teksti sisukamaks. Selle keskel on silmatorkavamaid märksõnu kassid. Ent üldiselt vaatab autor ümbritsevat reaalsust tõsiselt, kus leidub teadagi nii palju-palju. Kui esimene luuletus on „Härjapea jõgi“, jah, seesama, mis kunagi läbi Tallinna voolas, siis teise pealkiri on „Kassid“: “lähen tööle läbi kadrioru / seal istub aknalaual kuulikindla klaasi taga kass / kass ei istu seal alati / ainult siis kui hästi läheb / must mõtliku olemisega kass / nina peal valge kriips / ükskord istus aknal valge kass / siis ei olnud pikka aega üldse kassi / siis jälle valge kass / kuhu küll on must kass saanud? / kuid jõudsin ära oodata: aknal istus kaks kassi / must vaatas mulle otsa valge oli küljega / lastes paista oma selja jumalikul (bastetlikul) / kumerusel andes siiski kerge peapöördega märku / et mind on märgatud / eks ole ju kassid nagu kvantosakesed / kui neid vaadelda muutuvad kõik olekud / siis ehitati sinna plank / ei tohi enam võõras õues kolada“. Mingi plangu pärast kassid maailmast teadagi ei kao, neist saate lugeda piisavalt , nt. „Kaheksa viimast lehekülge“, „Jõulumuinasjutt“, „Näki õhtunädal“. Jah, ka eksistentsist leiab ridu, nagu teatud eas poetessid seda mõnigi kord tavatsevad teha, nt. „Hümn ja eleegia“, „Moonidega taldrik“.„Ma olen vana“. Tsiteerin aga meeldinud ridu tsüklist „Elukaevud“. „Kuldne taldrik“ kõlab nii: „inimese rahulik eluvanadus / nagu kuldne ratas / mis veereb ilmaruumis allapoole / kuldsed sinised kauged rannad / siidiste kuldkaladega / nende leebed kuldsed silmad / vaikse jälgimisega kustuvad / veel kahtlus kas ongi kassid / saanud päriselt maailmaks / nagu elekter“.