Kolm raamatut, mida tasuks sel suvel lugeda:
Tuntud krimikirjatar Katrin Pauts on saarlusest kaubamärki tegemas. Insulaarpõnevike kõrvale on kirjutet äkiline sissevaade Muhumaa ellu ja ollu. Mõned muhulased raudselt vihastavad, mõned rõõmustavad, aga ülejäänutel on lihtsalt huvitav lugeda. Varsti surevad ju ära viimased inimesed, kellele Juhan Smuuli nimi midagi ütleb, ja siis on Pauts maailma kuulsaim Muhu kirjanik. Ma kõike liiga tõsiselt ei võtaks ja liigset võõravõõristust ma ka ei usu, aga mida mina ka tean. Tuleb teadjamate raamatuid uskuda, ega neis ainult verekägu aeta. Selle suve kohustuslik pala. Ja miks mitte võtta ja Pautsi krimivikud takkajärele taasläbida.
Hea kõrvaltvaade lähiajaloo-Eestile, sellisele, mida me justkui peaksime mäletama, aga oleme argisaginas üllatavalt palju unustada suutnud. Noore soomlase huvi suletud maade vastu on üles kirjutet mõnusa irooniaga iseoma kunagise naiivsuse suhtes, ilustamata ja häbenemata. Tundub, et soomlastel õnnestub Eesti ajaloo raamatuiks raiumine kuidagi kompleksivabamalt kui meil endil. Antagu hagu.
Ma olen elu jooksul piisavalt palju halbu luulevalimikke lehitsenud, et ära tunda mõni, mis ka väärt on. Ja „Eesti tunne“, Doris Kareva poolt eestitundliku käe ja meelesilmaga kokku pandud valikkogu annab tõepoolest kokkuvõttes edasi midagi sellest, mis Eesti on ja olnud on, ja isegi sellest, mis ta olla võiks. Jah, armastusluule kogumikust ei pruugi aimu saada, mis armastus on, sest see on igal kirjutajal isemoodi, aga Eesti on meil üpriski üks. Mäherdune just - lugege. Pilt klapib kokku küll. Omariigi juubliaastal tungivalt soovituslik.
