LÄHETUSLAUSED
Tänavu tähistame riigikeele aastat! 4. juunil 1919. aastal räägiti esmakordselt eesti keelest kui iseseisvast riigikeelest. Loomulikult tähistab Rahvusraamatukogu seda üritustega, aga soovitan ka läbi lugeda eelmise aasta viimases „Sirbis“ (21.12.) ilmunud jurist Heili Sepa kirjutise „Läbi aegade“. Tsiteerin lõigu: „Mina ei taha mõista õigust tundmatus riigikeeles ega ka pooletoobises ebakeeles, vaid sellises eesti keeles, mis on meie oma kodune keel.“ Kannan ette, et lugesin eelmisel aastal tublisti üle saja proosateose, ilmus 164.
LOETUD RAAMATUD
Martin Algus. Midagi tõelist. Esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin endamisi, mis see siis nüüd on – kas naistekas? Tegelikult on Alguse debüütromaan väga tõsine ja hästi kirjutatud raamat tänasest päevast. Väikeste vaadetega minevikku, oletustega tulevikku. Just meie igapäevastest kannatustest, väärtegudest, mida ise abitutena loome ja toetame. Ennekõike meie lihtsast, peaaegu lihtsameelsest mõtlemisest! See tõeline aja lugu käsitleb belletristika kaudu nii inimeste tühjustunnet, teatavat resignatsiooni ja mõistagi juba kõiki piire ületavat internetisõltuvust, ja kui soovite teada, siis pisut ka selle sõltuvuse ravi. Mida saab teha vaid mõistuse abiga, kui uskuda kirjanikku. Inimest võib aidata sellest pääseda alati teine inimene, kes suudab pakkuda soojust, turvatunnet ning eelkõige armastust. Kõik romaani tegelased igatsevad tuge ja mõistmist, abistavat ja toetavat kätt. Sisemise kaose keskel prevaleerib olulise teemana pedofiilia, aga veidi ootamatus võtmes. Peategelasteks on võrdselt kaks keskealist meest, üks korralik bürootöötajast perekonnaisa, teine vangist saabunu, mõlemad on parajasti üksilduse küüsis. Et natukenegi tunnete skaalal edasi minna, enesetunnet parandada, teevad nad enam-vähem ühel ajal otsuse oma eesmärgile lähenemiseks arvutit kasutada. Nad haaravad päästerõngaks internetimaailma. Nii Leo kui Karl püüavad oma seniseid kaotusi kuidagi korvata, kuid tee, mille nad valivad, ei tee kummalegi au, olgu eesmärk nende meelest pealegi mitut moodi õigustatud. Romaanis on perekonna vajalikkus tõstetud väga tähtsale kohale. Vanglast pääsenud Karl kohtab vaest töötut alkoholiga kimpus lastega naist ning otsustab nad „päästa“. Selleks hakkab ta arvuti abil n.-ö. perverte püüdma, keda huvitavad alaealised tüdrukud, et meestelt siis elamiseks vajalikku raha välja pressida. Abiliseks kogu värske pere ja kaamera, mis peaks jäädvustama „tõe“. Kuidas seda „tõde“ välja klopitakse, loete juba ise. Jah, Karl tahab roiskunud hingedelt raha välja pumbata, seejuures uskudes, et teeb hea teo… Raha tulebki, sest mehi, kes peibutuspiltide peale kohale kihutavad, on rohkem kui üks, mitte ainult Leo. Karl rikastub! Leo aga, kes on eemaldunud abikaasast, viimane omakorda temast, hakkab algul tegelikult pornosaite külastama, kuni sellest tekib sõltuvus. Mõistes, et see ei päästa hingelisest kriisist, asub mees hoopis tutvumiskuulutusi jälgima, kuni leiab Karli „sööda“ – foto peibutusneiust. Mehed kohtuvad internetis, seejärel Karli Kopli elamises. Edasine on häirivalt julm, aga igati usutav. Mida Leo tahtis tegelikult laste pilte vaadates saavutada, kas soovis tõesti vaid tüdrukut kaitsta, jääb natuke lahtiseks. Tal endal on ju ka tütar… „Midagi tõelist“ on omal kombel ka krimiteos, sest toimub mõrv, lõpuks ka väikese tüdruku (Karli kasutütre) rööv tõelise perverdi poolt. Olukorra lahendab Leo, kes sedapuhku tõesti päästab lapse. Lõpp on üldiselt positiivne, pahad saavad karistuse, hea leiab kitsikusest väljapääsu. Raamat on täis arutlusi meie aja kõige rõhuvamast kiusatusest, internetimõjust isiksusele, mis võib inimhinge koguni hävitada. Meie seas võib leiduda inimesi, kes enam toast ei välju, vaid elavad päevast päeva tunnist tundi juhtmete puntra kõrval. Lisaks osutab autor tarbimisühiskonna hullusele, interneti arulagedatele uudistele, vaat et kõigele, mida virtuaalne maailm meile pakub. Internetilõks on sama võimas kui sõda ja relvad, lisan oma arvamuse juurde. Tsiteerimist väärivaid lõike on palju, sest Alguse sõna ja mõte moodustavad täpse ja selge sõnumi: „Kuigi, jah, kusagil sisimas me ikkagi ju igatseme vabadust, me põlastame hulkurite kärnasid ja pelgame isemõtlejate tõrjutust, aga samas ihaldame nende sõltumatust, sest tundub, et need tegelased on omal moel millegi reaalsega ühenduses – väljaspool mulli hõljub elusa mulla ja ürgtiigi mudalõhna. Aga noh, enamuse jaoks meist maandatakse see ebamäärane vabadusetukse lakkamatusse meediavoogu, loendamatusse kaubavalikusse, toiduvalikusse, kõikjal välkuvaisse ekraanidesse. Ja ühel hetkel me pole enam ühenduses ei enda siseilmaga ega ka meid ümbritseva välismaailmaga, meie teadvus pöörleb tühikäigul veidras kunstlikus infoväljas. Ja see programmeeritav plafoon tundub olevat ajaloo parim platvorm mistahes manipulatsiooni käikulaskmiseks. Sinna võib sisestada „laida maha“ või „kiida takka“, mis programmeerijale just parasjagu sobib. Vili kodustas meid ja sünnitas orjanduse – hõimurahvas sõltus nüüd paiksetest töökätest. Ja sellest peale on kõik järgnevad revolutsioonid orjusele ainult uue mõõtme lisanud. Aga kui taimekasvatus ja tööstus orjastasid meie keha, siis nüüd orjastab internet ka meie vaimu oma vidina-armeega, mis hoiab sind võrgus isegi lapsele rinda andes, tualetis istudes, autoga kihutades, matusekõnet kuulates, sünnitust vastu võttes või kus iganes sa peaksid viibima või mida iganes sa peaksid tegema.“ Tarbimisühiskonna ohvrid, ühinege ja lugege!
Indrek Hargla. Kolmevaimukivi. Olen varemgi öelnud, et ma ei tunne (rahvusvahelist) ulmekirjandust kuigi põhjalikult, aga hea kirjandus peab igas žanris ise silma jääma. Hargla kirjutab ladusalt ja selgelt ja nagu väärtlugudes ikka, on seal suurem sõnum sees, kui esmapilgul ehk paistab. Ulmekogumik sisaldab üksteist lugu ja kõik, kus pole kosmosest ja tulnukatest juttu, sobivad mulle hästi. Eessõnas kirjutab Hargla: „Ulme on maailma kõige vanem, kõige esimesem kirjandusžanr ja minu jaoks on see alati olnud kõige tähtsam. Ma ei ole häbenenud öelda, et pean ulmet kirjanduse eliitliigaks.“ Väga lühidalt tekstidest, sest egas ulme kohta või iga kord ometi arvata, et tegelikkus võib olla teistsugune. „Mirabilia saladuses“ käib võitlus hea ja kurja vahel, kui üldistada. Siin aetakse taga eset, millega igavese rahu riiki luua, kuidas lõpetada sõda. Enne aga tapeldakse, mis hirmus! Peategelasest nooruki Ustaviga on seotud ka väike armuliin. Huvitav mõiste on ulmasampo, lugege, siis saate teda, mis riistapuu see on. „Jõulujõud“ on ilus ja traagiline lühilugu inimese võimalikust mõjujõust, mis seondub meie traagilise ajalooga 20. sajandil. Fantaasiaküllases „Einsteini viimased sõnad“ on otsapidi sees ka kunagine populaarne kommunistist teadlane Gustav Naan, kes põgeneb Venemaalt, siis veel Steve Hawking, Harald Keres, keda kutsuti irooniliselt meheks, kes teadis ussisõnu. Keskseks kujuneb Albert Einsteini ja Isaac Asimovi kohtumine Saksamaal, kus esimene sureb, soovides, et Asimov esitaks tema pöördumise konverentsil osalejatele. Jutt käib ifodest, loete õigesti, mitte ufodest, mis saabusid Teise maailmasõja ajal ja pommitasid. Tegelikult olid need liitlaste pommitajad, tahab Einstein üldsusele teatada. Seega ajalugu siingi sees. Enne surma soovib aga Einstein kõnelda poisiga, kelle lendavad taldrikud ära viisid ja siis tagasi tõid. Kordan, lugege, siis saate teada, kes see nooruk oli. „Penningbütteli kummituse juhtumis“ hakkab Tartu kaupmees pärast surma võlausaldajaid kummitama: „Neid, kes linna peal Penningbütteli nuhtluse all kannatasid, oli muidugi veel, nii et kisa läks lõpuks väga suureks. Kuidagi peab linna raad ju oma kodanikke kaitsma ja midagi ette võtma. Tähetorni observatooriumi kuraator parun von Stackelberg kutsuti siis rae ette aru andma. Ja oli ka neid, kes kohe nõudsid, et ta oma viirastustemasina ära hävitaks või vähemasti Tartu linnast kaugele ära veaks. Von Stackelberg kuulas kõik vihased kaebused ära ja tunnistas siis, et tema endal vähimatki süüd ei näe olevat. On tõsi, et täheteadlased selle masina ehitasid, mis Tartu linna surnute hingi püüab ja neil vähe aega maa peal laseb olla, ja selleks on neil olemas linnavõimude ja kiriku luba ka. Ja senimaani ei ole kellelgi kaebamist olnud. Kummitusi käib ju mitu aastat ja seni on kõik nendest rõõmu tundnud ja kurja ei ole nad kellelegi teinud. Täheteadlased kuidagi viirastuste tegemisi ei mõjuta. Raehärrad käskisid siis Penningbütteli hing masinast üles otsida ja välja võtta.“ Kuidas see käis, saate vaid lugedes teada. „Tammõküla viljakuivati“ on ütlemata hirmus folkloorilaadne lugu, sest ühes kuivatis on kurivaim sees, kes inimesi piinab, aga just neid, kes mõnele tüdrukule lapse teinud. Süvahavvalt toodud arbuja ehk nõid lahendab loo ja selgitab välja, kuidas kuri kuivatisse sattus. Hargla lugudes on alati ka didaktiline ja õiglust nõudev teema sees. „Clemens Fellinus, rex Estonicum“ tegevus toimub 1211 ja jutustab noorepoolsest Saaremaalt pärit mungast, kelle Läti Henrik tõlgina kaasa võtab, kui alustab meite maale ristiusu külvamist. Autori kujutus ajast ning tegelastest on mõistagi teine, kui ajalooraamatutest kuulda, aga ega me absoluutset tõde nagunii ei tea, kõik on suuresti oletuslik. Tõsi, kroonika on olemas. Pealkirjas mainitud kuningas on teadagi Lembitu, miks teda nõnda hakatakse kutsuma, uurite ikka ise. Lembitut kirjeldab autor algul karmimast karmima mehena: „Ma nägin enda ees Lehole kuningat Lembitut ja ma tundsin ja teadsin kohe, et tema sees on keegi teine… Keegi, kes ei ole inimene. See oli sõda, vägivald, tapmine ja vaenlase lähedus, mis Lembitus deemoni üles kihutas, nüüd ma tean seda. Siis seisis ta oma väikese maleva ees, ta haaras mõõga, ja ma nägin, kuidas ta silmad pimeduses punakalt hõõgusid, ja ta ei rääkinud, ei, ta rögises ja kasvas kehalt , ta pöörles ühe koha peal ja sülgas suust lillakasmusta vahtu. Tema suust lehkas tohutu tormina mäda- ja väävlihõngu, mida isegi kauge maa peale tunda oli. Ka tema oma mehed vaatasid teda natuke hirmunult, aga küllap nad olid seda varemgi näinud, et nende pealik otsekui nahka vahetab ja metsikuks karuks muutub. Ja mina, ma tundsin, kuidas mu sõrmeotsad kipitavad, valust pakitsevad, ja seda ma olin tundnud ka siis, kui ma deemonid vaese vend Eberhardi seest välja ajasin.“ Ühel päeval aetakse need ka Lembitust välja, ja see on kole tegevus… „Osariigi presidendi kohtumine“ toimub aga aastal 2054 ja on puhas ulme, kus OP peab Jõgeval kohtuma maavälise tsivilisatsiooni esindajatega. Kohtumine toimus soojas ja sõbralikus õhkkonnas, lugu ise lühike. „Helose teoreemis“ fantaseeritakse tähesüsteemidest ja robotitest, samuti leiab autori mõtteid inimkonna käitumisest: „“Rahu,“ ütles Helios. „Ma lisasin valemisse tasakaalustava jõu. Ja teoreem kõlab nüüd nii – iga tsivilisatsioon, mis jõuab oma arengus piisavalt kaugele, heidab kunagi tasakaalustava jõu kui arengut ja üldist heaolu pidurdava teguri kõrvale ning liigub ikkagi ja paratamatult enesehävitamise poole.“ Nimilugu „Kolmevaimukivi“ oleks nagu rahvapärimustest leitud juhtum, kus mitu meest kordavad ühte ja sama viga ning saavad selle eest karmilt karistatud. Tõsi, kolmandast mehest meile ei jutustata, aga vihje visatakse õhku. Nii vaene sulane kui rahvaluulekoguja leiavad ohvrikivilohust hõberaha, mida nad endale soovivad. Esimene selleks, et elujärge natukenegi parandada, sest julm peremees nõuab vaid tööd, aga tasu ei tahtnud kuidagi maksta. Koledad vaimud, kes teda jälitavad, nõuavad raha tagasi, aga Matjuse nimeline mees ei raatsi anda. Vaimud eksitavad talupoega tervelt kolmkümmend kolm aastat, mis tundus olevat vaid üks öö. Peast sõgedaks jäänud vanamees jutustab endaga juhtunud loo rahva vaimuvara kogujale, kes asja uurides omakorda raha endaga kaasa võtab, et selgitada, mis ajast see pärineb. Temagi teeb läbi sarnase kannatuste raja, kuni viib raha kivile tagasi. Möödunud on aga jälle 33 aastat, naine on teisega abiellunud ja tal tuleb kodutuna vaeste varjupaigas elu lõpuni ulualust otsida. Jutustanud juhtunut omakorda noorele folkloristile, kaob seegi asja uurima. „Kolmevaimukivi“ idee tundub olevat didaktiline: ära ahnitse seda, mis on teised kunagi pidanud ohverdama. Mis ei kuulu sinule. “Per homicidium ad astra“ viib tegelased taas maailmaruumi, kus kosmoselaev „Amundsen“ veab maale energialasti. Siis aga leitakse üks transportimisega tegelev meeskonnaliige tapetult. Orbitaalbaasis algab uurimine, tuleb välja, et mõrtsukakätt juhtis tehismõistus. Rohkem nagu meeste lugemine, ehkki kööginoaga suskajaks osutub naine! Kuhu seda energiat siis veetakse ja kelleks peab mõrvauurija kosmoselaeva töötajaid: „Maa jaoks olete te proletariaat, töösipelgad, kes kärutavad kohale tuumakütust, mis annab meile energia ja heaolu, hoiab elus Antarktika miljonilinnade slummid ja kütab Kuu rikaste villade basseinid ja paneb nende rantšodes puud kasvama. Te teenite roppu raha, aga ajanihe ja veidrad kosmosekombed ei luba teil Maa ühiskonnaga enam kunagi päriselt kokku kasvada. Te ei ole rohkem kui kaevurid, ja kaevurid ei ole kunagi olnud kangelased. Aga ise te mõtlete endast kui pioneeridest, kes lähevad vapralt sinna, kuhu keegi ei ole varem söandanud minna. Enda jaoks te olete eliit, avastajad, keda Maa peaks kummardama. Me ei kummarda teid rohkem kui torumeest, elektrikut, kui koristajarobotit.“ Kogumiku viimane tekst kannab pealkirja „Suvitusromaan“. Äkki on see jõhkrusest köetud paroodia Romeo ja Julia teemal, mille variante kohtab kirjandusloos piisavalt? Perekondade vaenu toel tuuakse teosesse taas Eesti ajaloo teema.
2017. a. aastal koostas Hargla ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“, mida nimetab alternatiivajaloo antoloogiaks. Kogumik koosneb kaheteistkümnest tekstist, kus kirjeldatud, mis võinuks Eestis juhtuda, kui oleks üks või teine sündmus toimunud. Ajaliselt on vaadeldud tegevust läänemeresoome hõimude saabumisest kaugemale tulevikku välja. Mõnest loost pisut lähemalt. Näiteks Jaagup Mahkra „Tarvaste tulek“ kirjeldabki rändhõimude saabumist ja ühe targa mehe Rahomeele püüdu neid riiakaid ja omavahel sõdivaid inimesi ühendada. Tegevus toimub Tarbatu linna ümbruses. Meelis Friedenthali „Kasuksepp“ on jube ja metsik lugu, kus autor kujutab allegooriliste võtetega luterliku reformatsiooni saabumist: „Hoffman tõstis pea kuklasse ja ulus kiriku võlvkaarte vahele maalitud täiskuu poole. Sealt langes kõigile asjadele kollast kuma nagu mett, pimedus oli kadunud ja valgus oli silmade ees. Ta tundis ennast nii tugevana, elusana. Ja siinsamas, otse siinsamas, kuu all, kes oleks võinud seda uskuda, kesklöövis, suurte kiviplaatide vahel, oli käik. Põrgu tee oli kogu aeg olnud nende jalge juures ja nad ei olnud seda kunagi enne näinud, teadnudki, et see on nii lähedal. Selle pärast siis mungad varjasidki inimeste eest tõde, udutasid ja keerutasid. See kõik on ju väga lihtne. Hoffman keeras end tammuvate huntide poole ja urises, teised vaatasid tema poole, tõmbasid siis tunnustavalt kõrvad pead ligi ja lasid saba sorgu. Tema oli pealik. Nad ei olnud siia tulnud niisama ringi vahtima, nüüd saavad nad tõeliselt inimeste ja usu eest võidelda. Hoffman kargas põrguteele sisse, alla mööda kitsaid kollaseid tunneleid, need tõmbusid kokku ja laienesid nagu soolikad, vetrusid nagu soo. Teised hundid sörkisid tema kannul, ta kuulis nende ähkimist ja lõõtsutamist. Nad leiavad nüüd need deemonid üles, nad võitlevad nendega ise, ei ole vaja munkade kokkuleplust ja keerutamist. Siin ei ole muud võimalust kui võidelda ja võita, sest Jumal kaitseb usklikke ja ei lase neil deemonite käes surra.“ Mairi Lauriku „Jumala armulikkus“ viib Liivi sõja perioodi, kus noormees otsib oma röövitud tüdrukut taga. Mann Loperi teksti pealkiri „“See linn on meile kalliks maksma läinud““ on pandud Peeter Suure suhu. Maniakkide Tänava nime all kirjutav autor osutab rassipuhaste aarialaste teemale loos „Kolmanda Reichi triumf!“ Kirjanik nimega Krafinna „Elu jõud“ jõuab juba tulevikku, kus eestlaste iibe tõstmiseks planeeritakse teatud hetkel kolmikute sündi. Hargla „Clemens Fellinus, Rex Estonicum“ on avaldatud eespool tutvustatud kogumikus „Kolmevaimukivi“. Fantaasiamängud vanemast ajaloost meenutavad oma rahvusromantilise koestikuga kunagisi ajalooainelisi jutustusi ja romaane, nagu „Vallimäe neitsi“, „Aita“ „Leili“, „Vambola“ jt. Hargla on koostanud ka 2018. a. ilmunud ulmeantoloogia „Vinguv jalaluu“, mis sisaldab kümme head teksti, mis inspireeritud Fr. R. Kreutzwaldi ennemuistsetest lugudest. Loetlen: Joel Jans „Tarkmees taskus“, Andrus Kivirähk „Puulased ja tohtlased“, Mann Loper „Tänulik Olevipoeg“, Siim Veskimees „Kuues maa“, Maniakkide Tänav „Kuningatütre kingitus“, Indrek Hargla „Kahitud kuningatütar“ ja „Meristepidu“, Mart Sander „Üksinduse allikas“ Jaagup Mahkra „Rõugutaja tütar“, Meelis Friedenthal „Vinguv jalaluu“. Viimane ühendab 17. saj. pärit inimluust vile ja tänapäeva mõttemaailma, ning paneb lugeja mõtlema nii surelikkuse kui ühiskonna mõjutuste üle, mis indiviidi tabavad. Üks suuri piinajaid ja suunajaid on ka internet. Muidugi teeb loo ulmeliseks ammuse pasuna puhumine, mis kutsub esile nägemusi. Kui Hargla kuningatütar kuulub muistsesse aega, mille kaudu autor üritab üldistada eestlaste kaugemat ajalugu, siis Kivirähk rähkleb uuemas perioodis ja osutab Rahvarinde perioodile, misjärel lugu jutustav tegelane hullub. Miks, uurige seda kindlasti! Murekarikas on seotud Balti ketiga! Ulmest peaks nüüd piisama.
Alari Janson. Meie küla ja muud lood. Kuna maaelust just sageli ei kirjutata, haarasin riiulilt raamatukese kaasa. Eks need tekstid asjaarmastajalikena, üsna naiivselt ja pealiskaudselt mõjuvad, aga ega meil enam uhkeid külasid ja väärikat külarahvast suuremalt alles ole, ent veel vähem leidub neid, kes belletristikasse kalduvate maateemadega vaeva näeks. Ehk liialdan, aga nii igatahes näib. Loetavamad ongi just lühikesed külajutukesed, kõik muu on lahja, mõni tekstikene isegi tobedavõitu. Midagi pole parata, lugudes „Meie küla ema Goriot“, „Ka mina olen see küla“, „Kolmekümne-kroonine Eiva“, tajud tõelist külatraagikat, päris koomiliselt kujutatakse haigustest rääkivat külanaist loos „Ülihaige Vilja“. Muidugi ei jäta Papa Janson (ilmselt viitab kuulsale Papa Jannsenile) ühiskonnakriitilisi sõnu paberile torkamata, kasvõi näiteks „Kuidas meie küla valimas käis“. „Kui ma oleksin president“ on ülearu halvustav, lausa mage oma sisult. Tsiteerin kurbloolist „Ka mina olen see küla“, külaraamatukogudes leidub kindlasti lugejaid, kes neid tekstikesi südamevaluga mõtestavad, nagu Janson neid ilmselt ka kirjutas: „Siit ei saa edasi, ainult tagasi, sest rabad tulevad ette. Tee, mis toob ja viib ära, aga mitte kunagi edasi. Raudtee, mis kaks kilomeetrit eemal paar korda päevas siia-sinna viib, kaob. Tuleb uus ja kiirem, aga peatust enam ei tule, sest seda küla pole nii kiire rongi jaoks vaja. Jäävad ainult ametnike varem suure suuga antud lubadused ja palju ilusat valet, mida tulevikus eitatakse. See küla on hulk mitmekordseid halle maju, mille aknakardinateta korteritesse sokutatakse pensionärid või elu hammasrataste vahele jäänud inimesed suurematest kohtadest, et nad üldist pilti ei rikuks. Üks kool ja üks lasteaed, mis valdade ühendamisel ajapikku rahale ja kokkuhoiu-poliitikale kaotatakse. Ning siis kaovad ka noored ja lapsed, käies ainult jõulude ja jaanipäeva paiku vanavanematel külas. Vanainimestest aga saavad lõpuks jäljed õhus ja nende korterisse topitakse järjekordne eluheidik. Neile aga, kes veel elada jõuavad, ütleb tee: „Las ma võtan teil käest kinni ja viin ära sinna, kus on tööd! Sinna, kus teid ja teie lapsi tahetake rohkem!“ Ja nad lähevadki ega vaata enam tagasi. Täna on ilus päev. Poes pole järjekorda. Poe ees päikse käes pingil istuvad punsunud nägudega kalkarid ja joovad mõttetut teksti suust välja ajades odavat kanget õllelaga. Neist mõned on uued ja ma ei tunne neid, aga ometi on nemad see küla, oma lugudega, millel pole alati ilusat lõppu.“
Maarja Kangro. Minu auhinnad. Irooniline ja vaimukas, enesekindlust õhkuv ja jõuline, nagu kogu Kangro ilukirjanduslik looming. Kahtlemata ka enesekeskne ja hinnangutes otsusekindel. Ent sedapuhku on tegu esseistikasse kalduva raamatuga. Veidi kohtab üleolekutki ametivendade ja -õdede nimetamisel. Peeter Sauter on väärtkirjanik aga X vist ikka pole… Ja siis protsendid, mida leiab rohkesti: kas naised ikka saavad täpselt sama palju auhindu kui mehed. 2018. aastaks on autori teada Kulka auhinna põhikategooriate laureaatide seas naisi 13, 8%. Üldse on fakte põnevalt palju, seega autori eeltöö osutab põhjalikkusele ja täpsusele. Mina siin vigu küll otsima ei hakka, püüdkem konkreetsuses hoopis järele jõuda, võiks siinkohal hüüda! Ühtlasi sain pärast raamatu sulgemist aru, et eesti kirjandust ei tohiks väga tõsiselt võtta, mina aga olen selle „vea“ teinud. Algul autor kirjeldab pikalt ja põhjalikult oma tundmusi auhindade saamisel, lisades vahepaladena kilde oma tööst mitmes žüriis. Kuna olen ka ise pidanud mõnel korral auhindade määramisel otsuseid tegema, siis tuleb arvamustes üht-teist tuttavat ette küll. Maarja Kangro itaalia kirjanduse hea tundjana harib kahtlemata teose lugejat, lisaks leiab lugeja siit teatmelise väärtusega ülevaate ja analüüsi kirjanikest, keda auhinnatud nii kodus kui välismaal. Eks mõned tähtsad nimed protestivad ka ega tule raha vastu võtma. Tean, et Sartre oli niisugune mees. Muidugi pole „Minu auhinnad“ rahvamasside lugemisvara, aga kirjandusest kui ühest kultuuri osast saab ikka päris palju teada. Kangro osutab kirjanikele, kellest ehk paljud pole kuulnudki, ja ainult eesnime puhul jään minagi isiku tuvastamisel hätta. Siis võib mõelda ju, et ilukirjandus ehk…, või siis väike varjamine? Ühtlasi võib üllitist isegi elulooliseks nimetada, ühe või teise isikliku ja mälestusliku detaili teksti lisamine annab selleks ju õiguse. Maarja Kangro on ju kirjanikuna eesti kultuuris ilma teinud nii- ja naamoodi. (Ikka need roppused!) Pikalt peatub autor prestiižiökonoomial, tsiteerides nimekaid kirjandus- ja kultuuriuurijaid. Küllap aimate, mis sellise alajaotuse all jutuks võeti. Korralik bibliograafia raamatu lõpus võimaldab üht kui teist juurde lugeda, mulle nimestikud meeldivad, annavad soliidsust juurde. Siiski natuke üllatab, teadmatuse pärast on piinlikki, kui palju on maailmas kirjandusauhindu, filmi omi on muidugi tohutult rohkem. Neid olevat isegi enam kui filme, mida aastas suudetakse toota. Kel tõsisem huvi, saab uurida kuulsate võitjate nimestikke: nt. lk. 226 on loetletud maailmas 20 tähtsamat auhinda ja 20 korduvlaureaati, lk. 208 on kirjas kohalikud võitjad, lk. 193-195 on aga nimetatud kodumaised kirjanduspreemiad. Infot on ikka korralikult. Aitäh! Võtke teadmiseks ka mõiste „armuliku üleoleku strateegia“, jätan selle lugejale ülesotsimiseks, et mida see õigupoolest kujutab? Olgu kuidas on, aga auhinna võitmiseks peab kirjanik päris palju end promoma (on niisugune imelik sõna kasutusel), eriti Eestis, sest meil tähendab see ka müügi kasvu! Lootust tõlkimisunistuse täitumiseks! Mulle jääb igatahes mulje, et „tutvus“ maksab ka midagi, kas žüriide liikmed on alati täiesti erapoolikud, jääb tõesti ja alati küsimuseks. Tsiteerimisväärset jagub: „Enesepettus säästab vaimset tervist, ja lõpuks hoiab ju suurt osa kirjanikestki tegusana usk, et nad on nii omapärased ja ainulaadsed. Efektile on vastuvõtlikumad iseäranis nooremad või vähem kogenud kirjanikud ja muud loojad – mida väiksem on kogemus, seda omapärasem ja enneolematum saab tunduda iseenese hääl. Milline mässaja ma olen, milline tabudemurdja, kui läbinägelik! Aga ilma selle ebaadekvaatsuseta võiks inimene kirjutamast lakata ja masendussegi langeda. Loojatööd ilma BTA-efektita ilmselt teha ei saakski. Lõpuks arvab ka depressioonis luuletaja, et see, kuidas just tema oma isepärast viletsust näeb, väärib kirjapanekut ja kultuuriajakirjale saatmist.“ / Märkus: BTA – better than average efekt, st. „keskmisest parema efekt“. / Väike õelusekuradike või lihtsalt lapseiroonia kõlab nõnda: „Tunnustusenäljas looja. Milline igihaljas nali, arhetüüpne koomiline figuur. Kui me olime Kirkega lapsed, 11-12-aastased varateismelised, naersime loojate ja nende pretensioonide üle noorusliku julmusega, sattudes oma õelast huumorist ekstaasi. Kui juhtusime vanematega Kuku-klubis kaasas olema, jõime end Pepsist kõrgendatud meeleollu ja hakkasime vastastikku kultuuriinimesi kommenteerima, mis päädis jõhkrate naeruhoogudega. Ootasime, kes siis järgmisena keldrisaali trepile ilmub. Mihuke ulja juuksetuka, lehviva seeliku või sissepoole pööratud pilguga tegelane. Ja ta ilmuski, see erilisusele pretendeeriv looja. Oo, mäherdune isikupära! Milline kordumatus! Oo! Purskasime naerma, ja see oli sihuke naer, mida nimetatakse pidurdamatuks, teismeliste oma.“ Eks ta ole!
Kersti Kivirüüt. Tuulte linn. Kirjanduskonkursil Bestseller 2017 pälvis romaan esimese koha. Nojah, kui nii, siis nii! Küllap on autor vaevagi näinud, aga pean romaani rohkem krimilooks, kui näiteks Katrin Pautsi „Hullu hobust“, kus ajalugu ja psühholoogiat enam. Jõhkramad teod, ajendiks saamahimu ja võim. Lõpuks saavad pahad mõistagi karistada ning head pääsevad terve nahaga. Ja segasevõitu esoteerikat leiab ka, või on need luulud, kuidas keegi seda soovib arvata. Teose väärtust tõstab lastega seotud kuritegude uurimine, lisaks tutvustab autor legendi jumal Odinist ja viitab Thor Heyerdahlile, mis võivad mõnd lugejat harida. Aga „Tuulte linnaks“ kutsutakse Bakuud, seega enamus tegevusest toimub Aserbaidžaani pealinnas, siis Gobustanis ja salapärases mägikülas Khinaligis, ent leiab viiteid ajas kaugemale tagasi, isegi perioodi enne Kristust. Seega sündmused arenevad mitmel tasandil. Romaan algab vihjega aastasse 1922, kui Bakuust peavad Nõukogude võimu eest põgenema sealse eestlaste kogukonna prominentsed liikmed, kes uurinud seal muude asjade kõrval ka kohalikku vett kvasiri. Kogutud teadmised on talletatud päevikusse, mis peidetakse eriti osavalt ära ning leitakse alles aastal 2012. Teemat saanuks väärtromaaniks kirjutada küll, praegu mõjub teos aga pigem naiivsevõitu kelmiloona. Niisiis, tubli Eesti ajakirjandustudeng läheb vabatahtlikuna Bakuusse, leiab sealt sõbra Rufati, kelle sugulane Tale töötab politseis. Väga kokkuvõtlikult sõnastades võib nentida, et noored hakkavad uurima, kes on need n.-ö. onukesed, kes röövivad lastekodudest seitsmeaastaseid lapsi ja sunnivad neid enda heaks kerjama või töötama. Juhtumite taga seisab teadagi mingi maffia. Head tegelased püüavad päästa põletushaavadega leitud poissi, vaikivat Orhani, kelle ümber suur trall käibki. Teiseks ihkab 1922. a. põgenenud eestlase järeltulija Rootsis juua mingit imejooki-vett kvasiri, et saada jumalaks, nagu oli Odin. Üks hästi paha noormees leiabki mägikülast kunagi peidetud päeviku väärtuslike andmetega. Aga nagu ühes bestselleris ette nähtud, saabub tubli politsei õigel hetkel ja päästab, keda vaja. Eesti juurtega rootslane, kes näeb oma luuludes kaht tarka ronka, nagu Odini legendis, lendab aga surematust otsides õhku, sest süütab tiku koopas, kust immitseb gaasi. Autor kirjeldab pikalt vana mehe hullumeelset unistust leida müütiline kvasirikaev ja sealt juues saada maailmavalitsejaks. Ahnitsejad niisiis saavad oma palga. Paistab, et Kivirüüt on aserite maal toimuvaga päris hästi kursis ja on suutnud Odini kaudu ühendada kaks nii erineva mõttelaadiga maad. Tsiteerin: „Anders oli ebameeldivast tutvuse algusest hoolimata oma suhtumist Anneliisi ja Rufati muutnud ning jutustanud head tahet täis liitlasena ära Vootele Robertsoni ja Kvasiroili saaga alates Thor Heyerdahli avastusest kuni tundideni, mil ta oma sugulast terve õhtu rendiautoga jälitas. Ilmnes ka põhjus, miks Anders hilisel õhtutunnil Fazilya trepikojas ringi luusis – kui tüdruk haigla lähedalt rööviti, kukkus ta käekott tänavale. Käekotis oli märkmik Fazilya aadressiga. Anders oligi parasjagu Fazilya koduümbruses uusi vihjeid otsimas, kui ta Anneliisi ja Rufatiga kokku põrkas. „Need mõrtsukad tuleb maha lasta!“ käratas Rufat, kelle inglise keele oskus ei olnudki nii puudulik, nagu ta esialgu teistel arvata laskis. „Anders, sa pead sellest kõigest politseile rääkima. Juba homme hommikul,“ lisas Anneliis. „Olen absoluutselt nõus. Iga tund Kvasiroili eksistentsi on samm Nossu pankrotile lähemale.“ „Jah,“ nõustus Rufat, „siis ehk ei peagi me Khinaligi minema.“ „Khinaligi? Miks Khinaligi?“ ei saanud Anders Rufati märkusest aru. „Ega ainult sinul pooletoobised sugulased ole,“ märkis Rufat kibestunult, „minu politseinikust onupoeg arvab, et see kolgas on meile ja Orhanile kõige turvalisem redutamispaik.“ „Kolgas on see tõesti. Kuidas te sinna saate?“ „Mööda teed loomulikult!“ lausus Rufat uhkelt. „Kõigest kolm tundi autosõitu. Kes oleks võinud arvata! Aserbaidžaani areng tänapäeval on…“ „Jäta, Rufat!“ Kuid erinevalt Anneliisist suutis Anders Aserbaidžaani moderniseerimisest sama hõlpsalt vaimustuda kui Rufat. „Kes oleks tõesti võinud arvata,“ noogutas ta tunnustavalt kaasa. „Kui mina omal ajal seal käisin, sai külla vaid eesli või helikopteriga.“ „Sa oled Khinaligis käinud?“ olid nii Anneliis kui ka Rufat üllatanud. „Koos Thor Heyerdahliga, kas ma siis ei maininud? See meenutab mulle üht asja…“ Anders võttis taskust pastaka ja hakkas puhta salvräti peale üksteisesse põimitud kolmnurki joonistama. „See on valknut. Minu onu obsessiooni sümboolne väljendus. Thor Heyerdahl avastas sarnaseid märke ka Khinaligi vaibamustrites. Mul tekkis tunne, et see kokkusattumus võiks meid kuidagi aidata…“ Anneliis võttis konarliku kritseldusega salvräti näpu vahele. Tema huuled liikusid hääletult kui kuivale tõmmatud kalal. Talle meenus kritseldust nähes, et nad olid väärtuslikud asitõendid Rufati sportautosse unustanud. Kuid see polnud veel kõik… „Rufat, vaata,“ ütles ta hääle kähisedes. „Orhani põletushaavade armid on samasuguse mustriga.“ „On või… oi sa vana saatan!!! Asitõendid! Tale lööb meid mõlemaid maha!“ Kui huvi, siis lugege, päris huvitav vaade, lisaks saate põimunud loo otsad kokku viia.
Pille Marmor. Valge kuuking. Isegi naisteka jaoks liialt läila-lääge lugu. Autor pole isegi suvatsenud eesti nimesid välja mõelda, pesueht anglo-ameerika variatsioon, mis ilmselt kusagilt loetu või seriaalide põhjal kokku pandud. Tegevus toimub põhiliselt luksuslikus Londoni hotellis. Ma ikka loodan, et bestselleri kirjanduskonkursil pisut vaeti, mida auhinnata, (palun väga, II koht!) Midagi nii piinlikku pole varem olnudki sunnitud kätte võtma. Kompott sisaldab hullupööra suure armastuse loo, mille igal leheküljel korratakse peaaegu samu mõtteid, kus sees ka lahutatud naise sõprus geiga. Kõiki tegelasi ümbritseb tohutu rikkus, lukssviit, tualetid jne. Ja siis tuleb välja, et mees lahutab „hirmust“ allilma ees oma ülimalt kirgliku abielu. Nojah, ta olnud kunagi nendega koostööd teinud. Naiivsust on kapaga, mingil leheküljel viitab naistegelane romaanile „Tuulest viidud“, äkki sai autor sealtki inspirtsiooni kirjutamiseks, aga parem, kui ta poleks „kuukinga“ ette võtnud. Tüüpilised laused: „Kui Sara büroohoonest väljus, astu Georg valgest limusiinist välja. Ta kandis valge ülikonda, valget särki ja punast lipsu. Kõigele lisaks meeldis Georgile kaabusid kanda, seekord oli kaabu tema peas samuti valge. Ülikonnapintsaku taskust paistis välja punane rätik. Georg mõtles alati kõige peale. Loomulikult oli Sara lummatud. Georg oli lihtsalt üliseksikas, temast õhkuv sarm oli jalustrabav.“ Daam ise aga nägi niisugune välja: „Sara oli selles punases kleidis imekaunis. Kleidi ülaosa kattis õrn ja romantiline pits, siidist alumine osa hellitas õrnalt Sara sääri. Punased kingad olid uskumatult mugavad, hoolimata sellest, et need olid väga kõrge kontsaga. Georgile meeldis, kui Sara kõrgeid kontsi kandis. Kuna Sara oli Georgist lühem, siis kontsad silusid veidigi nende pikkusevahet. Sara nägi selles punases kleidis lummav välja ja seda mõistis ka Sara ise, kui ta suurest peeglist silmitses. Naise tumedad juuksed rõhutasid ta valget nahka ning kergelt punetavad põsed lisasid tema ilmele kütkestavat pehmust.“ Sarnaseid kirjeldusi leidub kümneid, ent on veelgi naiivsemaid.
Rein Raud. Viimane kustutab tule. Juttu tuleb ikka väga peenelt seoseid põimivast ulmeromaanist, mida on nimetatud thrilleriks. Jah, on küll põnev ja hästi kirja pandud! Võimalik, et Rauast kujunebki meie Stieg Larsson, nagu raamatu tagakaanel öeldud, mina lihtsalt ei tunne kuigi hästi rootsi krimikirjaniku loomingut. „Viimane…“ on kahtlemata žanri mõttes ka krimiteos. Romaani pealkirja interpreteerimiseni jõuab lugeja alles viimast lehekülge lõpetades. On laskmist, noalööke, verd, pöörast põgenemist ja ülirabavaid hetki. Autori erudeeritus on kohe algusest peale tajutav ja tekst eeldab süvenemistahtelist lugejat. Sisu kiire neelmine ei tule minu arvates kõne allagi, nagu kriminaalromaanide puhul sageli arvatakse. Leiab siitki esoteerilisi vihjeid, mida ulme iseenesest ju lubab. Raud selgitab fantastika kaudu, milliste tagajärgedeni võib viia võimule pürgijate auahnus, enese maksmapanemise kirg, milliseid võtteid ja teid selleks kasutusele võeti. Seejuures saadab võimu juurde pürgijaid nende endi arvates puhas soov elu paremaks muuta. Kuidas usaldus ei maksa sentigi ja vale on saavutanud võitmatu koha. Indiviid on enamasti tähtsusetu terake ja juhtide karistamise võimalus vaid näiline. Võimu psühholoogia on samas kergesti aimatav, seadused ja karistused on ju nende määrata ja täita. Romaanis puudutab enamikku tegelastest noore portugali füüsiku keeruline katse mängida aja ja teadvuse vahelise suhtega, mistõttu suudab üks partei, Taassünnipartei, imelühikese ajaga ette valmistada valimislubadused, ent umbes samal ajal kaob teadmatusesse bussitäis inimesi. Ajakirjanik Kairit hakkab pärast peaministriks saanud Trammi mõrva kaht juhtumit omavahel seostama. Rein Raud on haaravalt, sisu tõusvas joones põnevamaks muutes, sõlminud ühendusniite nii, et lõpplahendus üllatab ikka täiesti. Jah, võim vahistab inimesi, kellel võib olla pisimgi seos kadunud bussiga ning saadab nad „asumisele“ saarele, kus nad peavad alluma kirjandusteraapiale, st. peavad kirjutama tekste, mille kaudu oleks selge, palju nad asjast teavad. Kirjandusteraapia, heldeke, milline leidlikkus! Kõik saarel viibivad tüübid on oma heitlike lugudega, ent hakkavad peagi mõistma, et midagi on valesti, ja kui siis uuriv ajakirjanik end nende sekka smuugeldab, hakkabki tasapisi põhjus selguma. Lugege ja nautige, üks tavalisem tsitaat, sest palju huvitavamaid lõike on kontekstist keerulisem välja võtta: „Kairit kergitas kulme. „Ära aja mind naerma,“ ütles ta. „Ma usun sind, kui sa räägid, kuidas su südametunnistus sind vaevab, sest oled süütutele ja asjassepuutumatutele inimestele kannatusi põhjustanud. Nii et ega sa sellele päästikule vajutamisega ka elada ei saa.“ Ta jätkas rahulikult bensiini valamist ja hoolitses selle eest, et ka raamaturiiulid ja kapid saaksid oma osa. „Tõsi,“ nõustus Krõõt. „Aga mul on siin rohkem kuule.“ Nüüd jäi Kairit korraks seisma. „Ilma sinuta need riistad ju käima ei lähe,“ ütles ta. „Kui sa ennast maha lased, on see krempel ju kasutu?“ „Mitte päris,“ naeratas Krõõt. „Sozinho on ju elus, tema saaks üksi ka suurepäraselt hakkama, või õpetaks kellegi välja, kui tarvis.“ Kairit sai aru, et Krõõdal on tõsi taga. Ja hindas oma šansse. Krõõt seisis tema ja ukse vahel. Ülevalt talle keegi appi tulla ei saa. Nii et sedapuhku peab jälle üksi hakkama saama. Aga mitte kuidagi ei suutnud ta ette kujutada, et võiks lüüa seda naist. Ta pani kanistri maha ja lükkas selle jalaga ümber, ülejäänud bensiin voolas mööda põrandat laiali. Välgumihkel oli tal õnneks taskus, koos avamata suitsupakiga. Krõõt tõstis revolvri kahe käega üles ja sihtis tema rinda. „Tule mõistusele,“ ütles Kairit. „Sa tead ise ka väga hästi, et sa ei suuda inimest tappa.“ „Enne ei tea, kui pole proovinud,“ vastas Krõõt, aga tegi nüüd teise käega midagi ootamatut. Ta vajutas ja keeras paari nuppu. Aparatuur hakkas raugelt sumisema, mõnede monitoride ekraanid läksid helendama ja üks antenn hakkas tiirlema. Kairitilt pilku pööramata asus Krõõt lähimal klaviatuuril ühe käega vilunult klimberdama. Masinad reageerisid sellele natuke teistsuguse häälega. Veidi muutus ka valgus. „Olgu nii. Üks katse veel. Äkki ikka õnnestub midagi selle sinu Diana heaks teha,“ ütles Krõõt. „Kas sa siis annad järele?“ Püstolit ta ära ei pööranud. Kuskilt süsteemist kostis heli, nagu oleks e-kiri teele läinud. Muud masinad võtsid aga järjest suuremaid tuure üles. Aeg on teha, mis tarvis, ja jalga lasta, taipas Kairit. Tõenäoliselt Krõõt ikkagi ei arva, et ma praegu välgumihkli bensiiniloiku viskan. Ja kui tulistabki, tuleb kõigepealt kummardada ja ta pikali lükata. Seda ma ometi suudan? Küll siis juba on meil mõlemal ühtviisi kiire siit välja pääseda. „Nüüd lähme siit minema,“ ütles Krõõt. „Üht- või teistpidi. Ma hoian sind kirbul, ära sa mõtlegi.“ Lisaks aparatuuri undamisele oli nüüd hakanud tiksuma ka vali ja metalse kõlaga metronoom. Kairit ei teadnud, mida see tähendab, aga arvata võis, et head igatahes mitte. Ta võttis välgumihkli taskust, klõpsas selle põlema ja viskas maha, ise samal ajal ettepoole sööstes, nii et kuul Krõõda püstolist vihises tal napilt üle pea. Aga seda, kas ta oleks võimeline Krõõta ründama, ta teada ei saanudki, sest ootamatu väledusega oli Krõõt taganenud keldri uksest välja ja selle lukku löönud. Ja kui Krõõt tagasi vaatas, siis nägi ta ehmatusega, et uksepult oli tal hüppe ajal maha kukkunud ning põles nüüd bensiinilombis heleda löögiga.“ Nõnda kui romaanis „Kell ja haamer“ (2017) jätab autor selleski romaanis otsad lahti, mis võimaldab järje kirjutada, kuigi kõik sõlmed ja rasked keerdkäigud on osavalt põimitud ja tervik täielik. Muide, Birk Rohelennu romaan „Kuldne laps“ sobib jõulise süžee ja tugeva psühholoogilise põhjendatusega „Viimane kustutab tule“ kõrvale, sellest kirjutan aga kunagi hiljem.
Olev Remsu. Tapjad. Natuke romaani, rohkem vist mälestustes sorimist. Remsu on Tartust palju raamatuid kirjutanud, ime, et suutis veel ühe välja pigistada, niisuguse keskmise piiril balansseeriva loo. Kuigi jah, tapjaid ei osanud ma ära arvata. Ühe tegelase prototüübi tunnevad vanema põlvkonna lugejad kindlasti ära, professor Bergi sarnane õppejõud liikus kunagi Tartu ülikooli seinte vahel tõesti. Natuke äratundmisrõõmu pakub ka esimese kursuse tudengite kolhoosis käimine, seekord siis kartuleid noppimas. Uued põlvkonnad sellest muidugi midagi romantilist ei leia, ja ausalt öeldes ega see mõnus töö ei olnud. Kaks keskset tegelast on teravalt vastandlikud, üks, vaatamata nõrkusest alkoholi vastu, positiivne, teine paras ülbik, kas ka kunagi autoriga koos õppinud, ei tea. Tegelastest neiud samuti omamoodi ellusuhtumisega. Ema ja tütar, kelle eluvaated ja -käsitlus küll erinevad, ei suuda teisiti vägivaldsetest meestest vabaneda, kui kasutavad seda viimast võimalust, tapmist. Ent üldiselt kirjeldab Remsu tudengielu paremaid ja kehvemaid külgi, meenutab sotsialismi eeliseid kasutavat toonase asjade valitsuse juhi poja käitumist, kes võib endale kõike lubada, kuid osutub raamatu lõpus koos oma „vägeva“ isaga parajaks perverdiks. Muidugi leidub ka noortevaheline väike „romaan“, kus ükski kolmest õnnelikuks ei saa. Ühest noorest mehest saab karjeristist teleajakirjanik, teisest, kes ülikoolist välja visatakse, alkohoolik, ja puhta hingega neiust peaaegu sunniviisiliselt esimese abikaasa, kes pidevalt mõtleb teise peale. Tüüpiline stsenaarium. Nõukogudeaegse tegelikkuse kajastamises midagi eriti huvitavat ei leia, paraku vaatab lehekülgedelt vastu palju labast ja robustset teksti, mis pole kuigi osavalt põhjendatud, kaht kokkumängu korraldavat naisametnikku näidatakse pigem lollikestena kui kavalatena, haritlastest sõbrannade juttu on kohati lausa piinlik lugeda (lk. 168-169). Üks abielu korraldati nõndaviisi: „Juba järgmisel päeval pärast tütrega Werneris istumist helistas Armida Süvak Tallinnasse Nadjale. Kuna telefone kuulatakse pealt, selles olid mõlemad naised kaljukindlad, tegi Helli ema ettepaneku saada kokku Moskva kohvikus. Ta vormistas endale komandeeringu vabariigi pealinna. „Mul on…“ alustas Armida Süvak, ent Nadja pani näpu huultele. Kõik oli selge, pärast sõbrannaloba võtsid nad Võidu väljaku peatusest takso ning sõitsid Piritale. Istuti mere äärde pingile, et vinguv tuul, kohisevad lained ja äge kajakakisa summutaksid jutuajamise. „Sinu bossi poeg rikkus mu tütre ära,“ alustas Armida Süvak. „Ai-ai-ai,“ vangutas Nadja pead ning jutustas selle peale hea hulga lugusid tütrerikkuja isa armuafääridest. „Milline õudne ringitõmbaja! Vastik seelikukütt! Ise peab ennast elumeheks! No, lubage naerda! Ta oma naine, kunagine priimabaleriin Maria Bogomolova…“ „Maria Bogomolova! Oh sa sinine sitikas!“ hüüdis vahele Armida Süvak ja vangutas hämmeldunult pead. „Ma jumaldan Maria Bogomolovat, ma jumaldan siiamaani! Alati, kui Estonia Tartus gastrollil oli, istusin ma esimeses reas, nina vastu lina, see on nina peaaegu vastu virtuoosi. Ja Hell istus mu kõrval. Me oleksime võinud käega ta jalast kinni haarata. Jumaldan!“ „Vaat, see sama virtuoos esitas asjade valitsuse seltsimehelikku kohtusse kaebuse oma mehe peale. Paberil olid kirjas kõik kodanik Ralf Ilustrummi hooratööd. No võibolla mitte kõik… Asjade valitsuse seltsimeheliku kohtu esimees olen täiesti juhuslikult mina. Ja see ei olnud naise poolt niisama tühi jutt, tal olid asitõendid…“ jätkas Nadja ja pidas raskekaallase hingamispausi. „Mis asitõendid saavad olla? Salamikrofonid? Salakaamerad? Kas õnnestus hooratööd lindistada? Või koguni pildistada?“ pakkus oletusi Helli ema. „Naistepüksid! Tuleb välja, et seltsimees Ilustrummil on ebaterve, perversne hobi – kogub naiste aluspükse,“ pahvatas Nadja. „Ja need esitaski endine priimabaleriin asitõenditena. Leidus selles kollektsioonis igasuguseid – roosasid, siniseid, isegi veriseid trussikuid, pitsilisi, üks oli päris katki rebitud, ehk oli tegu vägistamisega? Olid vanaemarõõmud, pantaloonid, futbolkad, mõni oi niisugune riba nagu voorusevöö, ei katnud ihu sugugi. Ja sekka ka paar rinnahoidjat. Võib-olla nondel lirvadel ei olnudki pükse jalas, kodanik Ilustrummil tuli rahulduda väiksema saagiga, muidugi kollektsionääri pilgu läbi. Tegime seltsimehele seltsimehelikus kohtus viimase hoiatuse moraalse laostumise, Nõukogude inimesele ebaväärika käitumise pärast, nõnda et ta on meil peos. Ainult üks kaebus veel ja nokukangelase demoraliseerumise küsimus läheb parteibüroole, sealt ei ole kaugel jalaga vastu sabaalust saamine.“ Kas grotesk, igatahes ei jätnud Nadja oma “võimu kasutamata“, nii et Armida tütar sai tähtsa mehe poja seaduslikuks naiseks, edasi ei lähe aga neil kuigi hästi.
Arvo Valton. Üks päev Ivo Schenkenbergi elust. Kirjandusklassiku lühiromaan sobib eelkõige põhikooli vanematele klassidele lugemiseks, nagu kunagi Enn Kippeli „Meelis“, mis kuulutab küll maarahva ja venelaste iidset sõprust. Valton on valinud raamatu tegelaseks Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ kaudu teada maarahva juurtega Tallinna müntijaselli Ivo Schenkenbergi, kes tegutses Liivi sõja ajal talupoegade rühma eesotsas. Sõjamehest on kirjutanud romaanile asjaliku järelsõna ajaloolane Inna Jürjo. Viimase teksti on Valton pisut laiendanud ja Ivo persooni sedavõrd lihtsustanud või on õigem öelda idealiseerinud, et tundub, nagu ei oleks paipoisist sõjapealik muud teinudki, kui hoolitsenud hädasolijate ja Tallinna vaesemate elanike eest. Paljud mäletavad kindlasti teist äärmust, kui Ivo „Viimses reliikvias“ mängiti kurjuse kehastuseks. Aeg oli tookord teine! Raamatu väljaandmise plussiks on kahtlemata ajaloos eksisteerinud noore mehe meenutamine eesti lugejale, sest Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ käib ehk tänasele noorsoole üle jõu. Valtoni lühiromaanis puudub paraku ajastu hõng ja tundelaad, 16. saj. õhustik on peaaegu olematu, tegelane kuuluks nagu tänasesse päeva, ometi kujutab autor üht märtsipäeva anno domini 1577. Võimalik, et kirjanik soovibki sellist mõju, sest rahvusluse tähtsust tuleb tõesti rõhutada, ent kas just nõnda…? Liiga lihtsustatud ja isegi uskumatu on Ivo jutt ja suhe inimestega, kellega ta päeva jooksul suhtleb. Ja kuigi teda nimetatakse Hannibaliks ja mehi tema sõjasalgas Hannibali rahvaks, tuuakse kasutusele ka väljend eestlased! Seda kasutati toona harvem, põhiliselt oli käibel ikka „maarahvas“, „hallid“. Ivo on ka väikestviisi filosoof, aga niimoodi vana mehe kombel. Mõtiskleb elu lühiduse üle, vaatab tähistaevast ja arutleb eksistentsiaalselt, lisaks küsib endalt, kas Russowi kroonikasse sattumine päästab ta unustusest? Päästab, nagu loeme, sest Pühavaimu koguduse pastori kirjutatut ja kroonikasse pääsenud hingi on varemgi eesti kirjanduses kasutatud. Ivo on konkreetses teoses n.- ö. naistemees, kellesse sõjapealiku enda meelest on armunud isegi venelaste käest päästetud aadlipreili. Oma seadusliku naise kõrval elab ta avalikult Kullamaa külatüdruku Pääsuga, kes küll tegutseb teenijannana, kuid kellesse Ivo armub ennekõike ilu ja tarkuse tõttu. Muidugi, belletristikas on kõik lubatud, aga meile meenub kohe Jaan Krossi ajastutõesem Ivo karakter. Valitud tsitaat kõlab nii: ““Kas sa tead?“ „Ei tea, aga aiman,“ lausus Ivo rõõmsalt. „Mida sa aimad?“ küsis Pääsu. “Seda, et sa armastad mind, vastas Ivo, kuid midagi jäi nagu lõpuni ütlemata. „See on ammu teada,“ ütles Pääsu, „mina räägin hoopis muust.“ „Oi, nüüd tulevad suured saladused ilmsiks,“ lõõpis Ivo. „Ära lõõbi, asi on tõsine, maa ootan sinult last,“ tunnistas Pääsu ja see ülestunnitus sarnanes hõiskamisele, kuigi oli öeldud peaaegu sosinal. Ivo kallistas nüüd armastatut eriti tuliselt ja sosistas vastu: „Mul on südamest heameel! Millal ta sünnib?“ „Tõenäoliselt septembris.“ „Enne piiramist tehtud,“ arvutas Ivo. „Kas on poiss või tüdruk?“ „Poiss muidugi,“ oli Pääsu kindel. „Kust sa tead?“ „Mul pole olnud esimestel kuudel iiveldust.“ „Kas see on mingi kindel tunnus?“ „Vanemad, kogenud naised räägivad.“ „Kas naiste juttu saab uskuda?“ ei saanud Ivo lõõpimata olla. „Kelle juttu siis veel! Naised on tõsised inimesed, nemad ei vassi,“ teadis Pääsu, olles nakatatud Ivo kerglasest toonist. Siis olid nad mõnda aega vait, ning Ivo küsis nüüd juba tõsiselt: „Kas kardad ka?“ „Mida? Kas sünnitust või? Kõik naised sünnitvad, mida sel karta.“ „Ma ei mõelnud seda. Kas kardad, kui peaksid lapsega üksi jääma. On ju sõjamehe elu nii ebakindel.“ „Kui sinuga peaks midagi juhtuma, kasvatan ma poja üksinda üles. Nii kange sugu, nagu on sinu oma, ei tohi maa pealt jäljetult kaduda. Nagu sina oled kangelane, peavad ka sinu järglased olema eesti rahva kangelased,“ teatas Pääsu kindlal toonil. „Ah et eesti rahva kangelased?“ lausus Ivo mõtlikul toonil. „Muidugi. Ma kasvatan ta eestlaseks!“ uhkustas Pääsu. „Paljud eestlased on orja seisuses,“ ütles Ivo peaaegu kurvalt. „Sinu järglased igatahes mitte. Ja kindlasti tuleb ükskord aeg, mil ükski eestlane ei ole ori.“ Nagu teame, läks veel mitu sajandit, kui haritum talupoeg nii hakkas mõtlema, aga unistus rahvusluse edasikestmisest on alati kirjaniku kreedoks olnud, nagu ka hõimurahvaste kaitsmine Venemaal. Selleks on raamatusse toodud vangivõetud tšeremiss, kes sunniviisiliselt sõdinud venelaste poolel ja keda Ivo ravib ja kaitseb. Ja Märjamaa arstile on siingi vihjatud, meenutan, et 2017.a. ilmus Valtonil „Märjamaa legend“. Russowi isikut tutvustab ta samal kombel kui Jaan Kross, et on maarahva juurtega, Kurla külast Tallinna veovoorimehe poeg. Aga kirjutajad on erinevad, nii ka lähenemine kirjandusele mitmekihiline. Ja veel, Toomas peaks käänduma Tooma, mitte Toomase.
