LÄHETUSEKS
Pärast pooleaastast vaheaega jätkan uuema eesti kirjanduse tutvustamist.
LOETUD RAAMATUD
Janar Ala. Oma rahva lood.
Väike vahva raamatuke, kus tegelaste seas ka autor ise kenasti kohal. Vested, või tuleks hoopis kasutada mõistet pajatused, on lühikesed, paar pala vaid mõni rida pikk, näiteks „Tipplavastaja pressikonverents“ koosneb vaid neljast pikemast ja viiest lühemast reast. „Aukartus leiva ees“ ütleb kuue reaga olulise ära. Tunnetuslikult veidi Jaan Kruusvalli stiili tekstid, aga Ala on emotsioonide poolest kasinam. Ta tutvustab lugejale Luua alevikku, meenutab maaelu, millele enam suurt tähelepanu proosas ei pöörata. Ala tekstisutsude tüübid on leitud ümbritsevast keskkonnast, natuke naljakad, oma kiiksude ja hädadega, kurjust ja õelutsemist jutukogust ei leia. Vaid „Üks kiuslik korbilugu“ pilkab korporatsiooniustavust. Kultuuriajakirjanikuna jõuab ta kinno, teatrisse, heidab pilgu kirjandusse. Mängib nimekaimu teemal, nt. „Ain Sepik, kui mälu mind ei peta“, muide, vaese mehe viib ufo endaga kaasa! „Keedukannus“ peitub üksjagu tervet mõttetarkust, nagu ka vestetes „Eeskojas“ ja „Pole hinge“. Tsiteerin palakese pealkirjaga „Raamatute hukutavast mõjust“: „Üks mees loeb trammis raamatut. Vene mees, raamat tundub olevat mõni thriller. Trammis raamatut lugev inimene tekitab tänapäeval vähemalt Eestis kahetisi tundeid: ühelt poolt respekti, teiselt poolt aga seda, et tõenäoliselt ei ole tegu elus väga hästi edasi jõudnud inimesega. Minu kodukandis elas ka keegi mees, kes kandis vuntse ja kellele meeldis käia raamatukogus. Ega ta mingit n.-ö. väärtkirjandust ei laenutanud, rohkem pulpi. Mäletan, et mehel olid veel sellised saapad, mis olid ümber ehitatud suusasaabastest ja niiviisi, et see suusasaabaste ühenduskeeleke oli eest ära saetud. Mis aga mehest sai? Kord, tõenäoliselt ka küllaltki suures joobes, kukkus mees õnnetult ahju ja seina vahele jäävasse pilusse. Ahi aga küdes ning kuna mees oli ennast pilust välja upitamiseks liialt purjus, siis põletushaavade tõttu hukka ta saigi.“ See näide iseloomustab autori lähenemist inimesele - tragikoomilist, kuid sooja.
Kärt Hellerma. Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris.
Mida kõike ühest romaanist võib leida: nii fakte nelja inimese lakoonilisest igapäevaolemisest kui teadlikke ja osatavaid lükkeid esoteerikasse ning fantaasiarikkaid unenägusid. Need viimased on sõnastatud aga kohati lahti muukimatuna nagu kosmoseteadus. Kasutusel on salapärased mõisted „tsakrad“, „maiad“, „Tiibet“. Lugu algab meenutusega euro tulekust, ja üldtoonilt on raamat päris kihvtine kõige vastu, mis ühiskonnas on toimunud ja parajasti käsil. Seega eluga kaasnevaid pahesid ja nõmedusi kogub kenakene hulk. Tegelasi on neli: kaks meest ja sama palju naisi, võrdõiguslikkus on tagatud! Noorem venelanna Nastja, kes tahtis baleriiniks saada, kuid abiellus hoopis eestlasega, ning eakaaslane, juhutööline Maksim, paras fantasöör ja klubides pralletaja, kes võib kratina lennata, aga kratt on üks teada tegelane… Eestlased karakteritena on juba eakad. Vanainimeste arutlused kaasaja tehnoloogiast on pisut trafaretsed, pole see arvuti enam mingi hirmutav koletis, aga küllap leidub sarnaselt mõtlejaid me ümber omajagu. Vanemat meest, arhitekt Aaron Kowalskit, kes raamatus ka Rahvusraamatukogu ja teiste n.-ö. militaarvälimusega hoonete looja, tahaks reaalse persooniga siduda, aga küllap autoril on mingi mõte olnud, kui pani naise matnud tubli mehe hoopis paneelmajja elama. Vist mäng libauudisega, olgu siis pealegi! Paraku Aaron eriti haarav persoon pole, tuimavõitu. Teine arhitekt on aga suurepärane kohaneja, neid leidub ka alati kõikides ametites. Kihutab kuhu vaja, et aga nähtaval olla ja raha teenida. Pidevalt on rõhutatud, et iga tegelane tuleb eri korruselt, viienda mees, tuntud ajakirjanik, kukkus aga lennukiga Venemaal alla, tema enam ei tule, temast saab Udumees. (Muide, raamat on pühendatud Urmas Oti mälestusele.) Lesestunud Maria muudkui arutleb ja püüab mälestuste kastikest täita, mida pensionäride rühmas otsustati valmistada. On temalgi oma nägemine ilmast ja maast. Üldse kirjeldab autor vanemaealiste vaimu natuke ühetooniliselt, kuid tegevusaeg jaanuar ongi üks ebahuvitavamaid kuid aastas. Ja siis Udumees, kes juba „Islandi kirjas“ figureeris, ta on päris tore kujund! Kui Aaronile poleks koera, kes muutub natuke libakoeraks, hoidmiseks toodud, siis poleks vanamehe elus nädala jooksul midagi juhtunud. Tõeline koeraomanik, Aaroni ametikaaslane Nero, otsib aga parajasti inspiratsiooni maiade maal. Maksimi unistuseks on aga teha film tuulest, eks see ütleb kõik tegelase kohta ära. Nastja aga kuuleb kõrvus vaikset muusikat, nii et lapsena viiakse ta seetõttu koguni arsti juurde. Lapseootel naise päevi täidab igatahes „Naiste Hääles“ ilmunud Avesta kalendri pidev uurimine, et teada päevaseisu. Vene inimese iseloomude tutvustamisega autor sügavuti ei tegele, pigem on seal ammukuuldud teadmised, sõnad ja iseloomujooned, mida sobib alati kasutada. Aga eks raamat ses mõttes ju meie päevade lugu ongi, et kirjeldatud tegevused ja sõnumid meie ümber on olemas ning eksisteerivad rutiinselt edasi. Ent olulisemana tõuseb esile libauudiseid tootev maailm, mis praegu väga moes ja in. Meediauudiste interpreteerimine kuulub tänapäeval igaühe ellu, tahad või ei taha. Nagu ka iroonia ajakirjanduse vastu, kes neid sageli ise toodab. Ütlen ausalt, mõned seigad (inimese kasutamine keeglina, imikute ost-müük, imikuautomaat, mingid putukad, liikuvad tätoveeringud, muhud naise kehal, mis sisaldavad looteid) võivad paljusid äärmuslike näidetena ehmatada, aga meedia on ju raha nimel kõigeks valmis. Kõik need karnevaliriiete poed, krati kostüüm, Aaroni sattumine mingisse kummalisse baari, udusse eksimine, on paras segu rohketest seikadest, mida me ühel või teisel kombel tajume. Liigne tähelepanu jaburatele ja hullumeelsetele sündmustele hakkab mõistagi ükskord häirima ja sunnib kirjanikku oma arvamust romaani kaudu avaldama. Küllap see tunne on siiski individuaalne. Kuigi tõsielu on põimunud igasuguste müstiliste juhtumitega, oleks tasakaal nagu paigast ära, pisut ehk reaalsuse kahjuks. Pealkirjas kasutatud koer, valge ja uhke välimusega, mõjub kui ilmutus, et kas ikka on või ei ole... Ses mõttes sarnaneb loom Jan Kausi jutustuse „Õnnelik lõpp“ koera ja musta mehega, kes lumetuisust ilmuvad ja siis kaovad. Aaron leiab plehku pannud looma üles, nii et kõik on korras. Ja siis kuu, tema saadab oma talvised tervitused maale nii või teisiti, horoskoopidel sellega suurt pistmist pole. Maksimi loodud laulus esineb väljend kuukoer. Palju asju seletatakse üle, Tallinna pommitamine võinuks koguni välja jääda. Teatav dotseeriv münt on teosel peal, see on kindel. Feminismist pole Hellerma puhul pääsu, mehed on… „Koeras ja kuus“ leiduvaid emotsioone võiks võrrelda koguni urmasvadilike müstiliste käikudega, ent kes jõuab kogu allegooriat siinkohal lahti harutada. Lugeja teeb oma otsused ise, raamat väärib süvenemist. Lõpetuseks! Nastja arvab raamatukogu arhitektist ja hoone välimusest nõnda: „Ta olevat päris kuulus, sest on Tallinnas hulga tuntud avalikke hooneid projekteerinud. Rahvusraamatukogu näiteks. See on ausalt öeldes natuke hirmus koht, nagu mingi vana kindlus. Ma alati pisut pelgan raamatukogu uksest sisse minna, sest on tunne, nagu siseneksin pöörduksest kuhugi pimedasse varjendisse või mingisse sügavasse koopasse ja pole sugugi kindel, kas koopaavast sisseastunu sealt pärast välja ka veel pääseb. Ma ei tea, miks mul selline tunne tuleb. Seda vist nimetatakse klaustrofoobiaks, hirmuks kinniste ruumide ees. Võib-olla on see hoopis ürgne hirm pimeduse ees? Tegelikult peaks raamatukogu olema iseäranis valge ja särav koht, sest raamatutega seostub tarkus ja tarkusega omakord valgus. Võib-olla arvas arhitekt, et kui raamatud ise on nagu väikesed lambid, siis võib raamatukogu, kuhu need raamatud paigutatud on, ise olla üks väga sünge ja pime, sügavale kivi sisse peidetud koht? Ehk peaks talt seda küsima, kui jälle koridoris kokku juhtume? Pärast seda, kui eesti keele kursustele läksin, on mul rahvusraamatukogusse mitu korda asja olnud. Viimati käisin lugemas muinasjuttu tuulesõlmedest, mida juhendaja meile soovitas. /---/ Ja vahel niisama linnas käies olen kasutanud sealset WCd. Seal, sinise valgusega kabiinis, tuleb mul alati Dima meelde. Dima vihkas neid sinise valgusega avalikke WCsid, mis olid just seetõttu hämarsinised, et narkomaanid seal süstida ei saaks. Sinine valgus mõjub ka raamatukogus justkui ähvardus või pilge. Igaühele kirjutatakse seal justkui otsaette, et juhul, kui sa siin süstida tahaksid, ei läheks see sul läbi, sest sinine valgus raskendab veeni leidmist.“
Riina Kangur. Mis sina arvad, Freud?
Autor kasutab kavalat nippi ja annab kohe, romaani teisel leheküljel, peategelase eksabikaasa soovituse kaudu teada, et „lugejad suisa janunevad pehme porno järele. Mitte midagi roppu. Lihtsalt pehme porno.“ Mida see tähendab, kas seda ka teoses leidub, jäägu võimalikele lugejate uurida. Mina lugesin teost puhtast töökohustusest, sest taoline naise elu kunstiliselt nõrk kujutamine ju palju ei paku. Eks ta üks keskealiste seksuaalselt murelike naiste raamat rohkem on, aga küllap mehedki leiaksid siit mõne elulise mõttepojakese, lisaks obstsöönseid väljendeid: sõna keppimine, m… korduvad pidevalt.
Ly-Ann, kes peab end kirjanikuks ja soovib midagi ainulaadset ja võimsat kirja panna, arutleb põhjalikult isikliku libiido üle, mis olevat madal. Kuigi tal on mõnedki partnerid, peab ta seksi siiski ropuks ning vajaks kaht meest, üht keha, teist vaimu jaoks! Vabadust otsides lahkub isegi kodumaalt, küll mehe ja lastega koos. Kuna naine on seesmiselt igati puntras, ei leia ta hingelist vabadust kusagilt. Üsna tüüpiline haritlasnaise dilemma, aga primitiivselt ja naiivselt kirja pandud. Madalast libiidost tulenevat ka ta „mured“, sest mees on kõrgenenud seksuaalsusega. Nende kodukootud tungide avamiseks või seletamiseks sooviks ta vastust saada Freudilt, lisades loomulikult oma arvamuse. Las asjatundlikud psühholoogid siis otsustavad, mis pseudo-, mis päris probleem, kirjanduskriitik seda ei pea hindama. Mitmes riigis õpetajana töötanud Ly-Ann kirub nii nõukogude pedagoogika põhimõtteid kui teeb kunagistele ja ehk praegustelegi õpetajatele etteheiteid ning üritab ise ühel väikesel Eesti saarel raskesti kasvatatavaid teismelisi omal kombel seksuaalselt harida. Nojah, eks ta ole! Kasvatusega kaasnevad nüansid ehk ongi teose mõtlemapanevam osa, kuigi küllalt lihtsameelselt kujutatud.
Õpetajast Ly-Ann tõstatab oma n.-ö. vägevas romaanis ühe rängalt perversse ent olulise teema, laste ahistamise. Isa (Ahti) kasutab oma tütart seksuaalselt ära, ja mis veel võikam, pakub last kaardimängusõpradelgi käperdamiseks. Konkreetses raamatus lapse ema ja vanaema teavad olukorda, ent ei sekku, viimane koguni õigustab taolist tegevust. Lapsena kartlik Ahti on muutunud võimukaks eeskätt ema kasvatuse tõttu. Karolinest, kes väiksest peast isaga ühes voodis magab, saab õpetaja, kel sünnib alaealise koolipoisiga laps. Muide, pedagoogidena töötavad ka ta isa (koolidirektor) ja üks vanaema. See paralleelne lugu, n.-ö. peategelase kirjutatav teos, on tõeliselt vastik, aga eks tegelikkuses toimub tegelikult rohkesti ilgeid asju ja neid ei tohi muidugi varjata. Kellele lugu soovitada? Õpetajatel on ehk romaanist midagi võtta, ent temaatika nõudnuks tugevamat, argumenteeritumat ja mõjusamat käsitlemist. Liiga palju vulgaarselt ja pealiskaudselt sõnastatud ridu, tuumakusest jääb puudu. Jälgige kirjutamisstiili: „Karoline on just lõpetanud nõudepesu. Ta kuivatab oma käed köögirätikusse ning läheb ja istub Ahti kõrvale taburetile. Ahti tõmbab käega üle ta heleblondide juuste, naeratab sõbralikult ning avab helepruunide kaantega kausta. See on täis mustvalgeid ja värvilisi pilte. Karoline silmad jäävad pidama esimesel pildil. See on värviline ja sellel seisab üks tumedate juustega nooremapoolne mees, toetudes poolenisti autole. Mees on alasti. Ahti küsib, kas Karolinele meeldivad sellised pildid. Ta pärib seda kergelt ülemeeliku tooniga ning itsitab plikalikult. Karoline kehitab õlgu. Ahti itsitab taaskord ning sõnab: „No kas vaatame edasi?“ Ahti hääl on tasane, kutsuv, meelitav, kui ta võidunud kausta vahel pilte ühest hunnikust teise tõstab ja Karolinele seletusi jagab. Karolinele meeldib see hääletoon palju enam, kui see, mida Ahti Liiviga /tüdruku ema - ML/ rääkides kasutab. Seda häält Karoline usaldab, selles hääles pole karedust ega võimu. Hääl, mida Ahti Karolinega rääkides kasutab, on justkui arglik kutse millegi veel põnevama avastamisele. See on lapse hääl, mis pelglikult mänguluba palub. Liiviga rääkides kasutab Ahti kärkivat, ähvardavat, põlastavat tooni. Karoline pelgab seda häält. Ta püüab meeleheitlikult Ahtile meele järgi olla, et ainult mitte seda koledat häält kuulda, mis Liivile osaks saab. „Seda nimetatakse falloseks,“ sõnab Ahti malbelt üht mustvalget pilti Karolinele näidates. Ta veab näpuga üle pildi ja laseb ka Karolinel seda teha. „Kuidas sulle meeldib?“ Karoline kehitab õlgu. Ta ootab Ahtilt märguannet, mis oleks võinud olla see õige vastus tema poolt? Kas ta peaks ütlema, et talle meeldib või et ei meeldi? „Vaatame edasi,“ ütleb Ahti meelitava häälega. „Mõnikord läheb fallos kõvaks ja suureks,“ jätkab ta üht järgmist pilti Karolinele näidates. Sellel pildil seisab mustanahaline mees valge naise taga ja tema ihuosa ei rippunud enam lihtsalt ta jalge vahel. „Aga miks?“ küsib Karoline. Ahti haarab Karoline õlgade ümbert, surub ta tugevalt enda vastu ja kihistab kavalalt naerda. „Kas see valu ei tee?“ Ahti surub Karolinet veel tugevamini enda vastu ning kihistab endiselt naerda. „Ei tee, see on hoopis väga mõnus tunne.“ Juba mõnda aega on Ahti käed Karolinet teki all paitades julgemaks läinud. Nad eksivad vahel ka Karoline jalge vahele ning mudivad ja silitavad seal nii kaua, kuni Karoline üleni kuumaks muutub ja end Ahti kätele vastu surub. Ahti itsitab rahulolevalt ja kiidab Karolinet väikeseks pehmeks jänkuks. Karoline on nüüdseks 9-astaseks saanud, ta pisikesed rinnad on hakanud end kikki ajama ja esimesed häbelikud häbemekarvad nahapooridest välja tungima. Ahti ütleb, et see kõik on normaalne, et temast saab varsti naine ning et naisel on hoopis teised kohustused. „Millised?“ küsib Karoline. „Küll sa varsti teada saad.“
Taavet Kase. Surmamaks.
Natuke ulmeline, samas ka mõtlemapanev. Esimesed leheküljed tunduvad igavad, aga kokkuvõttes täitsa loetav raamat. Eelnevat ebakindlust leevendab toimetaja nimi Mehis Heinsaar. Tema peab teost hoiatusraamatuks, ja õigustatult. Teema resoneerib meie päevade sõnumitega… Tõepoolest „Surmamaks“ osutab üsna vaimukas-groteskselt kõikvõimalikele ühiskondlikele ja globaalsetele totrustele, aga seejuures ei jäta ka unarusse inimese iseloomust tulenevaid veidrusi. Olgu surma- või armumaksuga kuidas on, raamatu keskseks teemaks kujuneb kahe venna omavaheline võimuvõitlus, kumb jõuab enne sureva isa voodijalutsisse, kes lubanud võitjale anda sama suure summa, kui peab maksma surma eest. Vennad kihutavadki imelistest linnadest (Muitin, Arneeba, Haimal, Sidnev, Metromor) läbi, kohtuvad kummaliste, lausa metsikute tüüpidega (motelli peremehega, kes pakub võitlust näljase musta jaaguariga, siis tapateenuste pakkujatega) ning jõuavad viimaks haiglasse. See, mida nad surevalt isalt kuulevad, on tegelikult väärt sõnum. Kas ja kui palju rivaalitsevad mehed pärivad ja kas nende suhted paranevad, saate lugedes teada. Muidugi ei puudu nõiad-esoteerikud, mainitakse ülerahvastatuse muret, katseid loomadega, fossiilkütuse lõppemist, suitsiidide kasvu seoses surmamaksuga. Just seetõttu on tekkinud haiglates igavese elu pärast kannatajad, sest neil ei võimaldata enne surra, kui raha käes! Groteskselt vaimukas on prominentse ja kuulsa kirjaniku matuste kirjeldus, eks kõik need nüansid on ju päriselu ja surmaga seotud, pealegi me veel ei tea, kuidas asjalood edaspidi siin ilmas kulgevad. Leidsin väljendi „mallmõtlemine“, väga huvitav liitsõna! Noorem, kunstnikust vend, kohtab teekonnal midagi erakordset: „Vasakule, kaunis maantee äärde, jäi lage ala, liiv-künklikuks tallatud rohumaa koos umbes puusakõrguse loomaaedikuga. Aga märkimisväärne polnud mitte tara, vaid need, kes selle taga. Nii eriskummalisi elukaid polnud Mirko veel näinud, kuigi oli palju reisinud. Ta pidurdas suure kiiruse pealt üsna äkki, nina peaaegu vastu rooli, ja keeras küttejaama ette, mille kõrval veidrikud ringi patseerisid. Kaugemalt meenutasid nad ehk musti luiki, ainult et pikkade ilusate kaelteta. Kaelu praktiliselt polnudki, kehaehitus oli pigem jässakas, pisut buldoglik. Suuruselt niisamuti – luikedest nõks suuremad, põlvekõrguse koera mõõtu. Mirko kõndis aediku suunas, et neid imelikke, justnagu varesest ja pardist kokku klopsitud hübriidlinde lähemalt vadata. Üleni mustad – ainult peadel vilkus tumerohelist läiget -, kerelt harjumatult kogukad, nokad pikad, otsast teravad, aga pardilikult natuke kumeruses. Liikumiselt meenutasid nad kanu, käisid küll kindlamal sammul ja justkui turskematel kotkajalgadel; tiivad nähtavalt alaarenenud – lendamiseks näisid nad liiga armetud. Tõepoolest, kummalised loomad! imestas Mirko. Mitmekümne jagu liikus neid aedikus. „Kenad isendid, mis?“ Putkast ilmus välja vanem mees, juba hallhabetunud, ja alustas nüüd juttu. „On tõesti, pole varem selliseid näinudki. Ega nad lennata vist ei suuda, jõle suured teised?“ „Ei jah, lendu tõesti ei tõuse. Hüppavad vahel, siputavad, rapsivad. Mõni tugevam on ikka üle tara ka karanud, aga aeglased on, vaesekesed. Ma aknast siis ikka näen, talutan tagasi. Kaugele nad ei jõua,“ rääkis vanake. „Kust nad pärit on?“ küsis Mirko ja keeras pilgu lindudelt vestluskaaslasele. „Eks me naisega ise kodus aretasime,“ näitas vana lõuaga kaugemale; jaamast edasi oli tagasihoidlik elumaja ja paar väiksemat hoonet veel, „küll läks meil kaua! Proovisime nii- ja naapidi, aga lõpuks leidsime õige kombinatsiooni, õige valemi, kui nii võib öelda.“ Elukad aretas perekond seetõttu, et pidevalt tõstetavaid makse tasuda.
Kai Kask. Kogetud teosed.
Üllatav autor, isikupärane kirjutamisstiil, lühiproosa gurmaanidele paras maiuspala. Mina igatahes nautisin neid minimalistlikke tekste, ootamatu täpsusega jutukesi, mida võib ka lühinovellikesteks ehk novellettideks nimetada. Tõsi, mõni haarab ikka rohkem. Nt. „Pruudi tuba“, „Jaagupi pulm“, „Doktor Karelli helge päev“. „Alfredi argipäev“ ütleb oma lühiduses ära suure sõnumi, paneb mõtlema väikese, saatuse ja aja käes lükatava inimese valikute üle. Ehk liialdan, aga sellest saaks arendada välja korraliku romaani, nii on ju tehtud. Kai Kask maalib, st. kujutab inimtüüpe nagu kunstnik ikka, mõne pintslitõmbega: nt. „Minu vana puust kast“, „25 MMS-i“. Ammu möödununa tunduvast ajast on inspireeritud „Tumerohelised vagunid“, tegelikult ka juba kord mainitud „Alfredi argipäev“. Sümpaatseid fantaasiahetki leiab loost „Kaks metsvinti“. Autor viitab tagakaanel, et ta pole suur väljamõtleja, ent üks on selge - et igapäevast olulisi argiseid motiive nõnda täpselt visualiseerida peab jätkuma vaatamisoskust ja head kujutlusvõimet. „Rubriik “Ajaviide““ näitab groteskset olukorda, mis kuulub tänapäeva ja lõpeb paraku tragikoomiliselt. Sarnaselt eelmisega kõlab „Minu aasta“ lõpp, kus seiklejahingega naine astub sõiduteele ning puruneb kildudeks, seejärel kollaseks liblikaks muutudes. Ta jõuab veel mõelda: „Oli ilus aasta“! Tsiteerin „25 MMS-i“: „Niisiis, kuidas leinata kevadet. Piia teadis nüüd. Korraga oli ta kõige õnnelikum inimene maailmas! Tal oli terve öö üksipäini aega, sest kell oli juba palju, ja prügišahti taga peidus ei märganud teda keegi. Ei mingit kära, tulesid, ainult kuu, külm ja otsekui metallist, kui Piia kevade 21.45 ekspressile saatis. Kuna Piia oli naine, siis kevad oli arvatavasti mees. Ma kujutlen neid endaks ja selleks meheks praegu, kirjutan nagu sina ja mina. Niisiis, olin leidnud prügikastist suure voodilina, võib-olla oli see kuulunud mõnele kodutule, mina aga kasutasin seda taskurätikuna. Linal oli juures kevade lõhn, aga mitte puhkevate pungade, vaid läppunud kõdusõnniku hais, mille järgi ka kodutu ilmselt oli lõhnanud. Selline sa siis lõpuks olidki, ja kas tasub sinu pärast nutta, ja veel õnnest, mitte kurbusest? Prügišahti taga mahtus ka põlvitama ja ma tänasin sellegipoolest Jumalat, et ta oli sind mulle andnud. Jumalat küll ei ole, aga ta andis siiski. Kõik me nutame vahel elu ülekohtu ja tühjuse pärast, igatsuse pärast ja kättesaamatu armastuse pärast. Olen ainult unes su voodiserval istunud, kui sul veel voodi oli, ja voodilinaga su pisaraid pühkinud. Nimetasid mind kiindumuseks, väikseks valgeks ingliks, oma tütrekeseks. Ütlesid, et hommikul jood kohvi kahest tassist – oma tassist ja minu tassist. Muudkui ootasid, isegi laulsid. /---/ Ainult viimasel ajal olid kuidagi napisõnaline ja tujukas. Aga teine päev jälle teistsugune. Pole ka ime, suruda end läbi hangede, et mulle tuleks kevad, aga mina tüütan tühiste küsimustega, et kuidas läheb ja millal siis ikka tuled.“ Seda lugu tasub kindlasti lugeda!
Margit Peterson. Trevori juhtum. Elu pärast elu I.
Vahel komistad kirjandushuvi tõttu niivõrd jaburate raamatute otsa, et Mehhiko seebiooperid kahvatuvad nende kõrval. Kangelaslikult mitu head elutundi kulutatuna jään järjekordselt mõtisklema mõiste üle kirjanik. Tagakaanel on see kõrvuti väljendiga poetess! Hea küll, naistekaid on ka mõnel määral vaja, kuid esoteeriline banaalsus, naiivsus, igasugune reaalsuse puudumine, jaburalt väljenduvate tegelaste ja sündmuste kirjeldamine, jantlikud seigad, panid mind piinlikkust tundma. (Stiilis „musike, imesin jalakesest mürki“!) Samas, küllap leiab ka see romaan mõne lugeja. Parem kui ei leiaks, sest teine ja kolmas osa on ka juba ilmunud. Noormehest tegelase peen välismaalasega abielus olnud ema satub juhuslikult metsamajakeses peituva vaat et saja-aastase mehe juurde: “Mirelli ehmatas pisut taadi soov lähemalt tutvuda, sest tema jaoks oli sellel lausel natuke teistsugune tähendus. Naine kartis, et mees peab lähema tutvumise all silmas midagi intiimsemat. Ta muutus kohmetuks ega osanud vastata Korra käis Mirellil peast läbi isegi mõte, et kas ja kuidas nii eakad mehed üldse seksimisega hakkama saavad. Ta oli küll netiavarustest lugenud, et isegi 80-aastased paarid seksivad ja selles eas pidavat seks olema just eriline nauding. Ja noored ju kipuvad seksimist ka vanainimeste asjaks nimetama, ju siis ikka seksivad, mõtles ta. /---/ „Noh, millest noorik mõtleb? Ega ma sunni kedagi millekski, lihtsalt olen selline vanakooli mees ja mõtlesin, et me juba veidi aega lobisenud, võiksime kas või alapealkirja jagu tuttavaks saada,“ muheles Ants. „On alles sõnavara! Mu täiskasvanud poeg ei küsi ka tutvumiseks pealkirja ega alapealkirja. Oled väga muhe vana! Noore hingega ilmselt, erinevalt minust. Ma kohati tunnen, et mu keha on alles noor, aga hingel on „parem enne“ möödas,“ muheles Mirell. „Ja see pealkiri on?“ tegi Ants taas Mirellile silma. „Mirell olen. Mirell Williams!“ lisas ta alapealkirjale ka pealkirja. „Mes asi? Maire Viljar?“ ei saanud taat aru.“ Rohkem pole mõtet tsiteerida, igatahes saab Mirell kusagil metsasüdames vanamehega poja, kelle siis Hirmus-Ants ilmale aitab. Naine unustab meigi, kõrged kontsad ja muu elu. Tal ongi soov täiskasvanud poja Trevori eest peitu jääda, ent teadagi nad kohtuvad. Oh seda jauramist, mis järgnevates osades tulekul.
Katrin Pauts. Hull hobune.
Romaan on tituleeritud krimkaks, mis keskendub perekondade saatusele. Ajendiks legend Hiiumaal asuvast Kaibaldi kõrbest (nõmmest), kus 16. sajandil põletati viimane kohalik nõid. Autor on mõelnud juurde veel ühe loo, teise nõia põletamise, mis on seotud juuditari hukkamisega pärast sõda. Juutide saatus lisab raamatule poliitilise ja ajaloolise teema juurde. Miks nõnda juhtub, uurib usin lugeja ise. Muidugi mõrvad toimuvad, nagu žanr eeldab, põhjuseks, nagu juba tähendatud, juuditarist kahe poja ema salapärane surm. Fantaasiat jagub, tõsiseltvõetavusega võiks tekkida küsimusi, ent see pole ju belletristikas üldse oluline. Sisu on külluslikult komponeeritud, nii et ümberjutustamisega tekivad probleemid. Tuleks täita mitu lehekülge. Tutvume abielumuredes paariga, kes otsustab hakata Hiiumaal turismitalu pidama, nende vahel kolmas isik, kes on mehe armuke. Edasi, talupidaja Tomi õde saab hobuselt kukkudes šoki, teda asub abistama kahtlase minevikuga kunagine meedik. Ja siis tutvume ühe vana külamehe Georgiga, kes osutub juudiks, ja tema Saksamaalt saabuv venna Güntheriga. Kõige keskel puhketalu elu-olu ning hobune Mefisto, kes pärast süsti hullub ja keda on kasutatud kättemaksuks. Hobuga on seotud omakorda mitu saatusest vaevatud inimest. Lõpp kaldub melodramaatiliseks, kuid lugejad ihaldavad niisuguseid raamatuid. Katrin Pautsist kujuneb ilmselt Erik Tohvri mantlipärija, lugejamenu olevat korralik. Katke raamatust, milles kuuleme välismaal elavast vennast: „Nemad elasid Saksamaal teadmises, et Elena ja Georg on kusagil olemas. „Kui see kõik läbi saab, otsime nad üles,“ lubas onu ühtesoodu. Mis see „kõik“ täpsemini olema pidi, mille lõppu nad muudkui ootasid, ei osanud ta vist isegi seletada, läbi ei saanud see igatahes kuidagi ja lõpuks onu ja onunaine surid. Günther tundis kergendustki, et sai viimaks kõrvale heita traditsioonid, mis talle midagi ei tähendanud. Ta lõpetas sabati pidamise, sõi tavalist saksa toitu. Lõpetas ülikooli, sai tunnustatud arstiks. Abiellus sakslannaga, sai temaga kaks last. Naist oli ta enne reisi hoiatanud, et ei pruugi tagasi tulla. Oli palunud, et naine ei hakkaks sel juhul millegi keerulisemaga jändama, vaid sõidaks Eestisse ja mataks ta kuhugi Hiiumaale või Tallinna. Juhised, kuidas naisega ühendust võtta, kavatses Günther numbrituppa jätta. Ta pidi arvestama, et keegi võis tulla kätte maksma. Kõrtsmikku pinnides oli ta teada saanud, et see neetud sugu oli siin end palju uljamalt laiali ajanud, kui ta arvestanud oli. Mis Elenaga tegelikult juhtus, kuulis ta ühel konverentsil. See oli juba paarkümmend aastat tagasi Kölnis. Üks farmaatsiafirma kutsus meditsiinitöötajaid üle maailma kokku ja mõned neist olid Eestist. Günther, kes polnud eesti juurtest suuremat hoolinud, tundis äkki uudishimu. Järgmine tööreis pidi teda Riiga viima ja ta oli plaani võtnud, et kui on juba sealkandis, põikab ehk Tallinnastki läbi ja vaatab onu ja onunaise lapsepõlvemaad üle. Tema oma lapsed olid jõudnud ikka, kus hakatakse enda päritolu kohta küsimusi esitama, ja Günther tundis süümepiinu, et ta polnud neile kunagi Eestit maininud. Ta läks naiste juurde ja tutvustas end. Üks eestlastest oligi Tallinnast, teine väikselt saarelt nimega Hiiumaa. Nad said jutu peale, Güntherile hakkas see maa aina suuremat huvi pakkuma. Siis, viimasel õhtul, kui nad end hotellibaaris lõdvaks lasid, tunnistas Günther, kes ta tegelikult on. Nimetas oma õige nime. Ütles, et tal on kusagil Eestis vanem vend ja ema, kelle nimi on Elena Katz. „Ema ei ole arvatavasti enam elus. Liiga kaua aega on möödunud,“ nentis ta. Güntheril ei olnud kuigi raske leppida mõttega, et ta oma ema iialgi tundma ei saa – ta ei olnud teda oma teadlikus elus ju kunagi näinud. Ainult ühe foto oli onu torusse keeratuna ja sulepeasse torgatuna Saksamaale kaasa toonud – õbluke naine pika tumeda patsiga. Günther ei tundnud teda vaadates midagi, vaid nuttis kibedalt siis, kui onunaine suri. „Elena,“ sosistas üks naine. See, kes oli Hiiumaalt. Proua oli juba üsna svipsis ja nii Günther esimest korda kuuliski Kaibaldi kõrbe viimasest nõiast.“
Hiljaaegu ilmunud Pautsi „Marduse tänav“ (mardust peetakse mütoloogias surmahaldjaks) on autori sõnutsi romaaniks kirjutatud teleseriaali „Nukumaja“ materjalist. Keskseteks tegelasteks kaks õde, kelle lapsepõlve hävitab ema ootamatu lahkumine. Üks õdedest, kellest saab kirjanik, on selgeltnägija, jälle see esoteerika, kes näeb ette surma oma kodutänaval. Autorataste alla jääb ka vähihaigest kirjaniku enda elunatuke. Kättemaksuks „ettenägemise eest“ ajab üks kõrvaltegelane ta auto alla. Tapmisi on tänaval toimunud varemgi, aga minu arust on raamat lisaks ka perekonnadraama, kus uurijaks osutub noorem õde. Pautsil on kombeks vastandada rikkaid ja vaeseid ning esimestesse ei suhtuta romaanides kuigi hästi. Nende kirjeldamisel kasutab autor ikka väga jõulisi värve. Ühiskonnakriitikata teoseid ta ei kirjuta. Siinkohal on sobiv osutada ka Marje Ernitsa krimiromaanile „Tapjakaev“, mis on viies lugu maakonnapolitseiuurija Ira Teverist. Tegevus toimub Lõuna-Eestis ja mõjub kohati konstrueeritult. Ometi tuleb lisada, et eesti naiskirjanikel fantaasiast puudust ei ole, küll ikka kirjutavad väledalt. Kes jõuab neid kõiki kätte võtta?
Tarmo Teder. Ahistuse jutud.
Kaheksa lugu, mõni päris huvitava puändiga. Esimeses, pealkirja all „Umbsuses“, ahistab abielunaine meest, nõudes temalt lähedust. Ettevõtjast kaasa aga peab armukest. Tederile omaselt on keskne tegelane tubli kalamees, kes pärast perekonnatüli sõidab Saaremaale, et landiviskamisega närve rahustada, ent sõidab oma uhke maasturiga lõpuks vette. Saanud pärast mitut sekeldust asendusauto, põrutab sellega koduteel põdrale otsa. Satub haiglavoodisse, õnneks paraneb ja pöördub koju, kuid ei loobu endisest käitumismudelist. „Ema, palun ära tee“ on omamoodi suvitusnovell, kus ühes suvilas satuvad kokku maja omaniku vanemad ja esimese sõbrad. Ühed pruugivad alkoholi, noorem pere mingit haisu ajavat kraami. Ahistatuks osutuvad teadagi lapsed. „Kudrjavtsevi innovatsioon“ on üllatava sisuga tekst, mis seotud ikka elu endaga: Ida-Virumaalt pärit noormees kaotab koha, järgneb töötus, koolitus jmt. Innovatsioon seisneb korstnapühkijaks õppinud noormehe n.-ö. nutikuses pakkuda teenust nädalavahetusel ja alasti! Kuidas lugu lõpeb, uurige juba ise! Ingerisoome juurtega Filareti varasem elukäik pole just ideaalne, aastake isegi vangis istutud. Lisaks annab autor ülimalt põhjaliku ülevaate töötukassaga suhtlemisest ja üksikasjalikku infot korstnapühkija ametist. Kes ja kuidas ahistab, saab ka lõpuks selgeks. Lisan, et Brüsseli Innovatsioonikeskuse Tallinna harukontor annab koguni kiituskirja uuenduse eest!!! „Vend“ kirjeldab matusekorraldamisega seotud tegemisi Kuressaares. „Polkovniku koer“ annab teada, kuidas endine sõjatehase varustaja riigikorra muutumisel omale pioneerilaagri maa ärastab, kuid peagi oma valvekoera unarusse jätab, seega ahistab. Koertest hooliv naaber Kostja aga võtab lõpuks looma endale, nii et loomake saab enne surma hästi toidetud. Kuid polkovniku enda elupäevad lõpevad päris võikalt. „7,62 mm vol. 2“ käib jant kapsamaalt väljakaevatud padruni ümber. Selle omanik, nimeks Tarmo Teder, satub isegi vanglasse. Talle on määratud erakordne karistus, surmanuhtlus, mis jääb aga täitmata, sest padrun ei ühti täielikult NATO standardiga. Tarmo nimelt soovib, et ta lastaks maha just konkreetse padruniga. „Tõeline riigimees“ pilab minu meelest nii meie (poliitilise) eliidi käitumismustreid kui ka neid, kes kõigega rahulolematud, aga veel rohkem astroloogilisi tulemusi. See parajalt pikk, koomiline ja küllap mõne jaoks isegi vaimukas tekst lõpeb uskumatu finaaliga. Peategelane tellib horoskoobi, et teada, kas tema „soosik“ saab presidendiks. Tuleb välja, et see koostati teole, kõhtjalgsele limusele…, astroloogiks Sergey von Vang! Oh hoidku küll, mida kirjanikud kõik välja ei mõtle, aga ega nad või tähetarkadest maha jääda. „Öö D-terminalis“ keskendub 2007. aasta aprilliööle, mil venelased korraldasid Tallinnas suure lõhkumis- ja rüüstamisaktsiooni. Ka üks tavaline arvutimehest eestlane, kes satub selsinatsel õnnetul, ööl viinapudel taskus, kesklinna, võeti kinni ja viidi sadamasse. Järgmisel päeval vabastati ta süüdistust esitamata, ent kaabliga kinniseotud käsi annab hiljemgi veel tunda. Pesueht ahistamise jutuke.
Pole kahtlust, et Teder leiab ideed argisündmustest, lisades juurde kübemekese mehelikku rustikaalsust, teise raasukese koomikat ning jutustab kõike lihtsalt ja arusaadavalt, nii et ükski niidiots ei jää ripakile. Mõni tabav võrdlus väärib aga tsiteerimist: „Polkovniku koer nägi välja nagu vana, kooku vajunud heinaküün, mille katuse sindlikasuka alt pungitsevad välja ribisarikad. Looma selg ja küljed polnud muidugi sammaldunud, need olid kaetud tumepruuni- ja mustalaigulise tiheda, kuid mitte pika karvaga. Tõesti, temas ehk oleks võinud nähagi lahtivajunud väravatega elus küünilobudikku, kui uste asemel ei oleks siiski vastu vaadanud nägu – mitte eristatavalt nina, koon, vurrud, silmad, laup ja kõrvad, vaid just nimelt nägu tervikuna, nagu loomal seda üldse olla saab. Ja ilme sellel koerafüsiognoomial oli eelkõige traagiline, piinatud ja etteheitev, justkui milleski süüdistav ja kangelaslik, kätkedes samas selget hoiatust: kui tarvis, löön hambad sisse! Kes vähegi koera palgesse keskendunuks, võinuks selles aduda eelkõige kannatust, mille karm elu ja peamiselt alatoitumus ilmesse olid verminud. Kui Konstantin koera polkovniku käest toitmiseks enne jõule enese juurde tõi, et mitte öelda, käest ära võttis, käis see Saksa lambakoera paberitega loom juba viieteistkümnendat eluaastat.“ Ma ei väsi kordamast, lühiproosa on väärt žanr!
Urve Tinnuri. Kui põld oleks järv.
Lääne-Virumaa kirjaniku romaan meenutab 1960. aastate alguse aega, peategelaseks kaheksa-aastane maatüdruk, kelle kaksikõde suri sündimisel. Tegevus toimub varakevadest sügiseni. Suurepärase kujutlusvõimega ja muinasjuttudest tuntud tegelaste toel kujutab ta ette, et kohtub oma õega. Kas taas esoteeriline sõnum?! Eriti just raskematel hetkedel tuleb temaga sarnanev õekene talle appi. Näiteks siis, kui Lemmi piilub kaevukääbust, päästab olematu õde teda “uppumast“, st. sunnib kaldale ronima, lohutab, aga teisalt sunnib ka trikitama. Nende omavahelised jutuajamised muudab ebausutavaks aga nende suhtlusstiil ja -keel, nii räägivad muidugi täiskasvanud, sageli just vanad inimesed, lapsed ei kasutaks nt. lauset „Ema on ikka täitsa väärt mutt, kui mehed tema pärast kaklevad“. Sohvoosi karjatalitaja-lüpsinaise tütar Lemmi (kaksikõde kutsub ta Lenneks) räägib nagu väike vanainimene, isegi Lenne märkab seda… Tüdruk jälgib enda ümber tegutsevaid inimesi, külades ja sugulaste hulgas leidub ju alati kas kiiksuga või muidu omapäraseid persoone, ja mõni karakter on Tinnuril välja tulnud päris humoorika olemisega. Eks taoliste tüüpidega on kirjanduses varemgi kohtutud. Vrd. Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ närumeest või Oskar Lutsu mälestuste murumuna. Romaanist „Kui põld oleks järv“ nimetaks omamoodi karakteritena Lemmi ema ristiema Emiliet koos lapselapsega, külanaist Paatsakast, õnnetut meest nimega Tirilimps. Kõige kõrval tajud loomulikult nõukogude aja tegelikkust, rasket sohvoositööd, joomist, mis puudutab ka Lemmi peret, vaesust. Külaelanike, isegi sugulaste jõhkrust omavahelistes suhetes. Liiga palju keskendub laps siiski surmale, fakt kaksikõe kaotusest võib ju aeg-ajalt ema ütluste tõttu meenuda, aga matustele ja küllalt lähedal asuvale kalmistule keskendub ikka eakam inimpõlv. Mõistetav on kahtlemata hirm ema pärast, kes võiks surra, kui tervise tõttu kokku kukub. Kas toonane laps oli tuttav kõigi muinasjutuliste tegelastega, kes romaani lehekülgedel välja toodud, on küsitav, neid teab kahtlemata hästi tänane autor. Ja maalaps suudab ehk ka kaheksaselt lehma lüpsta ja kanadega toimetada, tige kukk ja oinas kuuluvad maaellu nagunii. Ühel päeval kaob kaksikõde aga ta elust, sest tema abi polnud enam vaja. Tsiteerin nukra Lemmi vaadet: „Mõne päeva pärast algasid laisad ja aeglased lausvihmasajud, millele ei paistnud saabuvat otsa ega äärt. Lõikuse ootel viljapõllud vettisid läbi, taevas rippus tiine ja äravaevatuna katuseharjade ja metsalatvade kohal. Punasetäpiline kummeeritud mantel seljas, seisis Lemmi välja ääres ning vaatas, kuidas loiult, vastu tahtmist kohale ilmunud järve pinnal moodustasid vihmpiisad tihedaid sõõre, mis laienesid ja paljunesid nagu aastaringid. See oli pelutavalt nukker järv, sünge ja raudhall, kaldast kaldasse libisevate, südamest läbi puhuvate iilingutega, hoopis erinev sellest, millisena Lemmi teda senini näinud oli. Ja siis äkki oli lainete kohale tekkinud ujuv terrass. Veemao sõõrmetest taevasse paiskuva tulejoa valgel läiklesid näkineitside pikad vetruvad keerubilokid, välgatas konn-kuninga kuldne kroon ning vetevana hõbevalge habemekeeris. Siin-seal vilksatas soomuseid ja kalasabasid, häbelike vetepiigade uduõrnu hamesid ja prinke haldjarindu, mille ainsaks katteks peotäis siidpehmet vesiheina. Nad olid kohal, kogu veerahvas, kõik ühtviisi uniste, liikumatute kalasilmade ja roheka jumega, pilgud mornid ja ilmed surmtõsised, otsekui oleksid nad maapealsete peale vihased, saates neile tasakesi pomisedes needusi näljahäda, uputuse ja viljaikalduse näol. Küüntest kübar peas, püsis Lemmi nähtamatuna, jälgides, kuidas kõik need vihma, veekogude ja kalade kaitsjad kätest kinni võtsid ning ümisedes mingit kummalist ringmängu alustasid. Järv nuuksatas kähinal, et seejärel täpipealt ümina rütmis laineid vastu kaldavalli lohistada, justkui loitsides ja sõnudes, ise otsekui nõiutud, äraspidine, meelest ära. Lemmi taganes kohkunult. See polnud tema heatahtlik järv, täna mitte. Tüdruk tahtis, et see kaoks. Muutuks uuesti rukkipõlluks, ent selle asemel hakkas veteväli kohisedes üle kallaste valguma, mattes enda all kivid ja põllupeenra ning tulles üha lähemale ja lähemale. Lemmi pistis jooksu, söandades alles majatrepil tagasi vaadata. Õnneks polnud järv talle järgnenud.“ Palju võluvaid sõnu, aga emotsioon jääb napiks.
Eha Veem. Leskede klubi. Armulauamõrv.
Krimiromaan, mis pole Pautsi lugudest kehvem ega parem. Tegevus toimub samuti kusagil külas, kus nn. leskede klubi liikmed ehk uudishimulikud külamutid kohe tunnevad, et lähedal asuvas esoteerikalaagris toimub midagi kahtlast. Veel meeldib neil bridži mängida. Klubis on ka üks mees, teine liitub tegevuse lõpus. Endine matemaatikaõpetaja Emma kujuneb kõige agaramaks ja kartmatumaks küladetektiiviks. Natuke kodukootud lugu, mis meenutab „Kättemaksukontorit“, kus päris uurijate kõrval tegutsevad asjalikud asjaarmastajad. Tegelasi on kohutavalt palju ja nimedega on üksjagu segadust, ent tundub, et lõpuks suudab autor siiski otsad kokku viia. Selline juhtum on reaalselt usutav, raha pärast tehakse ju igat masti tegusid, ja isegi kui seda on püütud haige inimese heaks kasutada, jääb tapmine alati tapmiseks. Tegelasi jätkub, ühendusniite samuti: on õed, poolõed, kadunud isa, alkoholiga liialdav ema, USA-s rikka mehega abiellunud naine, kes jätab lapse pärast sünnitust maha, jne. Mõrv toimub kirikus ja ehkki pole soliidne krimi lõppu teatada, siis tütar tapab ema. Miks ja kuidas, sellest loete juba ise, sest Veem on kõik üsna ladusalt kirja pannud. Huumorit oodanuks küll rohkem. Paistab, et tänapäeva naistel jääb aega üle, tühimiku täiteks nad kas kirjutavad või uurivad krimitekste. Ajendiks võib olla lõputu krimifilmide sadu teleris. Kõik need armas-idüllilised külad ja maakohad, kus toimub lõputult mõrvu… Emma agarus mõrvari otsimisel viib hädaohtu ka teise inimese: „“Tead, sa ära jalgu igaks juhuks liiguta. Mul on kahtlane tunne, et need on millegi külge kinni seotud,“ hoiatas Emma. Marjul, kes oli sale, sportlik ja Emmast ka hea tüki maad noorem, ei olnud jalgadeni kummardamisega mingeid probleeme. “Sul on õigus. Meie jalad on kokku seotud ja köis läheb sealt kuhugi ettepoole,“ kandis Marju ette. Jälle oli kuulda seda ebameeldivat kriiksatust. „Ära sa jumala pärast sellest sikuta,“ hüüdis Emma õudusega hääles. Marju tõmbus kähku tagasi. „Mis see on ?“ küsis ta tahtmatult häält tasandades, nagu võiks keegi neid kuulda. „Ma ei tea, aga midagi head see kindlasti ei ole. Miks me muidu siin oleme,“ oli Emma kindel. Nad kobasid kätega oma ümbrust, et saada vähegi aimu, kus nad viibivad. Nende ümber tundus olevat tühi ruum. Ainult selja taga oli tellistest laotud sein. „Kas sulle ei tundu, et siit jooksevad nagu mingid liiprid või midagi?“ pakkus Marju kätega nende istumisalust kompides. Nüüd hakkas Emma vähehaaval taipama. „Ma kardan, et Mirjam on meid vanasse kaevandusse toonud. Muidugi! Siin kandis on neid kindlasti üksjagu. Mina arvasin, et need on kõik suletud, et keegi nendesse ei pääse. Aga tuleb välja, et pääseb.“ „Ei tea, mille külge meie jalad seotud on?“ uuris Marju kartlikult. Emma vajus mõttesse, silmadega pimedust puurides. Ta ei teadnud kaevandustest palju, ainult seda, mis telesaadetest meelde tuli. Õudusega kujutas ta ette, millise kavala lõksu võis Mirjam olla neile üles seadnud. Kas ta võis seda ka Marjule öelda? Pidi ütlema, sest vastasel juhul… „See võib olla mingi vagoneti moodi asjandus. Sa peaksid ju teadma, su isa oli kaevur,“ püüdis ta nende olukorda võimalikult rahulikult kirjeldada. „Kui me oma jalgu liiga ettevaatamatult liigutame, hakkab vagonett liikuma, ja kui peaks veel mingi kallak olema, siis saab see kobakas hoo sisse ja litsub meid lihtsalt vastu müüri laiaks.“ Mis edasi juhtub ja kes on laagris osalenud hiljuti abiellunud Mirjam tegelikult, jäägu lugeja välja nuhkida.
