LÄHETUSLAUSED
Tõnu Õnnepalu kirjutab: „ Imelik, / et saab siit tahta / kusagile veel. / Kas siis kusagil / on õhtud / rohkem õhtud? / Kas siis kusagil / on veinil / teine maitse? / Kas siis kusagil / antakse elatud elu / sulle uuena tagasi?“ (Looming, 2018, nr. 10). Tõepoolest, küsigem mõnikord endalt, kas kusagil mujal saab eestikeelset eesti kirjandust paremini mõista?
14. märtsil tähistab Eesti Rahvusraamatukogu emakeelepäeva konverentsiga „Kas tõesti häbeneme riigikeelt?“ Esinema on lubanud tulla Merilin Aruvee, Martin Ehala, Piret Kriivan, Ülle Madise, Rein Raud, Märt Treier. Registreerimine on tänavu vajalik, seda saab teha RRi kodulehel. Olete oodatud! Mure eesti keele pärast aina kasvab!
LOETUD RAAMATUD
Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik. Reisimuljetest inspireeritud kirjandust ilmub tohutult, aga mõni kirjutaja paistab omapäraga rohkem silma. Räpi tekste võib vabalt jutustusteks nimetada. Seljakotiränduril on oskus inimesi vaadelda ning kirjeldada, kogumikust võib leida nii impressionistlikke pildikesi kui postmodernismi oma alastuses, realismi nagunii. Tõsi, esimene lugu „Tüdruk, kes surfas tuhanõlvadel“, sisaldab sentimenti, aga see on ka puhas armulugu, millel melodramaatiline finaal. Kui autor ei osutaks konkreetsetele reisidele, siis võiks rääkida koguni puhtast belletristilisest žanrist. Ka viimase teksti, nimiloo lõpp on kurvavõitu lõimega, aga mitte traagiline, sest üks elupõline ilmapidi kondaja lahkub siit maailmast ühes Nicaragua sadama räämas kohvikus täiesti rahulikult. Ülejäänud jutud, olgu siis Aafrikast või Ladina-Ameerikast, on täis elutervet ja ägedat seiklemist. „Professor Geraldi sekeldused Vietnamis“ panid mindki, üsna panetunud lugejat, naerma. Professoril läheb tegelikult alailma kehvasti, ta satub täiesti muserdavatesse olukordadesse, aga need ei tapa tema rändurivaimu. Tutvugem selle isikuga: „Esimest korda kohtasin ma professor Geraldit Kuubal. Ta oli reisikaaslaseks mu semudele, kellega olin sõbrunenud Valencias. Verinoor professor oli Herraduro rannas lõunamaiste kaunitaride järel vaieldamatult pilgupüüdja number kaks. Seda mitte oma maskuliinse ilu, vaid kaenlaalusteni välja venitatud liibuvate ujumispükste tõttu, mis tema kaarjalt pehmed vormid liigselt esile tõid. Geraldis on olemas kõik see, mis hajameelse professori kuvandiga kaasas käib. Ta on ühteaegu nii lapsik kui varaküps. Elutark, ent naiivne. Kohati äärmusteni pedantne, aga kohmakas. Vastuoludest tulvil. Tema mõtted on peamiselt hõivatud oma erialaga, mistõttu argitoimetused jäävad tal sageli tagaplaanile; pigem on ta nendega hädas. Kui siia lisada hooletu suhtumine oma välimusse, mis karjuvas vastuolus Saksa aadliku käitumismaneeridega, sügavas miinuses nägemine, mida päästavad vaid šampanjapudeli põhja paksuste klaasidega prillid, ning ta pehmeid näojooni tasakaalustanud metsik karvakasv, mis vohab nagu vesihein peenramaal, siis saame kokku suurepärase ja värvika tegelaskuju.“ Jah, Räpp oskab maailma eri paigus kohatud tüüpe ilmekalt kirjeldada, nende olemuse nõrgemad ja tugevamad kohad esile tuua. Geraldiga kohtub autor ka loos „Teekonnal Aafrika unistusse“. Imelisi karaktereid leiate lugedes veelgi. Mõistagi kuulub nooremapoolsete meeste ellu lausa hirmuäratavalt mõjuv kogus alkoholi (nt. rummi), mis ei peata kordagi nende edasiliikumiskirge. Juba viidatud „Aafrika unistus“ on tegelikult valge mehe rajatud hotell, mille kaudu kujuneb keskseks itaallasest omaniku elusaatus, mis ta lõpuks Tansaaniasse toob. Ja siis mustad mehed, neid on ikka mitut sorti. „Nõiutud saar“ viib autori Nicaragua saarele Ometepe, kus kohtuvad juhuslikult eestlasest rännumees ja rootslanna, kelle vanavanemad olid paadipõgenikud..., fakt ilmneb perekonnanimesid võrreldes. Fakt kinnitab, et maailm on tõesti väike, muidu ju selliseid asju ei juhtuks. Ent saarel põrkab Lauri Räpi renditud tsikkel kokku tee peal kakerdanud ja oma seamõtteid mõlgutanud kuldiga: “Järgmisel hetkel avastasin end tolmupilve seest. Ja rolleri alt. Steppenwolf vaikis. Jäi vaid vilin, nagu oleks keegi grammofoninõelaga katkematult tiirutavat vinüüli kraapinud. Kui pilt selgines, mõistsin, et plaadi asemel keerleb kummuli läinud rolleri ratas. Vasakus peopesas laiutas auk, millest võis hea kujutlusvõime korral isegi läbi näha. Minu vasem jalg oli varvastest põlvedeni kirju kui ERM-i vaibanäitus. Särgi sees laiutas Vahemere mõõtu rebend. Käsi kuni küünarnukini nägi välja nagu roostes juusturiiv.“ Kogumik „Maailma lõpus on kohvik“ on vahva lugemine, olgu suvi või talv, mina jään igatahes uusi lugusid ootama.
Piret Bristol. Roosi tänav. Bristol on 1990ndate Tartu elust ja kohanemisest uue ühiskondliku tõega kirjutanud mitu raamatut. „Roosi tänav“ pidavat olema viimane, aga ega tuttavale ja läbitunnetatud teemale enam midagi sisuliselt uut, põnevat ja haaravat ei lisandu. Romaan on ühtlasi järg triloogiale „Maailm, mis on hea“, kus autor kirjeldab samuti oma nooruse ülikoolilinna ja toonast segasummalist elu. Raamatute pealkirjaks võiks ka olla „tüdruk, kes otsib Tartus õnne ja armastust“. Eks armastust isegi leiab, aga katkendlikku ja ebaküpset. Mehed noore naise ümber pole just eriti usaldusväärsed. Väikelinnast Raplast pärit hapra hingelaadiga, pidevalt segaduses, sageli tahtejõuetusega mängiv-epateeriv peategelane Triinu heitleb oma soovide ja võimaluste keerises. Noor naine, kel filoloogiaõpingud pooleli jäänud, ei leia püsivat tööd ega selget kohta oma elus. Samas, kirjutamisest, kirjanikuks saamisest unistab ta endiselt. Oma elu ja tegemised talletab Triinu rutakalt päevikusse, siis on sealt kunagi hea materjali võtta. Agaralt suheldes ja sõpru otsides näib ta peasaatjaks olevat pigem trööstiihkav hing ning üksindus. Pidev ühest kohast teise kihutamine ja maalt (Peedult) linna hääletamine täidab paljusid päevi. Öömajale jääb enamasti sinna, kuhu parajasti jõuab või kaastundest kutsutakse. Tänavatel hulkumise vastu pole tal ka midagi, olgu ilm milline tahes, eesmärgiks sageli armastatud mehega kohtumine. Suvi Tartus tundub olevat Triinu lemmikaastaaeg ja selle vaatlemisega tuleb ta detailitäpselt toime. Triinu on elanud pikalt hulkurielu – ega see kena väljend ei ole, kuid sedapuhku on talle leitud siiski midagi püsivamat, keldrituba Roosi tänavas, mille seinad ta mustaks värvib. Ka vastassugupoolega suhtlemisel käitub ta kaootiliselt, kinnisideeks muutunud ja dramaatiliseks kaaslaseks valitud labiilse käitumisega Albert on aga abielumees, ka elumees. Alkohol täidab nende ühiseid hetki, loomulikult seks, paraku vaimseid jutuajamisi suurt ei toimu. Ent naise ümber sebib veel mehi, kellega tal erinevad ja segased suhted. Igatahes ei suuda Triinu vähemalt kolme mehe vahel pendeldades mõistlikke otsuseid langetada. Tegelikult neid üheselt arusaadavaid otsuseid vist ei leidukski. Triinu teeb end igal sammul nagu tahtlikult õnnetumaks ja ega ta kaaslasedki eriti õnnetunnet paku või süvenda. Üks tema loomuomadusi on tegeliku vaimse võimekuse kõrval naiivsus elu suhtes. Ainult boheemlusega ei saa üheski ühiskonnas hakkama ja ta teab seda. Muidugi on 1990ndad tagantjärele vaadates kohati kiskjalikud ning nõudsid härja jõudu ja kannatust, aga enamasti tuldi ju toime. Mitmel korral rõhutab noor naine, et ta ei tea, kes ta on. Tema deviis on elada päev korraga. Endine kursuseõde küsib lausa otse, kas nii peab siis elama? Kes raamatu läbi loeb, saab teada ka vastuse. Suhted emaga on Triinul kohutavad. Jääb mulje, et noore naise psüühilised häired pärinevadki lapsepõlvest ja kindla paiga leidmine siin taeva all on Triinule osutunud ülejõukäivaks. Ometigi suudab ta ellu jääda, ehkki tervisehädad piinavad teda pidevalt, nii et rohtude söömine kuulub igapäevategemiste miinimumi hulka, ka siis, kui kõht on tühi ja leivapalukest tuleb loota teistelt. Tõsi, ta suudab veel eneseanalüüsiga tegelda, aga mingeid kardinaalseid muutusi ei jaksa ette võtta.
Tartu kuulub teatavasti paljude eesti kirjanike teostesse, Piret Bristoli tegelane analüüsib linna eksistentsi nii: „Nad loevad raamatutest välja inimese hingeelulisi maastikke; taandame hingeelus toimuva või sealt puuduva linna märkideks (või linnast puuduvateks märkideks). Tähtis, lausa enesetunde küsimus on linna lakkamatu ülerõhutamine. Nagu oleksid Tartu ajaleheputkad ja viiekorruselised majad millegi poolest erinevad teiste linnade omadest. Parklad ja bensiinijaamad Annelinnas ja Laagris. Aknad – õhtuti üksainus tulemeri. Nii ta seda kirjeldas. Nüüd on seda kirjeldust juba raske uskuda. Kirjeldust on raskem uskuda kui väidet nende akende taga elavatest tuhandetest õnnelikest inimestest. Võrreldes meiega. Õnn ja nauding kui inimlikud kvaliteedid, mille järel nad jooksevad. Seejärel kogu muinasjutt õnnest. Panna nad tõtt rääkima, kas sa tunned seda meest, kas sa tunned seda naist? Veel polnud ma jõudnud äratundmiseni, et küsimus on tunnistuses, võimalikult täpses, ja peasüü tõeväänamises; minu vastasmängija peaomadus on muuta inimesed valetajateks ning tema meetod sokraatiline psühhoterror. Tean ka vastupidiseid juhtumeid, kus tõerääkijaks saadi hea meelega. Salgaksime Annelinna olemasolu maha kus tahes maailma paigas. Asume piiril. Otsime unustust tüdimuse eest, teadmata veel, et ka siin muutub kõik kiiremini, kui meile meeldiks, ühel hetkel nihkub kodumaailm teise kohta – aegruumi, ütleks kirjandusteadlane – traditsiooniliselt nemad, kes teineteisest ei hooli, vaid ainult endast ja teistest kui oma soovide tagasipeegeldajast või täitjast. Viimane ei käi meie kohta. „Ankru“ baar, pimedas valendavad lauad; endiselt loksutab kanal räpast vett. Öös langev täht sillerdab kanalil ja kutsub üle vee kõndima. Lootus on purjuspäi meeletu ja rüütab end kaine loomuliku teguviisi ununevatesse hilpudesse.“
Alljärgnevad laused aga meenutavad pisut Kafka sõnu ühes kirjas sõbrale: „Kui kirjutada tahad, pead teadma kümneid kordi rohkem kui tavaline inimene. Lause peab lugejale vastu nägu virutama ja ta pikali jätma. Paljaksröövituna. Nagu totaalne, kui hästi õnnestunud pangarööv.“ (lk. 377) „Roosi tänav“ küll kirvega kuklasse löömise tunnet ei tekita, aga näitab otsingutejanus noore inimese võitlust iseenda, kodu ja ühiskonnaga eluaastatel, mil tavaliselt valitakse kurvid ja lõigud oma teel.
Sandra Heidov. Ema, kes armastas kaua magada. Pealkiri tundub pisut hoiatava alatooniga, et emme on laisk ja ei hooli lastest niipalju, kui vaja. Kuigi raamat on pigem naistekas, on teema aktuaalne ja paljusid peresid puudutav. Peategelane Erika elab kahe lapse ja mehega alevis, kuid töötab võõrkeeleõpetajana Tallinnas. Sõnaga, autor kirjeldab lihtsate lausetega paljude pereemade vurrkannina keerlemist. Naise unistuseks on algaval koolivaheajal magada öösel vähemalt kaheksa tundi, pisut rohkemgi, nagu inimestele soovitatakse. Paraku nõuab perekond pidevalt hoolt ja kuna lapsed on varase ärkamisega, ei saa ta isegi vabamatel hommikutel rahulikult teki all nohiseda. Kuid raamat mõjub kuidagi igavalt, lapsed on tublid ja nutikad, mees armastav ja mõistev. Koolitegemistest palju ei kuule, küll teatab Erika, et koolituspäeval moodustati energiaring… Esiletõstmist väärib küll kogemata kutse saanud psüühiliselt tundliku või haige poisi kutsumine ja tulemine tütre viiendale sünnipäevale. Nii et positiivne ja lihtsakoeline romaanikene, tsiteerin: „Lamasin voodis, silmad kinni, ja arvestasin mõttes, kas ma olin saanud täis magada need kaheksa tundi, mida loetakse vajalikuks, et keskmine inimene end välja puhkaks. Ma püüdsin kujutleda keskmist täiskasvanud inimest, kelle ees on kolmeks täiuslikult võrdseks sektoriks lõigatud kreemitort. Tõstetakse esimene tükk: palun, siin on teile kaheksa tundi töötegemiseks. Järgmine tükk: siin on teile kaheksa tundi vaba aega. Ja kolmas tükk: üks väike uinak, täpselt kaheksatunnine. Olin kindel, et hiljemalt paari ööpäeva pärast on keskmisel täiskasvanud inimesel süda paha, ja üldse mitte tordist. Keerasin ennast paremale küljele, tegin silmad lahti ja nägin öökapil oma kodumärkmikku. Siis tuli mulle meelde, millega ma olin eelmisel ööl tegelenud. Sirutasin käe, võtsin märkmiku ja püüdsin seda pikali olles lapata. Lehed vajusid keskele kokku, aga lõpuks õnnestus mul sõrm õige koha peale pista. Ma olin eelmisel ööl tegelenud täieliku jamaga, kuigi köögilaua taha istudes oli mul mõtteis olnud ehk hoopis midagi muud. Aga ometi olin tõsimeeli kirja pannud Barbara sünnipäevapeo prioriteedid. Olin kasutanud seda eemaletõukavat sõna, mis nüüd, hommikul, judinaid tekitas, sest hämaras köögis oli minu jaoks korraga muutunud kõige tähtsamaks Barbara ja see, et tal oleks tore sünnipäev, millega ta rahule jääks.“ Eks tegevus keerlebki peamiselt sünnipäeva ümber, aga üht head uut koolieluromaani oleks vaja küll.
Toomas Kall. Enne salastamist. Ühe arvamusliidri päästetud ülestähendusi. Kes on lugenud „Postimehest“ tuntud arvamusliidri Madis-Ulf Regi rubriiki, see teab, mida kaante vahelt leiab. Need on leheküljed parajalt rahuliku ja suurema vihata elu jälgiva mehe päevikust. Päevikupidaja pakub ülevaadet aastatest 2014 – 2017, ühtlasi aitab meenutada, mis nendesse päevadesse on mahtunud. Ei midagi kohutavat, tavaline elu, võiks üldmulje kokkuvõtlikult sõnastada. Ajakajalised kohati vaimukad, ent üsna tüüpilised mõtted, mida varem eri kohtadest kuuldud. Ikka päevapoliitika ja poliitikud oma jahmerdamistega, mis nõudnud autorilt pisikest kirjapanemise pingutust. Ja muidugi kultuur, meie suurim varandus! Teadagi on argipäevatõed juba kordi välja öeldud, aga paljud lugejad ei väsi neid kuulamast. Üht-teist sooviks tsiteerida, aga huviline peab üllitise ikka ise üle vaatama ning parimad palad mällu tallele panema. Järelsõnas on kirjas, et raamat on kingitus Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. 16. aprillil 2017 arvab Madis-Ulf nõnnamoodi: „Algas EV100 tähistamine. Nagu piirsituatsioonides ikka, hoidsin teadlikult madalat profiili ja kuskile matkale ega lõkketulele ei läinud. Ei saa ennast kohe ära tappa, kui on öeldud, et kolm aastat on vaja vastu pidada. Kuni ka Tartu rahu saab 100. Ausal kodanikul, kelle hulka ma ka ennast põhjendatult arvan, on praegu kõige suurem mure: mida oma armsale Eestile sünnipäevaks kinkida? Aastakümneid töömeheelu EV heaks on juba kingitud, aga see on liiga tavaline, selle on kinkinud kõik, kui nad just herman simmid ei ole. Hiljuti (24.02.) lubasin presidendi kõne järgses eufoorias, et olen terve järgmise aasta parem inimene kui seni, ja olen seda lubadust ka täitnud. Aga see on normaalne. Mis oleks eriline? Sõita juubeliaastal maanteel 100-ga? Aga seda ma olen teinud igal aastal, nii nagu kõik. Või teha igal õhtul 100 grammi? See võib kokkuvõttes kalliks maksma minna. Kui kallis see kink peab üldse olema? Need, kelle kuupalk on vähemalt 3042 E, võivad kinkida juubilarile iga päev 100 E. Aga mina? Ei, peab veel mõtlema.“ Päevikud on kõigile kättesaadavad ka raamatukogudes. Mind huvitab, kuidas on Euroopa tsensuur läbi lasknud kahel korral ühe iseenesest mõistliku sõna neeger kasutamise? Tegelikult meeldib mulle väga Madis-Ulfi kasutatud Kitzbergi ütlemine: „Hoia suu kinni, seisab nahk terve!“
Hille Karm. Linnutiivul. Pigem naissoole mõeldud raamat, kus vaatluse all kõik tublis keskeas linnanaise mured ja rõõmud. Ja seda ühe päeva jooksul, peategelase sünnipäeval. Põhiteemaks siiski igatsus armastuse järele. Töölt lahkuda otsustanud Tessat tabab hommikul üllatus, noor ilus mees seisab uksel koos valgete gerberatega. Sünnipäevalapse lemmiklilledega. On see unes või ilmsi? Kui loete raamatu läbi, saate teada, kes on see salapärane inimene ja kuidas edasine kulgeb. Seejärel sõidab Tessa maamajja eraklusse varjunud abikaasale külla. Vahepeal kuuleb naine mõned tõesti hämmastavad lood, nt. tädi Marta eluloo. Enne kui päev lõpeb, saab Tessa halva sõnumi. Üheks romaani korduvaks motiiviks kujuneb linnalind kajakas, keda Tessa väga ei armastagi, ent see tuletab end ikka ja jälle meelde. Noorem poeg otsustab linnust filmi teha: „„Millest su uus film räägib, kui pole saladus?“ „Kajakatest,“ vastab poeg napilt. „Kajakatest?“ kordab ema ja kergitab üllatusest kulmu. Täna lendavad linnud, ja just need linnud – kajakad – igal pool. Nüüd selgub, et ka siin köögis, otsekui oleks mõni neist koos Robi ja valgete gerberatega hetk tagasi tõesti tuppa lennanud. „Jah,“ kinnitab poeg. „Miks just kajakatest?“ ei anna uudishimu Tessale asu. „Miks mitte?“ vastab Robi seekord küsimusega. „Kajakad on nagu inimesed. Vahet pole. Ainult tiibadega. Me mõlemad, nii inimesed kui ka kajakad, ihkame vabadust. Suurest vabadusesoovist hoolimata oleme mõlemad osanud vabaduse hüljata ja end vangi panna. Mõlemad ihkame vabadust, aga kui kätte saame, siis ei oska sellega midagi peale hakata. Ajame asju taga. Kajakad samuti – mida muud nad prügikastist otsivad. Toit on ju ka ainult asi. Olgu küll, et vajalik asi, aga keegi ei ole sündinud siia ilma üksnes selleks, et toitu taga ajada ja seda siis sisse ahmida. Kui Robi nii rääkides pilgu kohvitassilt tõstab, näeb Tessa ta äraolevast ilmest, et poeg on juba kuskil mujal. Mõtetega kajakate juures: merel ja rannal, linnaturul ja katustel, võib-olla veel kõrgemal.“ Põgenemisel uppumisohtu sattunud tädi Marta kohal lendasid samuti kajakad, nagu oleksid need uppunute hinged… Romaani lõpus tuleb vanaema juurde aga vanema poja poeg, kassi vigastatud kajakas kaasas.
Jan Kaus. Kui mina ei ole mina. Raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel“ ja on sisuldasa kümnest ehk kõige filosoofilisem. Kaus põhjendab täpselt ja selgelt, kuidas üks või teine kolleeg või sõber on teda loominguloolises mõttes mõjutanud. Nende seas on lähemalt kirjeldatud Juku-Kalle Raidi, Jürgen Roostet, Kalev Kesküla, Indrek Koffi, Urmas Vadit, Doris Karevat, Peeter Helmet. Seda muusikaski, nt. Märt-Matis Lille. Mõistagi teeb autor tagasivaateid ajajärku, mil esines eri bändide kooseisus. Kausi erudeeritus ja süvenemine sõnasse on üldiselt teada, aga ta pöörab tähelepanu ka lugejale, sest temastki võib kujuneda kirjaniku otsene kaasteeline. Igatahes saatesõnas kirjutab autor: „Ometi ei saa sellest raamatust loodetavasti pelka mälestuste kogumit. Või õieti kasutan mälestusi selleks, et mõtiskleda, kuidas kirjanduse loomine on olnud vähemalt minu jaoks alati midagi enamat kui isikliku vabaduse teostamine. Ma ei kujutagi ette, kuidas teostada vabadust väljaspool teiste inimeste mõju. Vabaduse impulss tekib ju alles siis, kui on tajutud vabaduse piire; kui on tajutud seda, et oma vabadust saab teostada ainuüksi seetõttu, et inimeste koostoimes on tekkinud ruum, kus seda teostada. Ma pole seda kohta ainuüksi ise leidnud, vaid mulle on antud see koht leida, mind on selle kohani juhatatud. Niisiis saab järgnev olema isiklik sissevaade kirjanduse vahetus praktikas peituvale nähtamatule kollektiivsusele, katse kaardistada oma kirjanduslike kaasteeliste jälgi minus, kirjeldada seoseid, mis viivad täiesti selgelt minust teisteni ja vastupidi; mõelda sellele, kuidas kirjanduse isiklik akt ei teostu kunagi vaakumis, vaid vastastikuses mõjus.“ Muide, raamatust leiab ka asjalikke soovitussõnu kriitikule.
Veronika Kivisilla. Kuni armastus peale tuleb. Mulle jääb igatahes mulje, et raamatu kirjutaja on õnnelik inimene. Kindlasti pole ta õnnetu, kui ka mõelda, et ega`s me tea, mis asi see õnn õigupoolest on. Veronika miniatuurid on täis igapäevaseid mõnusaid pisisündmusi ja tegelikult püsiväärtusega tähelepanekuid. (Just, kõik, kes otsivad väärtusi, poliitikutest, õpetajatest õpilasteni, lugegu kogu läbi!) „Kuni…“ on täidetud usuga, et maailm on ikkagi imeline, kuigi vahel juhtub äpardusi: nt. sureb hiir, jääd bussist või rongist maha, kui sinult küsitakse tänaval õlleraha või näed tänaval vedelevat nukku jms. Ja Pääsküla kant, kus Veronika elab, tundub olevat üks ilmatu uhke ja vahva koht. Seal juhtub igasuguseid võluvaid asju, ka kohaliku kaupluse markantne venelannast müüja on nüüd raamatusse raiutud, ei tea, kas ta on sellega kursis? (Kuulsin hiljuti autorilt, et teab.) Kõike on märgatud, linde, loomi, lapsi, taimi, päikest ja puud, eks me vaata neid ikka, aga nägemine on igal isesugune. Mõistagi mõjuvad vaimukatena autori väikese poja tähendamised, mis tema kasvades muutuvad aina täpsemaks. Sõna ja mõttetegevusega oskab koolipoiss toimetada küll. Ja siis need vallatud ja fantastilised unenäod: „Nägin unes, et olin nööp. Ilus suur oranž nööp oravakarva kampsunil, mis kuulus ühele luuletajale. Mul oli tore elu. Olin ainuke nööp sellel kampsunil ja hoidsin hõlmu hoolega koos. Luuletaja armastas kirjutada just oranžis kampsunis ja nii sain minagi lugedes vargsi naerda või nuuksuda. Ükskord kukkusin ära. Kõik keerles silme ees ja läks siis mustaks. Kui ärkasin, käis pea koledasti ringi. Vaesed nööbid, kellest tehakse vurre! Luuletaja korjas mu kirjutuslaua alt üles. Mind õmmeldi ja see oli üsna ebameeldiv, aga ma kannatasin kõik ära, et saada tagasi oranžile kampsunile, et olla jälle kinni nööbitud. Hommikul ärgates oli mul ikka tõetruu nööbitunne sees. Katsusin oma nina ja olin täielikus hämmingus, et see polnudki nelja auguga. Ohkasin ja panin oravakarva kampsuni selga. Kui arvuti taha istusin ja kirjutama hakkasin, kuulsin, kuidas nööp vaikselt itsitas.“ Kui oled raamatu käest pannud, mõistad, et usk ilu ja elu võlujõudu on tõesti olemas. Võtke kätte ja nautige!
Martin Kukk. Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus. Natuke spioonilugu, paras annus ajalugu, kröömeke krimi (üks kindel laip ja teine raskesti vigastatud) ja kui soovite, siis ka põnevusromaan. Romaan, kus tõde ja küllap ka fantaasia ristuvad, paneb lugeja kahtlemata mõtlema, milline on ühe või teise osa protsent? Sest põlvkondade vaated on muutunud, paljud ei mäleta enam eelmise sajandi kataklüsme ning ühiskonna hirme. Julgust ja pealehakkamist, lootust ja lootusetust, mis kokkuvõttes rahvast lõplikult ei murdnud. On ju igati usutav, et 1959. aasta suvel, mil tegevus toimub, nuhiti isegi pioneeride järel ja KGB sekkus igasse probleemikesesse, mis näis Nõukogude riigi õõnestamisena. Autor annab mõista, et see näitas paljuski suure NSVL-i nõrkust. Olgugi, et KGB ja miilits tegutsesid nii ööl kui päeval, said nad vist aru, et eestlase mõtlemist nad muuta ei suuda. „Röövitud…“ näitab, et kaks võimu, KGB ja siseministeerium, tegutsevad kumbki omapäi, üks ei tea, mida teine teeb. Julgeolek ja miilits ei saa raamatu põhjal Eestis omavahel läbi. Peategelane Endel Kroll on endine kagebeelane, nüüd lihtsalt uurija, ent nutikas omal alal. Ta asub välja selgitama, kes tegutsevad Vabadusristi Kavaleride liikumises. Vähehaaval selgub, et need on hoopis noored poisid, enamasti 21. keskkooli õpilased, kes joonistavad majade seintele vabadusriste, tegelevad nõukogudevastase agitatsiooniga, ent hoiduvad igasugusest vägivallast. Neid suunab ja kaasab tegevusse keegi Õpetaja nime kandev isik, kes end varjab. Raamatu lõpus saame muidugi teada, kes on kes, miks Õpetaja koos vennaga vastupanuga tegeleb. Tegevus toimub eliitpioneerilaagris Kose-Lükatil, kus puhkavad kõrgel kohal töötavate vanemate lapsed. Nende hulgas leidub ka „kavalere“, sest toonased perekonnad mäletavad veel Vabadussõjast osa võtnud sugulasi ning viimaste saatust uue julmalt käitunud võimu ajal. Mind isiklikult üllatas, et Kroll osutub lõpuks hoopis mõistlikuks meheks, ehkki loo arengus võib arvata teisiti käitumist. Kroll lahendab olukorra iseseisvalt, koguni ülemuste eest varjatult, ja natuke ehk liiga lihtsalt. Igatahes ei hävitanud mees ühtki vastalist, kui nii võib väljenduda. Aga eks lapsi on ju kergem kõnelema saada.
Silma hakkavad lõputult pikkadena mõjuvad asutuste nime, mis kohati väsitavad, aga niisugused totrad nad olid, midagi pole parata, nt. kas või Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ehitusmaterjalide Tööstuse Valitsus! Noorematele meenutuseks, milline nägi kunagise lastelaagri „sisu“ välja: „Nooremate laste pühapäeva aitas sisustada külla saabunud Tallinna Pioneeride Maja nukuteater. Vene klassika „Naeris“ ja „ Kolm karu“ läksid täissaalile. Teismeikka jõudnutega vestles samal ajal Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Kalinini rajoonikomitee töötaja seltsimees Ratiste teemal „Nõukogude parašütism“. Lood punaste langevarjurite kangelaslikust tegevusest Isamaasõjas ei jätnud just poisslapsi ükskõikseks. Külaline külvati üle rohkete küsimustega. Nõuti piltlikke näiteid, mida proua Ratiste ka küllaldaselt pakkus, jutustades värvikalt, kuidas diversandid õhkisid vaenlase tagalas fašistide kasutuses olevaid sildasid, elektrijaamasid või raudteelõike. „Sarnased löögirühmad tegutsesid edukalt ka okupeeritud Eesti pinnal. Tõesti!“ teatas Ratiste. „Kõige tuntum säherdune võitleja oli Leen Kullman, just, just, naine! Endisest eesrindlikust pioneerijuhist ja aktiivsest kommunistlikust noorest sai sõja puhkedes Balti laevastiku luuraja, kes visati Eesti kohal langevarjuga alla, kaasas kõigest raadiojaam. Kogunud hulga andmeid vaenlase positsioonide kohta ning edastanud informatsiooni punaväe peakorterisse, Leen kahjuks arreteeriti, seda alatult, reeturlikul moel. Vapper luuraja-langevarjur ei reetnud vangistuses oma kaaslasi ja hukkus hitlerlaste käe läbi kangelaslikult 1943. aastal.““ Endel Kroll määrati laagrisse nuhkima vanempioneerijuhina, olgu lõpetuseks lisatud. Tema esimest juurdlust ei ole ma lugenud.
Rein Põder. Maailm on imeline. Straboni mälestused. Autor on teatanud alapealkirjas, et tegu on mälestuste fiktsiooniga. Teadagi, aga kes on Strabon? Vähesed on temast rohkem kuulnud kui vahest fakti, et helleni päritolu Roomas elanud geograaf tegeles ka ajalooga. Elas aastatel 63 eKr. kuni 23 pKr., ja on kirjutanud kolm suurteost: „Geographica“, mis koosneb 17 raamatust, siis „Historistlikud märkmed“ ja „Historia“ nimelise suurteose. Teatavasti on Rein Põder hariduselt geograaf, nii et tema huvi Horatiuse kaasaegse vastu on mõistetav. Mulle isiklikult lugu meeldib, aga eelkõige soovitaks teost antiikaegse maailma ja Rooma huvilistele. Lisaks täidavad arutelud üleüldise loodusteaduse arengu üle mitmeid lehekülgi ja see on päris huvitav teekond. Nn. mälestused on mõistagi minavormis kirjutatud ning peatuvad Straboni eluloolistel faktidel ja suurematel reisidel, mida see üle kaheksakümne aasta vanaks elanud mees elu jooksul tegi. Ridade vahelt, eriti aga lõpulehekülgedel on tunda juba kirjaniku filosoofilisi mõtiskelulauseid. Algupoole tajub mõnevõrra Karl Ristikivi ajaloolise triloogia tegelaste stiili. „Maailm on imeline“ meenutab vanu Kreeka müüte, ühtlasi leiame nimesid ja märksõnu, nagu Medeia, Odysseus, Menelaos, lohe hambad, antiigi suurmehi Vergiliust, Ovidiust. Ent Strabon on suur kahtleja ja enne teda samal alal toimetanud meestesse, eelkäijatesse, suhtub skeptiliselt. Ta arvab, et need on asju pigem välja mõelnud. Strabon ei usu Homerose pimedusse, vaid arvab, et too kaotas nägemise alles hiljem. Eestlased teavad loodetavasti Pythease nime vähemalt Lennart Meri raamatute järgi, geograaf Strabon arvab aga nõnda: „Ta on mees, kellesse mul on täiesti eitav suhtumine. Kuigi kõik tema kohta on kaudne jutustus. Temalt endalt pole säilinud ühtki teost. Ma kordan siinkohal mõtteid, mida olen tema kohta oma „Geographicas“ juba avaldanud. Kusjuures Eratosthenes ja Hipparchos suhtuvad temasse enam-vähem soodsalt, see tähendab uskuvalt; esimene neist on isegi oma oikumeeni kaardile paigutanud tema Thule saare ja mõned teisedki pooldavad säärast kaardipilti. Mina mitte. Ma olen suuresti sama meelt mis ajaloolane Polybios, kes on lausa raevukalt tema vastu. Niisiis, jutt on Massalia meresõitjast Pytheasest, kes elas neljandal sajandil vana ajaarvamise järgi. Või peaksin lausa ütlema, et olevat elanud ja tegutsenud nimetatud ajal? Ütlen otse, et ma kahtlen kogu tema reisi tõenäosuses. Ma vaid ei tea, kas ka temas endas? Ja ometi olen sunnitud teda oma „Geographicas“ mitmel korral mainima. Selge see, et halva ja kõhkleva sõnaga. Ma olen ühte meelt nendega, kes ütlevad, ta oli pettur. Samasugune luiskur nagu kirjamees Antiphanes Bergist. Sest kust sai vaene massalialane nii palju raha, et omandada või ehitada laev, mis teda nii uskumatult kaugele viis. Sel laeval pidi ju olema arvukas meeskond. Oletame, et see oli trieer, aga mitte mõni ümmarguse ahtriga kaupmeeste laev. Trieer vajas vähemalt sadat meest sõudjaks. Rääkimata varustusest, toidu- ja veekogusest nende jaoks. Ja muidugi veinist. Teiseks, kus ta selle laeva ehitas? Kui Massalias, siis küsiksin kohe – kuidas ta lootis pääseda foiniiklaste valduses olevast Heraklese sammaste väinast Atlandile. Foiniiklased olid tollal Kartaagos ja mujalgi Meie merd (Vahemerd-M.L.) valitsemas. /---/ Ja siis see põhiline jutt, et kuue päeva teekonna kaugusel Britannia põhjatipust jõudis ta maani või saareni, mida tema nimetab Thuleks. See saar paigutub tema jutu järgi 66. laiuskraadile, kui Hipparchose maakera jagamist silmas pidada, sest öö kestvat seal suvisel ajal vaid kolm kuni neli tundi ja olevat üldse valge. Seal kasvavat vili, millest valmistatakse segus meega purjupanevat jooki, vilja ennast pekstavat varju all, sest väljas polevat selleks sobivat ilma. Ja edasi räägib ta teekonnast veelgi kaugemale. Seal kohanud ta nimelt nähtust, mida nimetab pulmo marinuseks ehk merekopsuks. Tema järgi pole meri seal enam meri, vaid midagi vahepealset. Ütleksin, et see oli hangunud meri. Sellist saart ja sellist merd ei saa olemas olla, sest nii kaugel pole inimesel talutavaid tingimusi elamiseks ja tegutsemiseks ega põllupidamisekski. Nii kaugel põhjas pole midagi peale Okeanuse, seal valitseb tühjus ja üleüldine külmus. Kõik seal upub teadmatuse udusse nagu meri minu lapsepõlve mälestustes. Kõik see jääb väljapoole oikumeeni piire.“ Leheküljel 184 tõmbab ta oma arvamust küll koomale. Ta eitab ka Herodotose kirjutatut. Strabonil Amaseist on muidugi jõukas isa, kes suunab ta Rooma õppima ja hiljem pikkadele reisidele, nt. Egiptusesse ja mujale. Tema meelisnimedeks on Aleksander Suur, imperaator Augustus. Veel kuuleme jutte suurtest jõgedest (Niilus), maavärinatest, vulkaanidest (Etnast mitmel korral), soojast maa seest tulevast veest, ka asphaldist ja naphtast… Lõpetuseks annab teada, et Euroopa on talle kõige rohkem huvi pakkunud. Ja lugeja mõistab lõpuks, et maailm on tõesti alati imeline olnud ja inimesi tema sisu uurima ja uudistama kutsunud.
Heli Reichardt. Siinpool linnuteed. Raamat on järg 2016 ilmunud esimesele osale. Alustan tsitaadiga: „Pirrunuga kaenla all, astub mees kraavikallast mööda ülespoole. Seal kusagil Hallamõisa pool on selle talu ainukesed kuused, kust Volli jõuludeks oksi tuppa vaasi tõi. Siinne mets on tegelikult täis kasvanud kunagine rannakarjamaa: lepad, haavad, mõni kask hulgas. Volli sünnikodus Lahemaal olevat kasvanud mets, mis mets on – puha sirged mastimännid. Ei anna siinse padrikuga võrreldagi. Rannaäärne kidur loodus, kiviklibune maa – siin ei ole põld kunagi kedagi rikkaks teinud, põhitoidud on merest toodud. Nüüd pole neidki põllulappe enam järel, ainult võsa ümberringi. Kes neid harikski – vanad ei jaksa ja noored on ära. Nende kapsas kasvab Selveris, Prismas või Maximas. Ja nii see jääbki. Ainult uus kiviaeg sunniks inimesi taas maad harima, aga seda ei soovi küll keegi… /---/ „Siin see koht siis on,“ meenub Vollile äkki jutt ammusest nelipühi ajal aset leidnud tragöödiast, kus pühade puhul tallu sauna tulnud metsavendadele varitsus korraldati ja tulevahetuses viis noort meest hukka sai. Äraandjaks oma küla mees, kelle naise oli julgeolek vastukaubaks lubanud Siberist tagasi tuua. Toonudki – aga nende noorte meeste matmiskohta ei tea keegi. Jumal teab, kus nad auku aeti! Viis elu ühe vastu. Enne tule pealetõmbamist lubatud minial koos lapsega majast välja tulla. Ellu jäeti, aga saadeti Siberisse ja talu põletati maha. Pääsesid sealt küll eluga, aga ei tahtnud isegi neid maid tagasi – mälestus oli nii valus! Volli erastas vana talukoha – maad polnud mõtet niisama maha jätta: tema oli võõras ja mujalt pärit, tema valu ja hingema olid siit kaugel eemal, Eesti teises otsas. Olid ikka ajad!“ Autor võrdlebki põhiliselt läinud aegu tänasega, olles kohati nostalgiasse kukkunud ja hukkamõistev. Haare on muidugi lai – ingerlastest alkoholismini, kolhoosikorra hävitamise süüdistustest hooldekodude probleemideni. Perekonnasuhetest selgeltnägemiseni.
Tiia Toomet. Maailma keskpunkt. Sümpaatne lühemate ja pikemate tekstide kogu, kus esikohal mälestushetked. Enamasti just nukrad momendid: kellegi kaotamine, haigused, perekonna mured, ühiskonnaga seotud sündmused. Teemasse sisenevad vanad sugulased, nende saatused, meie ajalugu. Toomet kirjeldab maailma ja selle sisu rahulikult, vaoshoitult ja vanema naise tarkusega. Aga nii ongi ju mõistlik ümbritsevat vaadata, võib lisada kinnituseks. Lähtekohaks on enamasti Tallinn, kirjaniku sünnikoht, aga ka Tartu, kus õpitud, abikaasa leitud, kaua elatud ja kus autor praegugi tegutseb. „Kõik, mis ma kirjutan, on ju tegelikult kaduvuse kiuste, on vastuhakk ajale. Armetu ja mõttetu vastuhakk, aga mida muud saan ma teha.“ Jah, aeg on kõige tähtsam, seda meenutab Toomet ka eelmises kogus „Vanaduse võlud“ (2017). Autor hindab ajas püsivat, teades küll, et põlvkonnad vahelduvad, ent midagi jääb. Elu kestab alati edasi. Loos „Maastiku muutumine ajas“ võtab ta selle minu arvates suurepäraselt kokku: „Sel hetkel jääb aeg seisma. Pildid sulavad kokku ja saavad üheks. Poisikene jääb alatiseks jooksma, noor naine jääb alatiseks päikesesse, mees jääb alatiseks vaatama, laevad jäävad tiigiveele, aed jääb õue ümber, vikerkaar jääb maja kohale. Maastik on lõpuks valmis saanud ega muutu nüüd enam kunagi.“ Loos „Kodud“ loetleb elupaiku ja annab põhjaliku ülevaate kohtadest, kus elatud, aga sellestki, mida autor peab tõeliseks koduks sõna täpses tähenduses. Tekstis „Kohtumised puujumalaga“ kirjutab Toomet nii toredasti ootamatult leitud puujumala kujust metsas ja pöördumisest selle poole. „Omphalos“ võtab lisaks Kreekas käimisele jutuks, kuidas vanadest ja väga vanadest riietest tehakse terve naisperega kaltsuvaipu, milliseid mõtteid need kohvritesse paigutatud riided meelde toovad. „Isamaa suve“ tegevus toimub 1988. a. suvel, mis täis heledaid lootusi ja sündmusi, samal ajal peab autor aga põetama lootusetult haiget isa. Lootus ja lootusetus seisvad tihti vastamisi, nt. „Lihtsalt jutt“ on muinasjutulise sisuga ning seotud teataval määral naiseks olemisega. Toometi emotsioonid pole kunagi rõkkavad, vaid vaiksed ja klaarid kui allikavesi. Väikesed reisikillud, nt. „Jaapani nukud“, kus autor kohtub konverentsil jaapanlannaga, kes annab autori rajatud nukumuuseumi tarbeks kingituse. “Maastiku muutumine ajas“ ongi põlvkondade vahetusest, „Inglijuuksed“ vanaemast (mammast), „Linnatulekud“ aga emapoolsest vanaemast. Toomet rõhutab alati lihtsat eluvaadet ja peatub sageli Lõuna-Eesti majal, kus perekond kevadest sügiseni viibib – mida seal on tehtud, kuidas kohaga tegeldud. Raamatu põhjal saab õigupoolest ülevaate autori elukäigust. Toometi maailma keskpunkt on tugev kodu, perekond, püsiväärtused, mida pole mõtet siinkohal uuesti loetleda. Kahjuks puudub kogumikul sisukord, mis mind alati häirib.
