Lähetuslaused
Kunagi ammu, 1989. aastal, küsisin Viivi Luigelt, kas mõtlejate ajurakud suudavad päästa maailma? Ta vastas, et võivad. Mina enam ei usu. Tegelikult pole enam järele jäänud suuremat, millele argielus edasi rühkides tugineda, mida või keda uskuda. Maailm on muutunud hingetuks, tuimaks ja uskumatult kurjaks. Eks Eestigi. Kirjanikud, kas te suudate midagi veel muuta? Vastust loodan leida teie raamatutest.
Ajakirjas „Vikerkaar“ nr. 3 on avaldatud Tõnu Trubetsky rämeluuletus „Riigikokku“: „Toompeal üle riigi kokku / Saavad üle vaipade. / Mõni läheb Riigikokku / Kasvõi üle laipade. / Toompealt üles, peas on karvik, / Ei vii lips või saapanöör. / See ei ole ninasarvik, / See on soomustransportöör. / Võrdle, lahuta, löö kokku / Euro kurssi ööriga. / Mina lähen Riigikokku / Soomustransportööriga. / Sõjatehnikat veab kokku, / Randub parvlaev vööriga. / Mina lähen Riigikokku / Soomustransportööriga.“ Eks autor on ka ise kunagi parteisse kuulunud, nii et küllap ta teab, mida ütleb. Mina tean jälle, et üks praegune Riigikogu tegelinski sundis ausa ja otsustusvõimelise Jõhvi Keskraamatukogu juhi Ingrid Spitzi ametist lahkuma. Kas sõnavabadusega on siis asi ühel pool…, kui hinnata viimastel nädalatel juhtunut?
Loetud raamatud
Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine.
Elulooraamat, mis selgitab ja avab aega, milles autor tegutsenud. Kirjutanud, kasvatanud lapsi, õpetajana töötanud ja püüdnud ka ühiskondlikku ellu oma panuse anda. Hainsalu on ju kirjutanud 40 kirjale alla, hääletanud ENSV Ülemnõukogus Eesti iseseisvumise poolt. Need on tähtsad asjad, mis kunagi ei unune ning jäävad ajalukku. Lisaks saavad vanema põlve kirjanikud kirja panna ka mõnegi intrigeeriva mõtte, 1938 sündinud tüdruk arvab: „Ja nüüd nad keeravad kõik oma sigadused vaese Jossifi kraesse, haleduse vari langeb vihkamise peale; üht isikut vihata, see tunne valgub kuidagi laiaks, laiaks, teiseneb üldiseks põlguseks ja uhkeks üleolekuks.“
Seltsimees lapse Lehte lapseiga ja varateismelise periood kulgeb küll muretumalt kui lapsel nimega Leelo, ent mingi mõra lööb ilmselt tema olemisse isa surm paar päeva enne tüdruku sündi. Samas on kasuisa üsna mõistlik toetaja. Hainsalu on elanud pikad aastad vaid Tartus, see linn on teda kujundanud ja täiendanud. Aidanud, aga ka vaevanud. Pakkunud rõõmu ja üksjagu kurbustki. Ent autor eriti ei kurda, ta vaatab möödunule tagasi eaka inimese mõtlikkusega. Kokkuvõttes jääb raamatut lugedes mulje, et elatud on väärikas elu. Loen välja, et autor austab Martin Lutheri tõekspidamisi, kes kunagi pööras inimese palge emakeele kasutamise poole kirikus. Neid motiive leiab Hainsalu loomingustki. Natuke on juttu ka selgeltnägijatest, see ehk paneb imestama, aga mis moes, see moes! Esoteerika toel viskab kirjanik pilgu märkidele, mis end ilmutavad ja võivad midagi tähendada. Viimases peatükis „Muutumise vägi“ analüüsib Hainsalu enda olemust ja nendib: ei vaidle, ei allu! Järglastele soovib ta aga oma soojast sängist, et need lihtsalt elagu! Tsiteerin lõpu: „Kui elu on kitsas nii ruumis ja ajas, kui vajadusi on rohkem kui võimalusi, kohustusi rohkem kui jaksu näib olevat, siis tundub saatus ülekohtune. Kuni tuleb taipamine, et kõik juhused tõmbab inimene ise endale ligi, valib ülesanded, mida lahendada. Teisalt on teda valitud jõukohaseid ülesandeid täitma ja varustatud kõige vajalikuga; ta saab kõige mitmekesisemaid rolle mängida Elu igaveses näitemängus. Isegi siis, kui tal on nukker-tõsine meelelaad, saab ta olla viimseni vaimustatud ja hullult õnnelik – mõnel üürikesel silmpilgul, mis jääb ju igavesti kestma.“
Rein Põder. Kättemaks. 
Romaan kuulub sisuldasa nende näidete hulka, kus räägitakse endiste sõpruskondade või klasside kokkutulekutest. Taolist materjali tuleb praegu igast kandist. „Kättemaksus“ koguneb üks kunagine Tartu ülikooli geograafia eriala lõpetanud kursus aastakümneid hiljem Tartumaale puhkemajja, et koos mõned õlled juua. Üks nendest, kes ametiks valinud hoopis ajakirjaniku ja kirjaniku elukutse, on sattunud aga kursusekaaslaste silmis ebasoosingusse. Põhjuseks romaan, milles ta on endisi kursuseõdesid ja -vendi kujutanud. Karistuseks lisatakse tema õlleklaasi sookailunestet, mis viib mehe sügavasse unne. Samal ajal teised lahkuvad, jättes peategelase maha ilma igasuguse varustuseta. Isegi tilka vett ei pandud pudelisse. Küll leiab ta aga kirja, kus anti korraldus jalgsi Tallinna minna, muidugi kindla marsruudi järgi. Juhul, kui ta teeb täpselt nii, nagu ette nähtud, saab mees rahalise toetuse. Teekond kujuneb üsna triviaalseks ja moodustab põhilise osa raamatust. Et sammuda oleks kergem, meenutab rändur endisi suhteid kursusekaaslaste ja sõbrannadega, vaatab tagasi nõukogude aega, tuletab meelde kunagisi erialaseid matku. Paraku kaldub teos kohati (romantilisse) naiivsusse: nt. kaks üksikut õde, kes annavad ööseks ulualust, ootavad rändurilt intiimteenust. Romaan lõpeb aga Tallinnas eksabikaasa juures, sest seal asuvad tema taskust võetud korterivõtmed. Ühel ööl Piibe mõisa jäädes külastab meest aga metafüüsika: „Õhtusöögiks, kui seal kopitanud asemel lamasin, sõin ära Kristi koolipoisi antud õuna ja paar peotäit kuremarju. Neid marju jäi plastikkotti veel natuke järelegi. Kirjeldan neid ööbimise üksikasju mitte sellepärast täpsemalt, et näidata, kui haledasse olukorda ma sel korral olin sattunud, vaid seepärast, et teid ette valmistada millekski täiesti ootamatuks ja omal kombel suurejooneliseks nähtuseks. Pärast keskööd, arvata võib et sügiseöö kõige üksildasemal tunnil ärkasin sellest, et kuur oli pimestavalt, kuidagi ebaloomulikult sinakalt valge. See ei saanud olla kuuvalgus ja ka mitte mõne mõisaõuele sõitnud veoki vägev laternate valgus. Mingi mürin või muu hääl seda valgust igatahes ei saatnud. Ma olin nõutu, kuid uudishimu sundis tõusma. Niisiis pugesin külmavärinat maha surudes seinapraost välja. Mis ma nägin, mis mind ehmatas ja korraga ka vapustas: endise ja praegusegi Piibe mõisa pargi kohal, üsna madalal rippus vägev ovaalne taldrik, mille mõistatamiseks polnud vaja kuigi suuri teadmisi. See oli seal täiesti reaalne, polnud vähimatki kahtlust. Ja selle alaosast ulatusid maapinnani teravad kiirtevihud, mis septembrikahutuses maad aeglaselt kobasid. Nagu otsiksid midagi. Hoidsin end igaks juhuks varju. See polnud küll hirm, aga ma tundsin, et ei peaks end näitama. /---/ Siis korraga tabaski mind üks kiirtest, ja mind valdas imelik ükskõiksus ja tahtetus. Mõneks hetkeks olin täielikult pimestatud. Kuid järgmisel hetkel jättis valgus mind maha ja ma sain oma endise olemise tagasi. Taldrik kobas jätkuvalt maad, kunagist häärberiaset, mõisa õue, kuid juba väiksema intensiivsuse ja samas ka väiksema lootusega. Loodetud hoonet ja loodetud persooni siin polnud! Siis kiirtevihud kustusid ja ma nägin nüüd kümneid ümmargusi illuminaatoreid taldriku küljel. Neidsamu, mida paljud on kirjeldanud.“ See polnud unenägu, taldrik tuli rännumehe arvates otsima konkreetset persooni…, keda siis? Loete, saate teada!
Kerttu Rakke. Häbi.
Teema, noore naise uskumatult valuline allakäik, on tõsine, aga käsitlus, st. belletristlik lähenemine, minu arvates ühekülgne. Tulemuseks paraku tavaline naisteromaan. Teisalt, eks ühiskond on enamasti tõepoolest ülekohtune nõrgemate vastu. Raamat on täis massiivseid klišeesid ja igapäevaseid käibetõdesid. Peategelase pidev kordamine, et tal on kõige pärast häbi, pole iseenesest veel põhjendus ja teab mis huvitav-haarav lugema sundiv psühhoanalüüs. Muidugi võib juba lapsepõlves alla surutud enesehinnang põhjustada traagilisi, isiku psüühikat muutvaid tagajärgi, ent raamatu põhjal jääb tegelasest mulje kui naiivsest ja harimatust, kuidagi kummalisest naisest, kes ei tule millegagi iseseisvalt toime. Venemaa külas sündinud ja keskkooli lõpetanud tüdruk tuleb tädi kutsel Tallinnasse, et siin oma elu paremini sisse seada. Keskpärase välimusega Nadežda, kutsutud vaid Nadkaks, on üles kasvatanud pidevalt pahur ja riidlev vanaema, sest tüdruku ema suri sünnitamisel. Sõpru ta ei leia, sest vanaema lõppematu häbistamine ja korrale kutsumine on muutnud Nadka kinniseks, vaikivaks ja ülimalt häbelikuks lapseks. Isegi temperamentne tädi Valja ei suuda teda enam elujaatavamaks muuta, pealegi lahkub viimane koos mehega võimaluse avanemisel Eestist USA-sse, jättes oma suure korteri siiski Nadkale. Vabrikutöölisena võõras Eestis tal seltsilisi ei teki, vahepeal iseseisvunud riik aga meeldib talle. Nadka õpib isegi eesti keele ära, saab kodakondsuse. Noorel naisel läheb elu juba pisut paremini, leiab isegi sõbranna, kes küll peagi Venemaa avarustesse kaob. Muidugi tunneb Nadka sellegi pärast häbi… Aga siis ühel päeval kohtub ta petise ja kahtlase ärimehe Velloga, kes hävitab Nadka üsna rahulikult kulgeva elurütmi. Nadka armub, Vello aga petab talt suure korteri müügist saadud raha välja, lubades eelnevalt, et abielluvad. Varastab isegi naise vanavanematelt päritud hõbedast küünlajalad. Tõsi, Nadka saab väiksema elupaiga vastu, kus ta siis koos lapsega peab edasi elama. Niisuguseid situatsioone tuleb tõesti elus ette, kirjanik isegi vihjab raamatu lõpus, et on sellist lugu kuulnud. See, kuidas Nadka viimane kohtumine lapse isaga lõpeb, näitab igatahes naise arutust. Vello võtab teda jõuga, sunnib narkootikumi kasutama ja oma tuttavaga tema nähes seksima…, elus juhtub palju uskumatuid lugusid, kirjanduses on lubatud kõik. Vahepeal satub Nadka isegi hullumajja. Saanud teada, et laps on liitpuudega, loobub Nadka peagi tööst, lootes vaid abirahale. Sellest hetkest algab ka tema allakäik. Ta kapseldub korterisse teleri ette, liigub väljas vaid hädapäraselt, nälgib, jätab ennast täiesti hooletusse. Loomulikult traagiline, aga kuidagi kunstlikult, ebareaalselt mõjuvana kujutatud. Lõpuks üks sotsiaaltöötaja (eelmine oli kõik asjad Nadka juures käimata tema heaks ära teinud) avastab naise mustusest ja suunab ta psüühikahäiretega inimeste hooldekodusse, tütar aga viidi teise hooldekodusse. Selle aja jooksul oli Anna saanud juba viieteistkümne aastaseks!
Üks saab selgeks, naise elujõu röövib permanentne, st. katkematu häbitunne: „Jah, Nadka hoolis Valjast ning oli tema viimase kirja pärast palju kurvem kui Vello lahkumise pärast. Kõige rohkem ehmatas teda, et teda peeti salakavalaks. Tal polnud ju mingeid salajasi kavatsusi olnud, ta oli püüdnud olla võimlikult vaikne ja märkamatu, sest nii oli teda lapsepõlves õpetatud. Alati pidi ju käituma nii, et häbi ei oleks! Nüüd aga tundis ta häbi, et tema viisakat käitumist sedasi oli tõlgendatud. Ta ei oska isegi viisakalt käituda niimoodi, et see viisakusena paistaks – no kas saab olla põlastusväärsemat inimeselooma? Sel põhjusel ei seganud Nadkat südametuks egoistiks nimetamine. Ilmselt oligi ta seda, ja rohkemgi veel. Nadka tundis häbi ka seksi pärast, mis oli tema ja Vello vahel toimunud. Kuigi rasedushormoonid möllasid ja Nadka keha oleks tahtnud seksida veel ja veel, surus ta need tunded endas alla. Kui madal, loomalik ja rõve see ikka oli! Ja tema – nagu indlev emane, oli seda nautinud! Tundnud sisimas ürgset tungi pakkuda Vellole kõike, mida see soovib! Häbi tekitas ka tema aina kasvav kõht, mis sest et see polnud tegelikult kuigi suur – alles kuuendal kuul said ju töökaaslased aru, et ta ootab last! Aga nüüd kasvas kõht peaaegu et iga päevaga ning jäi ette nii võõrastele pilkudele kui Nadkale endale. Salamisi lootis Nadka, et rasedus iseeneselikult katkeks. Ei, ta ei teinud endaga midagi ekstreemset, et see juhtuks, ta vaid lootis. Ta ei tundnud lapsega mingit lähedust, ta ei rääkinud kõhubeebiga ja kui see juba liigutama hakkas, ei tekitanud põtkimised temas rõõmu, vaid panid mõtlema elu kaduvuse peale.“ Pärast enneaegset sünnitust tahab Nadka vaid koju, et vaid vaadata „Vapraid ja ilusaid“, „Metsikut roosi“, vanu nõukogudeaegseid filme.
Jürgen Rooste. Veider aeg.
Surm Tallinnas. Rooste on alati olnud tundlikult sotsiaalne poeet, nüüd võib lisada juurde märksõna väga, sest „Veider aeg“ võtab kokku valulises sõnastuses ja eelkõige enda isiklike probleemide kaudu praeguse maailma seisu. Enam pole vahet, kas asume Põhjalas või lõunas, kõik näib olevat kuidagi umbes ja sõlmes. Kuigi lugejana arvasin algul, et tegemist on osaliselt proosaraamatuga, teatab autor kindlalt isikuloolises pihtimuslikus ja rahulolematus loos „Mustmiljon põhjust“, et see tekst on luuletus. Ja ehkki Rooste on halastamatult enesekriitiline nii enda kui Eesti suhtes, on ta uhke meie ajaloo üle. Ükskõik kuidas Rooste ka mõtteid reastab ja sõnastab, tema eetikaga on asjad korras. Nimiluuletus ütleb palju, lõpuread on: „oli veider aega / kirjanikel oli midagi öelda / ja see häiris kõiki / sest „kõik“ teadis / et kui kirjanikul on midagi / öelda on ajaga / miskit sitasti“. Olgu lisatud, Rooste on sedapuhku tõesti palju öelnud. Väiksest kogust leiab meeleheidet („Pervert“), armutut pilget („Eesti kultuuri jõletu lõpp“), tragikoomilist aja kujutust („Ärge saage valesti aru ehk kurjuse koletu kolp“), millest mõned read: „ja sellest et sõda on / lisaks ajaloo sammuvahele / ka bioloogiline mootor: / meid on liiga palju me / sipleme mingites veidrates / majanduslikes sõlmedes pea kõik / on võlgu kelleltki pole midagi võtta varsti / pääle ta keha ta vere ta hinge / me õgime nagu rohutirtsud / kurname planeedikese helesinise täpi kosmoses välja / ja jätame maha / kile plastiku ja sita mäed (a see viimane kaob ruttu)“. Luuletuses „And the Oscar goes to…“ kuulutab poeet, et „soomeugri maailm / on see mustvalge / dokumentaalkaader / lõputust välja suremisest“ ning ega me muud siin peale suure väljasuremise ei teegi. “Eksaminand“ jätkab eluloolisusega, kus Jürgen kurdab, et on olnud paljude vastu halb, ent vahel tundub mulle, et mingi kirjanikuks olemise edevus lööb temas välja: „sest – kuulake mind – õige hää luuletaja ongi paha, hirmus ja kole on ta“. „Kuulake“ väljendusega pöördumisi märkab kogus teisigi. Kujund, millest luuletaja kunagi ei loobu, on alkohol, viimasel ajal lisandub aina rohkem armastuse, hingesugulase otsimine. Tal näib olevat hirm olemise ja üksilduse ees. Hea ju, kui oma eksistentsiaalsed ängid saab luulesse põimida, siis püsib lootus neist ka jagu saada. Juhanliivilik „Truudusevanne 2016“ vääriks tõesti üht kindlat autasu oma iroonilise siiruse ja alasti mure pärast. Tekstis pealkirjaga „Tänumeeleavaldus ehk 99 aastat üksildust, (koos Sveta Grigorjevaga)“ on tublisti sarkastilisem ja hukkamõistvam. Ma usun Rooste sõnu, et teisiti, kui oma vere kaudu luuletada ei saagi. Neid, kes seda veenvalt suudavad, ei ole meil just väga palju.
Luulekogust varem ilmunud novelliraamat „Surm Tallinnas“ on kirjutaja olemist-käitumist-suhtumist-tundeid-kahetsusi-eneses kahtlemisi esindav üllitis. Paljud tekstid on täis sisemist ahastust alkoholi pärast, aga midagi uut neis ju tegelikult pole. Hingevalu on tagajärg, põhjusi mitmeid. Ükski neist pole alati läbinisti mõistetav. Ent olgu, lugejal tuleb leida üles kunst!? Seda ka üksjagu leidub. Mõneski demonstreerib Rooste võimet vägivalda kujutada (nt. „Amokijooks 2001“). Nimilugu keskendub aga väga isiklikule - segadusele armastuses, mis toob pähe hulle mõtteid ja arutlusi. Kaastunne kannatajate suhtes ja õiglus kuulub muidugi Rooste loomingusse algusest peale (nt. „Koplivanake“, „Vanamutt ja meri“). Lõpetuseks üks võrratu lause novellist „Pornofilm ja pudel viina“: „Õrn ja uskumatult ilus nagu rändlinnult pudenenud sule ja puult langeva sügisese kaselehe riivamine pehmes merelõhnases läänetuules on see hetk, mil eelmise päeva iiveldus, peavalu, rahutus, masendus läheb üle nooreks värskes pakatavaks rahuloluks, sihiteadlikkuseks, hoolimatuseks ja leppimiseks selle maailmaga.“
Elin Toona. Mihkel, muuseas. 
Ladusalt ja haaravat kirjutatud suhteromaan, mille tegevus toimub Inglismaal, mis oli 1970ndatel veel hea vana kuningriik, aga eks seisuslikud vahed eksisteerivad seal tänaseni. Raamat on pühendatud väliseesti kirjanikule Gert Helbemäele, kelle loomingut olen ka ise lähemalt uurinud. Kas Toona on teose kirjanikust peategelast Mihkel Laasmat kujutades ka Helbemäe iseloomujooni näpuotsaga lisanud, ei suuda ma öelda. Sisu on üsna lihtne, kuid paras annus tragikoomilist ning põnevustki, mida meie krimidest alati ei leiagi, lubab raamatut laiemale lugejaskonnale soovitada. „Mihkli…“ lugu algab mehe kuuekümnenda sünnipäeva tähistamisega, samal ajal pole veel hiljuti surnud abikaasa tuhkki laiali poetatud. Seega õnnitlused ja kaastundesoovid ühel ajal. Külalisteks muidugi samasugused pagulased kui ta ise. Peagi mõistab mees, et ta on elanud nagu muuseas, õiget olemist polegi nagu olnud ning abielugi oli pisut leigevõitu. Nii ta tunnetabki äkki, et peaks ikka leidma uue kaaslase, aga üksi elaminegi pole ta meelest väga halb valik… Eriti agaralt asub tegutsema sõber Viktor koos naisega, kes ta koos Ameerikas sündinud väliseestlasest noormehega Kreeka reisile saadavad. Ise turismigrupiga kannul, et hoida olukorral silm peal! Seiklusi jätkub, ka põrkuvad mõnikord kahe põlvkonna esindaja arusaamad, ent üldiselt on nende läbisaamine igati talutav. Nende teekonnal Kreekasse, Prantsusmaale ja Hollandisse tuleb ette päris naljakaid seiku, ent teisalt ka kurbloolisi juhtumeid, mis seotud näiteks narkomaaniga. Oma rännakul satub mees ühte vanasse lossi ja edasi rännates punaste laternate tänavale. Paraku armukest Mihkel sedapuhku siiski ei leia, kuigi üks naisolevus söödeti talle sõprusest ette küll. Üht peab Mihkel tunnistama, vahepealsel ajal on sõjas kannatada saanud Euroopa kõvasti muutunud. Jõudnud Londonisse tagasi, otsib ta peagi üles hoopis endaealise üksiku eestlanna, kellest saab lähedane sõbranna. Elsa on samuti kirjanduslike huvidega, kuid tema luule pole konservatiivse rahvusliku kogukonna rahulolu pälvinud. Olnud liiga ropud tekstid! Kuid Mihklil tuleb teinegi kord kokku puutuda noore ameerika eestlase Valteriga (Walliga), kes ei saa läbi oma lihase tädiga ning palub luba hoopis kirjanikuhärra korteris elada. Põhjuseks armumine töölisklassi kuuluvasse inglise neidu. Pärast abiellumist tahab noormees inglanna USAsse viia. Nii lugu lõpebki. Kõige teravamat kriitikat pälvivad romaanis USA rikkad turistid ja ameeriklannade väljanägemine. Elin Toona juba teab, kuidas nende käitumise ja arusaamisega vabadusest asjalood on. Kreekas kohatud turiste kirjeldab autor nii: „Londonis oli Mihkel harjunud nägema ameeriklasi kallimate hotellide ümber tiirlemas pastellvärvides riietuses, mis ei sobinud Inglismaa kliimaga. Pigem kanti seal tumedamaid toone. Tuli ju seista bussisabas ja käia peatänavatel, kus kihutavad autod pritsisid jalakäijaid. Ameeriklased sõitsid taksodes. Liginev grupp oli erakordselt silmapaistev. Ka naiste riietus oli märksa värvikam, kui Mihkel oli harjunud nägema. Mehed olid kui papagoid, naised kui jaanalinnud. Ja neil oli kaasas oma giid, kes kandis suurt silti, millel oli kirjas nende laeva nimi. Grupp hoidis tihedalt kokku nagu lambakari. Need olid tõesti enamasti pensioniealised. Naiste kortsulised näod olid paksult värvitud ja andsid märku vanadusest, kuid kellelgi ei olnud halle juukseid, küll aga paistsid silma roosad, sinised või oranžid pead. Pruuniks päevitunud nahk meenutas kvaliteetseid käekotte. Huuled olid tulipunased ja rinnad nagu kuklid. Kulda ja hõbedat rippus kõrvades, kaelas ja randmetel, nagu oleksid need värvilised jääpurikad. Sõrmused olid samuti rasked ja välkusid iga kord, kui nende kandja käega vehkis. Tuju oli kõigil lõbus ja pidulik. Meeste ilme oli tõsisem, nad hoidsid oma partnerit küünarnukist ja lükkasid neid toorelt läbi reklaamide ja teenuste pakkujate spaleeri. Kuid mehi oli märgatavalt vähem kui naisi. Nad hoidsid kokku, liikusid ringi nagu pisikesed lillekimbud, naersid ja vatrasid omavahel nagu naised ikka, kui said aru, et nad on tähelepanu keskmes. Selline oli Mihkli esimene mulje. Kui grupp lähenes nende lauale, muutus Walli erksaks. Ta sosistas Mihklile kõrva: „Oled õnnega koos. Nagu mõrsjaturg. Näed, kuidas mõned juba haagivad. See kõik on serious business.““
Lembit Uustulnd. Avameri.
Romaanile, mis viib lugeja 1980ndate algusesse, lubatakse järge. Autori soov meenutada noorematele põlvkondadele, mida endast kujutas nõukogude elu, on ju mõistetav, aga kas uued lugejad sellest ikka vaimustuvad, sest korralikult kirjutatud ja toimetatud raamat on igavavõitu. Uustulnd kirjeldab lehekülgede kaupa kalaparvede noota ajamist Angola rannikul, kusjuures ülimalt spetsiifilist oskussõnavara kasutades. Jah, teos on erialaselt rikkalik, aga küllap ikka vanemale rahvale ja kaluritele eeskätt. Lugedes oli tahtmine mõni rida vahele jätta, aga tööeetika ei luba. Tegelikult vaatab lugejale vastu kaks tegevusliini, ühes, nagu öeldud, kuuleb noore kapteni muresid kalapüügi plaanide täitmisega ning meeskonnas töötavate persoonide käitumisega. Selle kõrval tutvume rikka kalurikolhoosi esimehe töiste probleemide ja tema isikliku elupoolega. Kala on raamatus kõige olulisem tegelane, kui nii sobib öelda. Üks on selge, kui plaani ei täida, st. ei suuda täis nootasid kokku kraapida, pole preemiaid ega paremaid eluvõimalusi loota. Käib petmine, altkäemaksuta on raske hakkama saada. Moskva on koht, kus tuleb pidevalt käia asju ajamas ja toetust otsimas. Mõlema mehe elus on parajasti ka suhtedraama või midagi taolist. Ühel rohkem, teisel vähem. Mõistagi toimetab igal pool KGB, kes tegelikult suunab, juhib ja käsib, ja kui vaja, sepistab ise pööraseid olukordi. „“Kuradi Ataman,“ kirus Sink poolvaljult Donimaalt pärit kaptenit Ivan Dudikovi, keda tolle bravuuri ja uljuse pärast Doni kasakaks kutsuti. Oli jumalast selge, et 150-200 tonnile projekteeritud moivanoot ei pea 500-tonnisele laksule vastu, kuid suur noos, au ja uhkus, et tema, Ivan Dudikov, on Kaluri Pojas ühe noodaga kõige suurema püügi saanud, pimestas mehe ajusid. Sellepärast pidi SRTR 9036 Vilsandi Murmanskis kai ääres passima ja uue nooda saabumist ootama. Kvartali lõpuni oli kõigest kuus päeva ja plaan kärises kõigist õmblustest. Ometi oli seni kõik ilusasti, võiks öelda, et sihipäraselt kulgenud. Aivari reis Moskvasse ja kingitus, kullast rinnanõel, Tatjana Aleksandrovnale, ministeeriumi osakonnajuhataja Rõbtsenko naisele, olid suuresti avardanud Kaluri Poja kalapüügilimiiti Angola Rahvavabariigi vetes. Tänu esimehe Moskva-visiidile töötas SRTR Roobiku tervelt paar nädalat segaekspeditsiooni koosseisus. Selliseid võimalusi jätkus ainult valituile ning need olid iga kalalaeva kapteni unistuseks. Põhjus oli lihtne – samal ajal, kui kogu laevastik tolmutas kuumade ja vaiksete ilmadega kala otsides tulutult ringiratast, võimaldati viiel kalalaeval siirduda segaekspeditsiooni sildi all koos baasiga Lõuna-Angola vetesse, vahetult Namiibia piiri lähedusse, avastama uusi püügirajoone.“ Romaani suureks väärtuseks on kindlasti igat masti saarlaste muhe ja vaimukas kõnepruuk, nt. „„Kuda sa, Kama, siis aru ep saa,“ noomis ta, „ise märkisid sii ennest, et kulda täis pükstega oo väga vilets tööd tehja, mette kudagit äi saa neid va sotsialistlikke kohustusi täidetud.““ Nüüd jääb lugejale mõelda, mida see kontekstist välja rebitud lause võib tähendada.
Ka tegelaste nimed Sink, Karask, Räim, on ilmselt meelega valitud. Kui need kokku said, siis öeldi, et toimub toitlustusalane nõupidamine...
