Liivametsa lugemised L-117 | National Library of Estonia

Liivametsa lugemised L-117

26.06.2019

LÄHETUSLAUSED

On aeg lõpetada, teate küll, mida Koguja on öelnud. Teie ees seisab „Liivametsa lugemiste“ viimane number. Ent eesti kirjandus ilmub loodetavasti endise jõudlusega edasi ja ma usun, et sama kindlalt püsib ka raamatute lugemine ja tutvustamine raamatukogudes. Pole ju tähtsamat asja siin maal ja eestlaste ilmas, kui omakultuur, mille hulka kuuluvad vankumatu õigusega meie keel ja kirjandus. Kõik žanrid, kõik ütlemised ja arusaamad. Mingu neil hästi aegade lõpuni! Aitäh kõigile, kes on huvitunud minu arvamustest. Aitäh, eesti kirjandus, et andsid mulle võimaluse igati meelepärast ja auväärset tööd teha. Ükskõik kui tühjaks ka inimese peod lõpuks jäävad, võtab ta endaga kaasa pikad aastakümned ja sajad inimesed, kellega tugevates muudatuste tuultes kohtutud. Nii minagi, mäletamisväärset on kogunenud tohutus koguses. Mida sellega küll peale hakata? Jah, mulle meeldivad küsimused, ent ka ausad vastused.  

LOETUD RAAMATUD

Eda Ahi. Sõda ja rahutus. 

Väike luuleraamat, sõnum siiski oluline. Ahi värsid pälvisid sedapuhku erakordset tähelepanu, küllap seetõttu lugejate arv kasvas, mis kokkuvõttes ju tore. Kogumiku põhimärksõnaks võib pidada kestmist: „jah, need pidulaualised / pea on valmis haualised. / aga kuni elab kest, räägime veel kestmisest.“ („oh, mu ilus kullakene“). Eesti kirjanike loomingut täidab viimasel paaril aastal mure, et maailmaasjad pole korras („Hellas“), seega on üleilmsed kriisid avanud järjest uusi kirjutajate poolseid sõnaväravaid! Eda Ahi on pöördunud mitmeski tekstis Ukraina suunas: nt. „ Järel revolutsiooni“, „Kevad Kiievis“, „Kastanid“ , „Odessa“, „Sõjajalg“, „Karpaadis“, „Svjatohirsk“. Viimasest katke: „argiõhtupäikene Donbassis / südasuve verev purgatoorium / valgustab su tegelikku palet - / Pühamäest on saanud põrguvärav, / leiliruumi leige esikamber. / liisunud ja lihtsameelne juuni / lebab, läbi loputatud luuni, / juustest kistud näilikkuseklamber. / kuid mis on põrgutule eripära? / parimadki meist ei mõista ära / puhastus- ja põrgutule vahet.“ Muidugi pole poetess unustanud Eestit. Tsüklis „Etüüdid“ leiab tuttavaid igiomaseid kujundeid: põhjamaa lapsed, mu isamaa on armuline, selle maa keel, tasane maa. Kuulake üht neist: „oleme sündinud tasasel maal, / kuid täna ei triigi me riiki. / koos on konarustelgi kaal - / jäägu ta nendest triiki. / meile meeldib me tasane maa / ja see pole mõistagi patt. / kuid tähtis on mitte teha / temast maad lamedat.“

Emillia Aimra. Insula. Elu saar.

Natuke ehk lihtsakoeline, kuid tänapäeva tööpagulas(t)e elu vaatlev romaan on kergesti loetav ja korralikult kirja pandud. (Kas töö- ja majanduspagulane on sünonüümid, otsustab igaüks ise?) Autor pole suutnud sentimentaalsust ja klišeedesse laskumist vältida, ent kordan üle, kokkuvõttes siiski üsna sisukas teos. Juttu tuleb eriilmelisest pagulusest. Ühelt poolt lesk eestlanna, kes töötab Tampere raamatukogus ja teisalt abielu lahutav, end seksisõltlaseks nimetav soomlane, kes põgeneb elu eest Helsingist Tamperesse. Kui üks on, nagu öeldud, tööpagulane, siis teine hingepagulane. Juttu tuleb teistestki võõramaalastest Soomes. Eestlannal Sadel tuli põgeneda Soome tööle võla väljanõudjate eest, kes tõstsid ta pojaga tänavale. Pange tähele, just nii  tekibki trots riigi vastu! Naine nimetab seda koguni küüditamiseks! Abikaasa sai aga Soomes tööõnnetusel surma. Ülipositiivse suhtumisega pagulastesse, sõbruneb naine ukrainlasest sõjapõgenikuga ning üritab aidata vaid kord raudteejaamas kohatud juhuslikku iraaklast. Nende kahe põgenemise põhjus on üks ja sama. Vaen ja taplus kodumaal. Kahtlemata sunnib raamat lugejatki rändeteemadel mõtisklema, kui need ei põhineks pealiskaudseil hinnanguil. Pagulaste omavaheline sobitumine ja läbisaamine on psühholoogiliselt arusaadav, kusagil ei võeta võõrast kohe omaks, isegi mitte USA-s, seal rahvaste paabelis. Romaani lõpus antakse märku, et iraaklane sõidab laevaga Eestisse, sest siin on seadused leebemad kui Soomes… Ukrainlane aga pöördub kodumaale tagasi, nagu ka töötuks jäänud Sade. Millise lõpu saab armumine keerulise tundeeluga Soome mehesse, jääb lahtiseks. Viimane suhtub pagulashordidesse mõistagi eitavalt. Sade meeldetuletus, et 1944. a. põgenenud eestlasi võeti Rootsis turvatunnet tekitavalt vastu, pole vist üksüheselt tänaste Eesti muredega võrreldav? Jutt käib siiski uuest suurest põgenemislainest Euroopa heaeluühiskonda. Terrorismioht on reaalne, ent samas, eks inimene on inimene igal pool, kui kurjus korraks unustada. Aga vene mees, kellega Sade Babulja sünnipäeval Tamperes kohtub, sõimab eestlasi endiselt fašistideks, kes ei näita tänulikkust üles ning jäid pärast Venemaa küljest lahkumist vaesusesse, nii et peavad mujal tööd otsima. Poliitiliselt määratluselt on Sade pigem sots, kes nõuab võrdset kohtlemist. Ka on Sade kibestunud soomlaste peale, sest tema Eesti haridust ei peeta piisavaks raamatukogus töötamiseks. Puhastusteenindaja ehk koristaja elu pole teadagi meelakkumine kusagil: „Kuulnud, et Sadel on raamatukogust vaba päev, ohkas Marju: „Nojah, mis sul viga: istud soojas raamatukogus ja liigutad pisut raamatuid. Minul aga algab esimene töösats varahommikul ja päevad on kümme kuni kaksteist tundi pikad,“ lausus ta kibestunult. „Sul tuleb siis ühes kuus hirmsasti ületunde?“ ehmus Sade. „Nalja teed?“ kuulis ta Marju mõru häält. „Päevas ehk kuus-seitse tundi läheb kirja.“ Sade ei mõistnud. „Mul on mitu objekti, jooksen nende vahet nagu meeletu.“ „Kuule, mulle tundub, et sulle tehakse töö juures ülekohut! Kui oled tööpostil, siis peaks töötundide hulka minema ka see aeg, kui liigud ühelt objektilt teisele.“ „Olen kuulnud jah, et nii see peaks olema.“ „Noh, aga?“ „Üks mu kolleeg läks õiendama ja sai kohe sule sappa. Põhjuseks öeldi, et olla lohakalt tööd teinud. Teadsin, kui püüdlik ta oli, ta lasti lihtsalt kiusu pärast lahti. Eh, ei maksa minulgi vastu tuult sülitada!“ „Kuidas sa niimoodi jaksad?“ „Peab jaksama. Laps käib koolis, pean kahe eest rabama.“ Sade teadis, et sellest olid läbi käinud paljud maahanmuuttajat.“ /sisserändajad – M. L. / „Mine otsi ametiühingult abi,“ soovitas ta siiski. Ta teadis, et Marju ei tee seda. Hirm töökoha kaotamise ees paneb piduri peale. Paljudele on mustaltki makstud ja töötegija hiljem süüdi jäänud. Lehestki võis aeg-ajalt lugeda jutukesi, kuidas  virolaiset on jälle makse vältinud. Kaalukausid olid alati tugevama poole, nagu saaks töötegija selles asjas ise midagi määrata. „Kes roomama loodud, see roomaku,“ tsiteeris Marju. „Kakskümmend viis aastat on Eesti Euroopa käsul oma riiki hävitanud. Ja mida me oleme saanud? Vaesuse, teiste riikide võlad, varsti ka pagulased… Ja see pole veel kõik – meilt võetakse viimane särk kah seljast. Varsti jääme täiesti alasti! Oma rahvas on aetud võõrastesse maadesse vallasantideks.“ Sade oli vait. Liiga palju oli Marjus viha, solvumist ja ängi. See oli kui mürk.“ Autor annab märku, et eestlased häbenevad Soomes oma rahvust!!! Kas me oleme tõesti nii madalale langenud?

Martti Kalda. Printsess ja pühamees. 

Raamat meenutab pisut kogumikku „Tuhat ja üks ööd“.  Aasia kultuuri suurepärase tundjana teab autor, et sealkandis võib inimest jutustamise abil ilmselt mõjutada küll. Raamatu kaks keskset tegelast, kapriisne ning India räpast ja vaest keskkonda põlgav rikka mehe tütar ja ärimehe askeetlik vend, st. pühamees, leiavad lõpuks ühise keele ja meelegi. Sümboleid täis muinasjutud panevad tüdruku sügavuti elu üle juurdlema, nii et kahe nädala jooksul muutub ta rahulikuks, mõistvaks ning abivalmis neiuks, kes koguni päästab terroristide käest oma klassiõe. Muide, lugu algab sõnadega „Tunnid olid ammugi lõppenud“! Tekstid, milles igas õpetlik iva sees, kannavad pealkirju „Padišahhi papagoi ja maharadža elevant“, „Rongiroti perekond“, „Inimsööja tiiger“, „Koerte ja ahvide sõda“, „Püha lehm“. Esimeses tuletab pühamees meelde, et maailm on küll ebaõiglane, ent ära lase ennast teistest mõjutada. Papagoi ajab oma ässitustega varem alati sõnakuuleliku elevandi raevu, nii et see hakkab oma seljas istuvaid inimesi ründama ja maha raputama. Loom tuli hukata. Olgu lisatud, et autor võrdleb papagoid tänapäevase mobiiltelefoniga või teleriga!!! Teises loos kirjeldab jutustaja rottide kogukonna ühtehoidmist. Nende tarkus ja visadus viib sihile, hakkaja rott, kogukonna juht, päästab oma sugulased surmast. Peagi kolivad nad rongi elanikeks tagasi. Mõistujutus poetub iva, et viha pole edasiviiv jõud ja perekonna olemasolu on kõikepäästev. Ega rotid just eriti meeldivad elukad ole, aga: „ Sealsamas raudteede ristumispunktis aeti ühel päeval East-West Expressi kõik kolmkümmend kaks vagunit kõrvalteele. Rotid ei osanud selles mingit ohtu näha, sest aeg-ajalt jäeti rong ikka seisma, et seda hooldada või koristada. Julgemad rotid kasutasid aega, et raudteedepoos ja ümbruskonnas ringi vaadata; emased rotid üheskoos perekondadega püsisid kodus ja olid võimalikult vakka, et inimestes mitte liigset tähelepanu äratada. Mahinder oli koos rotipealike ja hakkajate noorrottidega just perroonile jõudnud ning peitus ühe töökoja varju, kui töölised veeretasid kohale suured ümarad kanistrid. Anumad seati iga vaguni sissepääsu juurde ja nende külge kinnitati londitaolised voolikud.“ Nendest lasti rottidele uimastavat gaasi. Ülejäänud lood jätan lugejatele uurimiseks.

Helga Nõu. Ingel ja idioot.

Taas valuline mäluteema, mis sedapuhku seotud  väliseestlusega. Lisaks viidetega Tammsaare romaanile „Tõde ja õigus“, sest pagulaste noorim järglane kirjutab kunagi teose „Õigus ja tõde“, kus laused täpselt samasugused kui Tammsaarel tetraloogia esimeses osas. Miks nii, saab alles romaani käiku jälgides teada. „Inglis ja idioodis“ on kaks tasandist, üks Rootsis, teine Eestis. Hooletusse jäetud ja pärijateta Luhta talusse (Märjamaa kandis) saabub Rootsist kunagise peremehe üks järeltulijatest koos väikese pojaga, kes pisut isevärki mõtlemisega. Kavas on esivanemate koht koos peaaegu tundmatute kodueestlastega taastada. Oluline on teada, et raamatus rõhutatakse igal võimalusel poisi pisikest pead. Temaga juhtub aga talus õnnetus (kukub redelilt) ning lapsele tuleb teha peaoperatsioon, mille järel ta unustab rootsi keele ja hakkab ootamatult rääkima eesti keeles, mida varem üldse ei osanud. (Lk. 119 on tabavalt öeldud, et tal on eesti aju, mis ei mahtunud rootsi kolba sisse, Pääri ema on nimelt rootslanna.) Raamatusse mahub üksjagu müstilisust. Poisi esoteerikasse kalduv nägemus oma kunagisest vaarisast seinal, kelle vaimuga ta pidevalt kohtub, on kirjandusliku võttena  sedapuhku suurepärane. Meis elavad ju esivanemate geenid edasi, mis võivad end täiesti ootamatult end meenutada… Pikk kirjeldus Luhta talu saatusest on ühtlasi ka lugu meie ajaloost (küüditamine, kolhoosid jms.). Igatahes pärast keskkooli lõppu sõidab Päär klassiga Baltikumi ekskursioonile. Jõudnud teist korda Eesti pinnale, läheb buss katki ja noored asuvad jalgsi teele. Päär jääb teistest maha ja satub taas fantaasia rüppe: rukkipõldu keeranud noormees näeb uuesti esiisa Jakobit, Vabadussõda ja Teist maailmasõda. Seega nägemused (eesti aju) jälitavad teda esiisade maal edasi ning ta tunneb koguni uhkust, et suudab ajaliselt tagasi näha. Pärast kukkumist hakkab poiss Rootsis rohkem suhtlema oma eestlasest vanaisaga, kes insuldi järel unustab samuti rootsi keele. Nad mõistavad üksteist kõiges, katke vestlusest, milles avalduvad noormehe teise reisi tundmused: „Ainuke, kes mind tõsiselt võttis ja mu läbielamiste vastu siiralt huvi tundis, oli vanaisa Toomas. Tema aga ei osanud mulle ka rohkem seletust anda. Ta ei teadnudki, et tema isa oleks nooruses Vabadussõjas Landesveeri vastu võidelnud. Ammugi ei olnud sellest aimu isal. Isa, vastupidi, püüdis tõestada, et minu nägemused olid puhas fantaasia ja palavikus sonimine. Ta püüdis mulle sisendada, et olin ekskursioonile minnes külmetanud ja et reisipingutused tekitasid palavikuhoo, nii et varisesin sel kuumal päeval kokku ja kaotasin teadvuse. See oli mõistuspärane, sobiv seletus ja nad uskusid seda, kuni ma avastasin Internetist, et Kalevi pataljoni koosseisu oli tõesti kuulunud reamees nimega Jakob Kivine. Mulle oli see muidugi rehabiliteerimine ja ma rõõmustasin täiega, sest mind juba peaaegu peeti hulluks. Nüüd aga tean, et mulle on antud rohkem võimeid kui teistele ja võin selle üle uhke olla! Kõigil on ju tarvis juuri. Imelik küll, minu puhul oleks nagu genealoogias mitu põlvkonda vahele jäänud, aga tekkinud eriline seos minu ja vaarisa Jakobi vahel. Teame kolme dimensiooni, aga teoreetikud arvavad, et neid on rohkem, isegi kuni üksteist, ja et neljandaks oleks aeg. See ehk klapiks, ka siis kui ma sellest päriselt aru ei saa. Just aeg mängib mulle vahetevahel vingerpussi. Mida rohkem selle üle juurdlen, seda enam olen veendunud, et seal kuskil on ülim tõde, mida mu aju veel ei suuda taibata.“ Pääri külastab kolmaski nägemus. Ülikooli ajal tutvub ta Eestist pärit noormehega ja otsustab viimase kutsel talle külla minna. Minnes piima tooma ta eksib rajalt ja „tutvub“ oma kunagise esiema Reedaga. Kõik need seigad on osavasti ja huvitavalt romaanis kokku põimitud. Muide, Helga Nõu teostes on varemgi müstikat leidunud. Mööduvad päevad ning Päär otsustab sõita koos vanematega veel kord paika (Luhtale) „mis oli või ei olnud olemas“, ent leiab sealt masendava lollidekülasse sobiva ehitise. Just seal tunnetab noor mees, et temalt oli röövitud kogu päritolu ja suguvõsa. Epiloog teatab, et pärast seda, kui sureb tema rootslasest vanaisa, kes jätab päranduse ainsale tütrepojale, otsustab ta siiski talukoha tagasi osta.

Birk Rohelend. Kuldne laps. 

Autor jätkab Silva Stökeli sarja, esimene teos kandis pealkirja „Sa pead suudlema Silvat“. Väikelinna ajalehe peatoimetaja Silva kaasatakse taas mõrva uurimisse Ta ei sooviks seda teha, kuid ühel ööl märkab naine, et üks käsi sirutub aknast tema poja ja kasupoja (vt. esimest raamatut) suunas. Romaan pole pelgalt krimi, vaid tugeva psühholoogilise sisuga tekst, mis ühteaegu kirjeldab nii üksikisiku kui ühiskonna traagikat, mis tuleneb hoolimise puudumisest. „Kuldset last“ läbib punase niidina unistus täiuslikust perekonnast. Rohelend kujutab trimmis sõnakasutusega, milliseks muutuvad inimesed, kui tõeline pere jääb neile kättesaamatuks. Kõikide tegelaste - keda on rohkesti - käitumine on arusaadavalt ja usutavalt põhjendatud, samas pole eriti märgata autori isiklikku poolehoidu või hukkamõistu. Tinglikult võiks raamatut isegi õudusromaaniks nimetada, sest tapetuteks või röövituteks osutuvad lapsed. Õõvastust ja hävitamiskirge leiab igast peatükist, ent kokkuvõttes on kõik, needki, kes kannavad ühisnime mõrtsukas, ka ise ohvrid. Rohelend on kirjanik, kelle loomingus nutulisi emotsioone ja tundeid ei kohta. Tema teosed on eluliselt karmid, kohati lausa uskumatud, samas mõistad, et oma julmuses paraku usutavad. Kurjuse aluseks võib saada inimeste käitumine ja üksteisesse suhtumine. „Kuldse lapse“ tegelased erinevad paljuski ühiskonna moraalsete reeglite järgi käituma suunatud persoonidest, nad on teataval määral juba geneetiliselt määratud ohvriteks. Jah, vanemate ja laste suhete keerukus võib kohati lugejat halvata, aga tõenäosuse protsent, et paljud vanemad tahavad laste üle valitseda, näib olevat päris kõrge. Kes seda siis ei tea, et enamasti üritatakse seda avalikkuse eest varjata. Raamatust leiab ka mitmeid alateemasid: hooldekodus surma ootavatest kuni rikkuse ja hea elu püüdlejateni välja, mis toovad samuti traagilisi juhtumeid kaasa. Abielude ebaõnnestumine on muutunud tänapäeval liiga igapäevaseks, et seda mingiks tragöödiaks pidada, kuid igal konkreetsel juhul on see kahtlemata dramaatiline. Silva isegi on parajasti üksikema, niisuguseid on „Kuldses lapses“ teisigi. Armastuse soov on hoolimise kõrval väga oluline tunne, mida inimesed otsivad. Kes ööbaarist, kus purju juuakse, kes nukralt surnud abikaasat leinates. Vaesus, joomine, isatus, koolikius viivad tihti kättemaksuni, ja keda siis õigupoolest süüdistada. Lisaks omavalitsuspoliitika. Uskumatu, kuid loen, et seakatku võidakse metsas toiduga külvata seafarmi hävitamiseks,et asemele midagi uhkemat ja kasutoovamat rajada. Koolidirektori ükskõiksus, ignorants, empaatiavõime puudumine, mis konkreetsel juhul viib enesetapuni. Kättemaks venna eest. Kellele, oma emale! Vana surnumatja lask, sest keegi peab olema süüdi, et tema tütar ei taha teda näha. Kõike ümber jutustada ei jõua, läheks liiga pikaks. Üks põnev hetk: „Ettevaatlikult libiseb ta läbi esiukse öhe, sulgeb ukse selja taga ja korraks valdab teda imelik hirm. Mis siis, kui see on viimane kord, mil oma kodu näen? Edasi sammudes vaatab ta korraks üle õla tagasi ja tunneb, kuidas süda magusast valust rinnus kokku kisub. Ilmselgelt olen ma ebanormaalne. Ja sekund hiljem: Ma saan aru, miks Eva mu pärast muretseb. Sest kui see oleks keegi teine, mõni teine naine, teine ema, kes niimoodi, öösärk dressipükstesse topitud ja puss kummikusääres, öösel läbi kõrge heina mets poole kahlaks, arvaks Silva, et see naine on hull. Mine koju, maga rahulikult, las keegi teine tegeleb selle jamaga. Aga kedagi teist ei ole. On ainult tema, värisevate põlvedega Silva, kes ei suuda magada, kui kusagil seal väljas on see koletis – nii, nagu suudavad magada kõik teised emad siin Omaveres. Ilmselt magavad nii Jasmini kui ka Simoni ema praegu, torkab talle pähe. Aga tema ei suuda valida turvalist kodu, kui väljas toimuvad sellised asjad. Nagu ta juba kord varem ei suutnud valida Ingmarit, oma lapse isa, ja nende turvalist kodu – teadmisega, et kusagil seal väljas kannatab tema sõber. Taas mõtleb ta oma lapsepõlvesõbranna Helena peale. (Esimese romaani juhtum – M. L.) /---/Oksad kriibivad vastu ta nägu ja käsi, takerduvad laiade dressipükste säärtesse, aga Silva läheb edasi. Koredad männid, mille tüvedel kasvab tupsudena hall põdrasammal, kipakad kuused, mille igerikud oksad vahivad harali igasse suunda. Maapind ta jalge all on ebaühtlane ja niiske, pehkinud puutüved krobisevad kummikutaldade all, kui ta nendel libastub. Käsikaudu kobab ta edasi – sinnapoole, kus liikumist märkas. Kahju, et ta ei taibanud taskulampi kaasa võtta. Aga tuluke on endiselt seal, see liigub aeglaselt edasi. Nüüd on see temast vaid paarikümne meetri kaugusel. Silva lülitab kõik mõtted välja, kuulates ainult omaenda hingamist, surudes jala jala ette, üritades tõrjuda ründavaid oksi. Üks kõva tüügas riivab teda valusasti põsest otse silma all ning Silva tõstab ehmudes käe – küll liiga hilja. Ta peatub, hõõrudes ettevaatlikult haiget saanud kohta. Ja siis kuuleb ta äkitselt veidrat suminat. Kummaline, madal müra, mis ei meenuta talle midagi, mida ta tunneb, võtab tal seest õõnsaks. Päris kindlalt teab ta ainult üht. See on lähedal. Müra muudab suunda ja nüüd on Silval tunne, et see liigub kusagil tema pea kohal. Ta  lükkab pea järsult kuklasse. Ja siis ta näeb seda“. Kui kord jõuate selle katke juurde, siis saate teada, mis see on ja kuidas raamat lõpeb. Pussnuga saapas osutub aga erakordse tähtsusega esemeks.

Mari Tammar. Hundihüüdja.

Folklooris leidub naiste ja huntide suhetest üksjagu motiive. Kõige kuulsam lugu on meie jaoks teadagi Kitzbergi „Libahunt“. Nõiad ja nõiatütred kuuluvad samuti igivanade karakterite hulka. Romaanis „Hundihüüdja“ leiab piisavalt draamat, sisse viskab ka sentimenti. Romaani süžee on küllalt keerulise ülesehitusega, nii et ümberjutustamine võtaks mitu lehekülge ruumi. Paratamatult tekib paralleele Katrin Johansoni teosega „Hundirada“, kus tegelaseks  erandlikud tüübid cagot`id. Seekord aga alandatud ja kurva saatusega perekond, kuhu kuuluvad vaid naised: vanaema, keda kutsuti nõiaks, sest ravis tervistavate taimedega, tema tütar, kelle kolhoosi esimees ühel ööl vägistas, mille tagajärel sündis temalgi tütar, kellest saab peategelane. Kadri satub oma päritolu tõttu nii koolis kui külas põlualuseks, kuni saadetakse internaatkooli. Ta on ju hullu tütar ja nõia tütretütar, niisugused inimesed ei sobitu hästi ühelgi ajastul tavaliste ühiskonna liikmetega. Metsas elades on mitu põlvkonda kuulnud ja näinud hunte ning õppinud neile vastu ulguma. Täiskasvanuna satub Kadri Ukrainasse, kus avastab endal hundihüüdja võime. Ühel päeval otsustabki noor naine oma esivanemate talu korda teha ja endistele kiusajatele kätte maksta. Samal ajal kohtub ta folkloristiga, keda huvitab Kadri avaldatud romaan hundihüüdjatest. Meest piinab samal ajal esimese naise varajane surm. Kuid kõik lõpeb nagu peab, st. hästi! Lugege, siis saate täpsemini teada! Mõlemad tegelased jutustavad endisaegseid lugusid, üks neist annab teada, kuidas hundihüüdjaid aitasid ammusel ajal jahimehi: „Ühel päeval oli naine parasjagu just siis mõisas tööl, kui üks mees tuli end hundihüüdjaks pakkuma. Hakati siis kohe meest üle kuulama, aga kui too oma ulu lahti lõi, tuli naisel kangesti naer peale. Kõik ruumis olijad jäid siis hoopis vahtima. „Ega hunt siis sugugi nii ulu,“ ütles naine enese vabanduseks. „kuidas ta siis ulub?“ küsinud mõisahärra vastu. „Eks ikka niimoodi hänna sügavuselt,“ ütelnud naine ja näidanud oma tarkuse ette. Kõik, kes seda ulgu kuulsid, vakatasid – see lõikas, nagu päris ulgki, luust ja lihast läbi. Nii tulnudki välja, et naine hundihüüdmises päris meister on. Kuigi see ennekuulmatu tundus, võtta naine jahile kaasa, kutsuti teda ometi mõisa hüüdjaks ja lubati preemiatki peale maksta. Naine polnud sellega aga päri. „Pole need hundid mulle ühti teinud, et peaksin neid tappa aitama,“ vastas ta mõisnikule. „Aga see on mõisniku käsk, et pead ühes meestega jahile minema, ja kui sa seda mitte ei tee, määratakse sulle ränk karistus.“ Nõnda pidigi naine hakkama väevõimuga hundihüüdjaks ja ühes küttidega metsas käima. Teised naised külas hakkavad aga rääkima, et ega see ikka päris õige asi ei ole, kui üks naine terve karja meestega metsa läheb. Too on siis justkui karja juhtiv emahunt, kellele kõik mehed järgi jooksevad. Eks olnud külanaistel juba ennemini keelepeksmist, et kellest hundihüüdja lapseootele jäänud. Usuti, et naine libas käis ja laps koguni hundi enda oma olnud. Nüüd hakkasid nad aga pelgama, et vahest teeb hundihüüdja ka nende mehed libahuntideks. Läinud need lood ikka suuremaks ja suuremaks.“

Raamat kutsub kaitsma omakultuuri, traditsioone ja lihtsaid koduseid väärtusi. Mitmel korral osutatakse võõrastele kommetele, samal ajal tuntakse aga piinlikust oma juurte ja pärimuste pärast, soomeugriliku mõtlemise pärast. Folklorist kirjutab oma päevikus: „Meil on jäänud väheks neid pühasid asju, põhimõtteid ning väärtusi, mille ümber oma maailmapilt punuda, ja me ei oska vastata küsimusele, kes ma olen ja mille poolest teistest erinen.“   

Andra Teede. Kaks punkt null.

See on pihtimuslik luulekogu, milles autor tutvustab oma vaateid, töid ja tegemisi, samuti põlvkonnakaaslaste mõtteid. Teeb seda sümpaatse täpsusega. Kõik näib olevat argine ja lihtne, nii tavaline. Noore Andra Teede elu on täis hoogu ja tahtmist palju jõuda, ehkki väsimus ja koormus annavad mõnikord endast märku. Ta hoolib oma kodust ja kohast, kus elab ning kuhu tahab alati tagasi tulla. Oma vanemate ja vanavanemate kaudu osutab ka möödunud ajale. Kuna Teede tekstid on päris pikad, siis tsiteerimiseks valin katkeid. Kordan üle, et poetess on rõõmus, et tal on võimalus tagasi koju pöörduda - tänapäeval sotsiaalselt nõudlikud kirjanikud oma tunnetest isamaa vastu just sageli ei kirjuta: „eks kõik juba magavad / aga mina tulen / see on ka tähtis ma väga loodan / et nad pole veel ära unustanud / et mina ju ka veel tulen / see on minu jaoks väga oluline / mul on selle üle väga hea meel / et ma saan tulla / sinna läände ilusasse eestisse / ilusasse ilusasse eestisse“ („mul on väga hea meel et rahvad on erinevad“). Andral on eale vaatamata mälestusi eelmisestki ajast: „seda maailma kust ma tulen ei ole enam olemas / ongi hea sest kõik vihkasid seda / vahel tuleb mõni tema lõhn vastu / kui prügikast on pesemata või keegi sööb keeduvorsti / või rongijaamas on troinoi pudel katki läinud / aga need on ikkagi erandid“ („ema poolt elame juba kümme põlve pealinnas“), sama teemat jätkab „siis kui mina olin laps“. Luuletus „õige eestlane magab pühapäeva“ algab nii: „ õige eestlane magab pühapäeva / hommikul kaua ja halvasti / pea valutab odavast / vahuveinist sünnipäevalauas / unes on ainult remont ja jamad tööl / kustkohast tellida köögimööbel / et oleks odav aga ilus nagu skandinaavias / kust saaks kõige odavama kodulaenu / kuidas ma selle projekti valmis käkin / kui midagi ei jõua ega jaksa / tõesti on kehv olla ja pea / valutab viimasel ajal / issand äkki on ikkagi vähk need on / need kuldsed marbsid ja / coca zerod lõuna ajal / viimased viisteist aastat“. Lugege see iseloomustus ise kindlasti lõpuni, saate teada, miks eestlane Selverita ei saa… Eesti naise jõudlusele vihjab „ma tahan teada kust“. Autorist, keda iga eestlane peaks ju stsenaristina teadma, mõni tutvustav rida: „tere päevast / mina see olengi / 30-aastane naine / uue sajandi eesti vabariigis / te olete minust kuulnud / karjäärimoor ja feminist / võin teid kõiki laua alla vaielda / mul on argumenteeritud õigus / mul on mitu kõrgharidust / ma saan palju palka ja lapsi ei ole / paanikat ka ei ole / selle ütleme kohe ära / siis ei ole vaja sosistada / minust räägitakse raadios / tavaliselt on need / tigedad konservatiivsed onud / kas ma võin olla kas ma kahjustan / kas ma peaksin äkki vabandust paluma / ise valin parempoolseid liberaale / sest usun maailmavaatesse / aga iga kord on ikkagi häbi / ja vastik olla välja logides / eks nad kõik on vargad ja jobud“, edasi läheb aina huvitavamaks. Minu arvates igati väärt kogu, mõnda võib isegi toetada ja lepitada käesolevaga.  Eelmisel aastal ilmus Teedel teinegi luulekogu „Pikad mehed, pikad elud“, mis tonaalsuselt ja temaatikalt sarnaneb eespool tutvustatuga. Tasub lugeda.

 Ike Volkov. Kes teab. 

„Kukerpillide“ laulja ja tuntud arhitekt on avaldanud kauni välimusega raamatu (Toomas Pääsukese graafika), mis sisaldab nii mälestuslikke kui belletristilise elemendiga lugusid. Need on tavatud oma stiililt, eelkõige esteetilisuse ja maitseka väljenduse poolest. Seejuures  lühikesed, tundlikud, ülimalt viimistletud.  Volkov kinnitas kord raadios, et on emotsionaalne inimene ja seda tema tekstid ka kinnitavad. Kui aga olin läbi lugenud esimesed neli-viis lugu, mõtlesin: ohhoo, nii siivsad ja peenetundelised, aga kui edasi vaatasin, tuli tõdemus, kõik kordub. Tekstid sarnanevad üksteisega, nagu kaksik enamasti teisega. Ent on siiski piisa võrra  erinevad. Peategelaseks enamasti mees, kes jälgib ümbritsevat, kes tahab maailma kaunidusest osa saada ja kes seda julgeb tunnistada. Muidugi on autor suurepärane detailide märkaja, lugeja ei pruugi  neid kõiki kohe haaratagi. Fragment järgneb teisele, nendest paistavad välja Volkovi huvid: kunstivaade („Barcelonas“, „Brazil“, „Täiel rinnal“, „Pariis“), kujutlused, igatsused, mis seotud väga tihti hapra naisega (ikka ja jälle kordub naise puusa ja kaela kaunis kumerus, kordub nõtke selg) ning armastuse olulisuse rõhutamisega siin elus. Vana naist ei märka enam keegi, mõnikord ehk küll eakamat muusikut. Selleks kauniks olevuseks, keda võrreldakse metafooriga „naine“ võib olla ka muusika, kunst… tuleb korraks mõte pähe… Kogumikus on ehk liialt sentimenti, aga kindlasti leidub sarnase tonaalsusega teosele piisavalt huvilisi.

Huvitavamad on kindlasti lavakarjääriga seotud kirjutised, neid on kuusteist. Viimane, natuke kreedolik „Minu elus“, on sõnastatud luuletusena. Kokku leiab kogumikust seitsekümmend teksti. Volkov kirjutab küll tagakaanel, et „Üle lehekülje korraga loevad vähesed. Loetakse põhiliselt pealkirju“, mina aga pidin kiirustama, 189 lehekülge tuli rutem kui kuu ajaga läbida, seetõttu küllap see ühetaolisuse märkamine. Katke memuaarsest „Loomisest“, mis annab kujutluse loojate hingevärinast : „Kes kuidas loob. Salapärases üksinduses. Suitsu sisse ajava pliidi ees. Vedrumadratsi käginas. Vappuvas liinibussis, aururongi kolmanda vaguni niiskete linadega kupees. Tuhandete uudishimulike pilkude all. Alati on see tung oma lava, oma poodiumi, oma torni, oma kantsli, oma minareti poole. Kättesaadavast materjalist, olgu selleks liiv, lauajupid, söetükk, koltunud paberileht, sõrmedesse vagusid vajutavad pillikeeled või inimkehad. Torn, et kaugele paistaks. Et kaugele kostaks. Te kuulete mind, inimesed! Enne kui torn raginal kokku vajub, enne kui ta ise ussikestest kubisevasse mulda prantsatab. Sellesse oma marraskil nägu surudes oigab ta veel – te kuulete ju. Te olete ju seda kuulnud! Te teate seda. Ta ei näe neid, ta ei aimagi, et eesriide taga surub keegi sõrmed kõvasti kokku, paneb lõua peopesale, närib huule verele. Kellegi silmis on pisar. Ta tahab uskuda, et teda kuulavad vaid mullas sagivad satikad ja ussikesed. Ta on kannataja. Ta on teenäitaja. Kõdunenud laudadest tõuseb tolmu, iidse linna väravad suletakse ja üle januse maa kostab aina – te ju teate seda. Ja pole kätt, mis palavikus hõõguvat otsaesist jahutaks. Iseennast karistavad nad, piitsutavad veriseks, lohistavad suvekuumas kuivuses risti. Sumpavad läbi mürgiste soode. Ronivad üle jääkülmade mäetippude, ujuvad maailmameres. Pole, kes kuuleks.“