Baltisaksa pastor, kirjamees ja ajaloomälestiste koguja Eduard Philipp Körber (1770-1850) oli 50 aastat kirikuõpetaja Võnnus. Pastoriameti kõrval huvitas teda kõik Liivimaaga seotu: loodus, ajalugu, kunst. Osava joonistajana püüdis ta vaatamisväärsuste ja muinsuste säilimisele kaasa aidata neid pliiatsi, tuši ja värvide abil paberile jäädvustades. Ta oli kuulsa baltisaksa etnoloogi ja kodu-uurija Johann Christoph Brotze kaastööline Liivimaa muinsuste jäädvustamisel ning kirjeldas ja joonistas Brotze kogude jaoks Liivimaa Eesti-osa mälestisi.
Eesti rahvasse suhtus E. P. Körber sooja poolehoiuga. Temaga on seotud legend nn. vabaduse tammest Võnnu pastoraadi pargis, mille istutamise järel ta kirjutas kirikuraamatusse, et 100 aasta pärast on „meie rõhutud vendade – eestlaste – ränk ike juba ammu purustatud. Neist saab taas vaba, iseseisev, õnnelik rahvas“.
E. P. Körber oli ka üks Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid ja aktiivne liige selle esimesel tegevuskümnendil. Õpetatud Eesti Seltsile jäi ka suur osa tema vaimsest pärandist: käsikirjad kodumaa kirikuloost ja muististest. Üks Körberi käsikiri leidub ka Rahvusraamatukogus: „Materjalid Võnnu Jakobi kiriku kroonika juurde“ on köidetud lisana 1709. aastal ilmunud kirikuseaduse lõppu. Näitusel on see välja pandud koos Körberi trükitud teostega.