Indrek Koff „Argipäeva imed. Piiskop Philippe Jourdani lugu“
Oleme pigem üks usulaisk põhjarahvas. Põhjamaades harjumusliku rahvakiriku asemel on meil sunniviisilise kirikukatkestuse järelmõjud, mis ehk igati loogiliselt väljenduvad ses, et kuna kirikuga suhestumine oli poole sajandi vältel võimalikult raskeks muudetud, siis pole ta suure osa Eesti inimeste jaoks igapäevase elu harjumusliku osana tagasi jõudnud. Ja üldse on ju nii palju muud teha, üks suur ellujäämine muudkui, kes see jõuab igavikulistele teemadele aega eraldada.
Veel väiksem osa näib me praeguses ühiskonnas olevat katoliku kirikul. Ometi on katoliiklike sajandite jäljed kas või vanade kirikute kujul olemas kõikjal, kuhu pilgu pöörad. Lausik maa, paistab kaugele, torn kostab üle metsa ja põllu.
Seda põnevam ja rõõmustavam, et Eestis on niisugune leebelt järjekindel ja pühendunud inimene nagu piiskop Philippe Jourdan. Isa Philippe on kujunenud katoliikluse näoks ja nimemärgiks Eestis, ei pääse temast mööda ükski, kes vähegi lähemat puudet tolle kirikuga tunneb. Ja eriti hea meel, et suurepärane ja viljakas kirjanik ning tõlkija Indrek Koff on rahulikul, rõõmsameelsel ja (asja)tundlikul kombel võtnud väärt vaimuliku senise elukäigu raamatusse tähendada.
Kaugeltki mitte vaid kirikust ja religioonist ei kõnele see raamat meiega, me näeme mitmete kümnendite Prantsusmaa ja prantslaste elu hoopis teisest küljest kui reisi- ja rõõmuraamatutest lugema harjutud. Ning ehk saame paremini aru, miks ja kuidas täiesti tavalised inimesed võivad oma elus teha meie jaoks täiesti ebatavalisi otsuseid. Tark ja inimlik raamat.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 208
Kirjastus: Gallus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5362921*est
Lembit Uustulnd „Avameri. Naerukajaka nutt“
Kui eelmine soovitet raamat paneb mõtlema katkestuse üle me usuelus, siis Lembit Uustulndi teemaks on üks vähem kui poole sajandi tagune osa me lähiajaloost, mida paljud tahaksid unustada ja millest enamik püüab üle saada – nõukogude aeg oma vinduvamas ja veidramas osas. Et siinkohal uut katkestust ei tekiks, on asjakohane ilukirjandus hädatarvilik.
„Naerukajaka nutt“ on triloogia „Avameri“ kolmas ja kokkutõmbav osa. Mõnes mõttes jätkab see eesti mere- ja rannakirjanduse kaunis pikka traditsiooni, teisalt kasutab autor lisaks rohkele memuaarsele ainesele ka oma vaieldamatuid põnevikukirjutaja-oskusi. Alustas Uustulnd ju puhastverd põnevusromaanidega, ehkki ega noodki mereteemadest kaugele eksinud. Pole ime, kui ikka eluaeg merd sõidetud. „Avamere“-triloogia on väärt meeldetuletus jaburast ajastust ja olulik raamat selleski mõttes, et kui kolhoosielu ja sovetibürokraatiaga sebimist mäletavad veel mitmed, siis Nõukogude laevadel kaugetes vetes toimuvas teadsid toonagi vähesed. Ning ega neil liialt lobiseda lastud.
Mõnus lugemine lihtsale inimesele ja üldse igaühele, kes mõistab hinnata lahedat lugu lollidest aegadest.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 366
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5377432*est
Mihkel Mutt „Mägrad hernes“
Lahe lugu lollist ajast on ka Mihkel Muti „Mägrad hernes“. Lihtsalt see aeg on meie oma kaasaeg. Muti mõttekirjandus võtab tõsiselt kaasa mõtlema (vahel ka vastu vaidlema), aga tema ilukirjandus on oma säravamatel hetkedel tõesti hullupööra naljakas. Ja seda „Mägrad hernes“ kahtlemata on. Hea tuju raamat. Ja kes soovib, leiab ka võimaluse kaasa mõelda. Rohkem ei ütle, Muti raamatutest kirjutatakse ikka ja alati. Meeldiv, et nad on seda väärt.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 206
Kirjastus: Fabian
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5365993*est