Vahur Afanasjev „Õitsengu äärel“
„Uus turdevorss „Serafima ja Bogdani“ autorilt!“, võiks hõigata kultuurisõbralik kollaleht. Sest sisuliselt sihandse teoseteoga tegu on, ehk küll sootuks teistel teemadel. „Õitsengu äärel“ võiks liigituda ulmekaks (tegevus on ju paigutet siivsasse lähitulevikku umbes kaheksa-üheksa aasta pärast, ehkki mängleb ka minevikuradadel; tegeviku elustab ähvardav taevakeha jne). Samas saaks tast rääkida kui põnevikust (lugu ju on, kerib, ei katke, raugeb ja ägeneb üsna meisterlikult). Päris kindlasti võiks määratleda suhtedraamade sekka, lahterdada üldisemalt alternatiivajalooliseks fantaasiaks, mida iganes. Ükski nimetatutest päris õige ei tundu. Minu jaoks on „Õitsengu äärel“ olemuslikult võrreldav mõnede Carlos Ruiz Zafoni ja Umberto Eco romaanidega, kus keeratakse teemasid ja tegelasi ja jutuviirge nagu suhkruvatti ümber aeglaselt lahustuva pulga, kuni lõpuks jääb kätte… kui veab, siis lugemiselamus. Praegu veab. Seda lugu, kus lugu muutub tasapisi taustaks ja taust moodustab uusi ootamatuid lugusid, oli kahju kiiresti lugeda. Pigem vähehaaval, nautides, kaasa kujutledes ja mõeldes. Autor nagu natuke tajuks seda ning keerab keskkoha kandis tempot maha, naudib kirjutamiselamust, pakkumaks lugemiselamus. Ning saab sellega hakkama. Üllataval kombel jääb lõpuks meelele mulje, et see on ääretult konservatiivne raamat – kõigest maailmapäästmisest, Lätist, rahamaailmast ja tuumapommidest kosmoses hoolimata tõeb autor veenvalt, et kui miski või keski üldse midagi või kedagi päästab, siis on see inimeste omavaheline normaalne läbisaamine. Perekonna tasandini välja. Esmalt just sinnani. Rahakate maailma meil (vabandust, Lätis) ja mujal kirjeldatakse kusjuures nõnda, et pole piinlik lugeda, pigem targendav (harv kogemus me uuemas proosas). Aga inimesed on inimesed igal pool ja igal ajal. Otsest lurjust siit ei leia, säravat kangelast samuti mitte, küll aga leiduvad enamiku küljes head, vead ja äratundmisrõõm. Inimlik raamat!
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 468
Kirjastus: Vemsa OÜ
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5369011*est
Charles Bukowski „Vana peeru veerud“
Mõnes mõttes loenguteks saab pidada ka Charles Bukowski „Vana peeru veerge“ (algupärandina „Notes of a Dirty Old Man“ – ilus tõlge Peeter Sauterilt, kes ennegi Bukowskiga samal lainel olnud ja teemat/teemasid vaieldamatult hästi tunneb). Tegelikult pole siin koos muidugi mitte loengud, vaid ajalehekolumnid ja pidi see vast üks tore ajaleht olema, mis Bukowski-suguse lõbusalt toriseva joodikkirjaniku igapäevajora regulaarselt avaldada võttis. No mis, päris terane lora on see jora. Ja tekib mõnevõrra filosoofiline tunne ka. Lisaks saab hulk maailma asju läbi võetud ja üle vaadatud mõnevõrra harjumuspäratu vaatenurga alt. Bukowskit ei viitsi korraga palju lugeda, kuid pisemate ampsude, vabandust, lonksude kaupa võttes jätkub siit kauaks. Maailmas on väga palju erakordselt tüütut joomakirjandust, aga usun, et Eesti Keele Sihtasutuse uus sari „Bibliotheca potatoris“, mis „Vana peeru veergudega“ avalöögi sai, suudab sellest valida vaimukama osa.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 335
Kirjastus: EKSA
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5376597*est