Yuri Slezkine „Valitsuse maja. Vene revolutsiooni saaga“
See pealt tuhandeleheküljeline tellis ehmatab esmalt juba oma mahuga – kas tõesti on võimalik ühe maja kohta nõnda palju tihedat teksti anda? Küllap on, kuid asi pole nii hull. Kui esimesed paar lehekülge välja arvata, jõutakse raamatu peategelase ehk Nõukogude riigi koorekihile Moskva jõe kaldapealsele ehitatud maja juurde alles pärast pea kolmesadat lehekülge mitut masti sisse juhatusi. Ning ka edaspidi lahkub maja-teemast terveid peatükke ja alalõike. Maja on otsekui karkass, millele toetada eepilise mõõtmega ülevaade Nõukogude riigi sünnist, tema üdini kuritegelikust olemusest ja tema kokkukukkumise süvematest põhjustest, mis kõik jo alul eos olemas olid ja hiljem ka välja lõid. Siin on üksi taustu ja tagamaid juba nii ohtralt, et teost võib julgesti pidada üheks kõige kaalukamaks ülevaateks tollest perioodist. Eriti mõjusaks muudab kirjutise asjaolu, et autor ei tõtta kedagi kusagil põlevsilmselt-kõvahäälselt hukka mõistma, vaid laseb kõnelda faktidel ja tõsioludel ning sellest piisab täiesti, et kahekümnenda sajandi õudsem inimeksperiment nähtavale tuleks, Põrgutee on põrgutee, sillutatagu teda kas või heade kavatsustega.
Ma ei soovitaks kogu teost korraga ja järjest ette võtta. See on täpselt niisugune raamat, mida saab lugeda ka jupphaaval ja siit-sealt, valides välja mõned huvipakkuvamad teemad ja tegevusliinid ning jättes teised kõrvale. Võib ju olla, et vähemtuntud bolševike elulood pole nii põnevad kui kommunistlike löökehituste tehnilised üksikasjad. Või vastupidi. Mitut moodi loetav raamat, kuid lugeda tasub kindlasti. Eriti neil, kes impeeriumi lõppu mäletavad, võiks olla huvitav näha seda sisemist (eba)loogikat, mille abil süsteem ennast rajas ja millega kirjutas üsna kindlalt endale ette ka oma kuulsusetu huku.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 1072
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5379617*est
Mati Graf „Rahvuskommunistid. Enn-Arno Sillari ja teised“
Eelmise teosega vaheldumisi lugemiseks sobib imetabaselt Mati Grafi „Rahvuskommunistid“, mis suuresti keskendub avalikkusest ammu eemaldunud omaaegse tippametniku Enn-Arno Sillari isikule. Sillari oli Nõukogude Liidu lõpuaegadel üks toonastes võimustruktuurides kõige kõrgema lennuga eestlasi, kes lühikeseks ajaks isegi Poliitbüroo liikmeks jõudis. Ja kes seega punaimpeeriumi kokkuvarisemist seestpoolt õige lähedalt nägi. Kui Slezkine kirjeldab seesinase riigi sünnikümnendeid, siis Sillari ja teiste jutud annavad Mati Grafi sule läbi hea ettekujutuse sellest, mäherduseks tragikoomiliseks monstrumiks NSVL veidi enam kui poole sajandiga muutunud oli. Eesti kommunistide tolleaegsele tegevusele võib anda ja on ka antud mitmesuguseid hinnanguid, kuid kahtlemata leiab siit ohtralt infot ning pilt ühe suure riigi lagunemisest muutub täielikumaks. Jah vast oleks oodanud veidi enam toimetamist, ka nimeregistrit jne, aga huvitav lugemine ikka. Eriti kombineeritult mõnegi muu Nõukogude perioodi käsitleva teosega.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 300
Kirjastus: Argo
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5378021*est