Katri Raik „Viimane lahke maja“
„Viimane Lahke Maja“ kui väljend pärineb vanameister Tolkieni „Kääbikust“ ja tähistab paika, kus rändur võis end veel kindlalt tunda - Mordor jäi küll veel kaugele, aga üldiselt võisid kaugemal idas asjalood juba kergesti kiiva kiskuda. Ses mõttes Narvast rääkivale raamatule paslik pealkiri.
Kuna Narva satub keskmine eestlane harvemini kui paljudesse muudesse Euroopa linnadesse (viga, mida praegusaegse viiruspaiksuse tõttu õige aeg leevendada) ja elama suunduvad sinna veel vähesemad (kunagi pole hilja, aga kolmkümmend iseseisvusaastat pole erilist rahvuslikku indu üles näidatud), siis loetagu vähemasti raamatut. Mõnikord annab hea raamat mõnest paigast etema ülevaate kui põgus külaskäik.
Katri Raigi raamat pakub ses suhtes enamat kui tavaline reisijuht, et linna loost ülevaate andmiseks kasutatakse ohtralt katkendeid ilu-, aja- ja ajalookirjandusest läbi sajandite. Delikaatsel kombel jäetakse viimane poolsajand mitte just vaeslapse ossa, ent, ütleme, suuresti ootama eraldi käsitlust. Küllap õige otsus, selles ajast on veel nii palju elusat pärimust ja eks ka eriarvamusi, et tulebki teistviisi läheneda. Küllap ka asjaomast lektüüri, mida tsiteerida, juurde koguneb.
Samas reisijuhilt oodatav on raamatus olemas küll. Mitte vast seda tasandit, et kus süüa, juua, kütust võtta või kotile keerata, aga see tasand muutubki nii kiiresti, et sobib Interneti jaoks paremini. Mitmed vaid kümne-kahekümne aasta tagused reisibukletid on tänaseks vaid ajaloolise, mitte praktilise väärtusega. Raigi raamatut näikse sobivat lugeda aastakümneid.
Olgu need aastakümned soodsad meile kõigile ja Narvale eriti.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 336
Kirjastus: Originaalne KesKus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5389584*est
Ray Bradbury „Halloweenipuu“
Ei ole viimasel veerandsajandil vist möödunud aastat, mil süvasügise saabudes mõni hea inimene halloweeni teemal avalikkuses taas murelikku häält ei teeks. Ikka, et tuleb hirmus väljamaa püha ja sööb meie ilusad mardi- ja kadripäevatraditsioonid ära. Kui nüüd jätta kõrvale asjaolu, et vaba rahvas saab oma traditsioonide alleshoidmisega ilusti ise hakkama, kui seda vähegi vajalikuks peab, siis käesolevat raamatut võib mardimure mõlgutajatele julgesti soovitada.
Ray Bradbury on kõigi aegade tuntumaid ulmeautoreid ja eks hea tahtmise korral on ulmena võetav ka „Halloweenipuu“. Aga ei teragi enam kui keskmine muinasjutt, muistend või ajalooga veidi vabalt ringi käiv pajatus. Lühikokkuvõte loost on poistekamba seiklused halloweeniööl, mille käigus muu hulgas ka hingedeaja ajaloost kiire ja hoogne ülevaade antakse. See oleks muidugi nuhtlusväärne lihtsustus.
Küllap nii mõnigi lugeja ohkab siinkohal ja mõtleb, et ulmekas ja noortekas korraga, lootusetu juhtum. Vastupidi. See on üks kõige poeetilisemaid ja tihedamaid lugusid, mida kirjanduse segažanritest leida. Siin on ju ka õudusloo ja ajalookirjanduse elemente, on klassikaline sõpruse ja teiste eest välja astumise teema. Ent esmalt on Bradbury väga lühikesse vormi paisanud säherduse intensiivsuse, et puhkepausi sisuliselt polegi. See lugu käivitub kohe ega kaota rütmi lõpuni. Ja ehk küll mõni noorem lugeja pole harjunud säherduse kujunditihedusega seiklusproosas, ei doseerita sellegagi üle – maht ei võimalda. Ega Bradbury pika proosa mees kunagi olnudki.
Raamat, mis on nii hea, et ma ausalt öeldes ei mõista selle sihtgruppi määratleda. Ta võiks meeldida memmele ja mürsikule ja üldse igaühele, kes hästi kirja pandud loost lugu peavad ega kerget ebamaist elementi otseselt põlga. Puhas klassika.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 125
Kirjastus: Fantaasia
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5393943*est