Mihkel Raud „Võtku homme mind või saatan“
Mihkel on igasugu saasta kah kirjutanud. Tegin kunagi intekat temaga, „Musta pori näkku“ oli äsja ilmunud, küsisin, et kas Sa ise aru saad, et Sa võid praegu kirjutada ja avaldada ükskõik mida, kõik ostetakse ära. No Mihkel ütles umbes möh ja avaldas imeliku krimiviiuli, mis kellelegi suuresti korda ei läinud. Kui need kuus-seitse tuhat ostjat maha arvata. Tubli töö.
No ja siis vahepeal tegi ta mõned asjad veel, nendest jätame sõbralikult rääkimata, aga suur oli mu skepsis, kui lõin lahti müriseva machomehe kaanepildiga „Võtku homme mind või saatan“. Loomulikult, Kris Kristoffersen, let the devil take tomorrow, täna sõpra vajan ma, nagu Mihkli sõnutsi ja ka objektiivselt Eesti kõigi aegade parim laulja Ivo Linna kunagi sahises. Jah, laula mu laulu, kähisev hääl, kui Leelo Sulle nii head sõnad teeb. Saatanalaulu sõnad olid ka kuradi head, aga või ma mäletan, kas need tegi Karmo või Käo,
Kuulasin raamatu kõrvale kumbagi laulu, ameerika keeles ja eestilises keeles, nutma ajasivad mõlemad. Mihkli raamat ajab enamjaolt naerma, aga päris lõpus ajas nutma ka. Pole hullu, nii peabki olema, hea kirjanduse ülesanne on pigem inimest rõõmsaks teha. Aga seekord ma täie aususega ka kurvastasin ja nutsin ja kütsin koos Mihkliga. Tundsin, et ei ole ilmaasjata loetud.
Mihkel on ennast Raudkonda, sesse suurde kirjanduslikku perekonda sisse kirjutanud, ja mitte lihtsalt templi pärast kirjanikupassis. Ma võin selle kirjanikutempli talle otse keset ta laia lõusta lajatada. Mina võin. Kui tahan. Tahan küll.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 303
Kirjastus: KAVA Kirjastus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5369905*est
Ann Cleeves „Kulutuli“
Jõrmi rokkari tasakaalustamiseks kulub ja tuleb lugeda siivsa krimidaami Shetlandi-sarja uuemat üllitist. Kuulu järgi olla emand Cleeves Shetlandi-lugude kirjutamise lõpetanud põhjusel, et nii väikses kohas ei saa nii palju jampsi ette tulla, et ta peab muidu hakkama lisaks kurjategijatele ka ohvreid saartele sisse vedama. Ja see poleks enam see. Noh, Midsomeri mõrvikuid niisugune pisiasi küll häirinud pole, ent eks ole Ann Cleeves ka kraad kõvem kirjanik.
Tõepoolest, Mihkel Rauaga sobib „Kulutuli“ väga kenasti kokku. Suhted on siin sassis nii mitmel tasandil, et annab ikka harutada. Aga kummalisel kombel leiduvad ka mingisugused lahendused. Pluss see meretuul ja väikepaiga kampsikuhõnguline vaib, mis nood lood eriti armsaks teeb. Mihkel võiks oma suurele vennale Käsmu külla minna ja ühe kodumaise pisiühiskonna-põneviku ilmarahvale rõõmuks luua. Ega kõik maailma hea Ameerikas asu. Ega kuri.
Shetland tuli vahepeal päris tumemeelse telesarjana pildieetrisse. Oli küll natuke muutunud võrreldes lähtematerjaliga, kuid raamatutele fooniks ja illustratsiooniks üliilus. Osati ka õigel ajal joon alla tõmmata. Ma armastan seda seltsi lugusid (lugu ju telelugugi), mis ühe või teise koha Sulle omaseks ja arusaadavaks kirjutavad (või näitavad). Ann Cleeves on küllap toonud Shetlandile rohkem raamatuturiste kui mõni lunn (või mis iganes part seal saartel edvistab) linnuvaatlejaid. Tahaks sellisi põnevi inimlikke jutuveeretusi ka tänapäeva Eestist. Meil siin juhtumisi juhtumusi juhtub küll. Kirjanik, ärgake!
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 333
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5399425*est