Hans Henny Jahnn „Kallasteta jõgi“
Üks tihe ja pöörane lugu, millest ühe hooga läbi puurimine võib vaimsele tervisele tuntavat mõju avaldad, ühesõnaga tasub tarvitada ülima ettevaatusega ning kaebuste püsimiselt konsulteerida arsti, apteekri või raamatukoguhoidjaga.
„Kallasteta jõel“ on eellugu, „Puulaev“, mis ilmus eesti keeles kaks aastat tagasi. Raamatupoe kodulehel öeldakse „Puulaeva“ tutvustades muu hulgas järgmist: „Raamatut on aegade jooksul peetud nii mereromaaniks kui ka kriminaalromaaniks. Kumbki neist määratlustest ei anna edasi raamatu tõelist olemust, mis ongi jäänud tabamatuks.“ Jumala õige jutt, veelgi tabamatuks jääb „Kallasteta jõgi“, mis nüüd mahukate köidetena eestikeelsesse kirjandusse sisse astub, ähvardades ligi kahe tuhande leheküljega, kui kohale jõuab.
Mati Sirkelil jagub andi kaevata saksakeelsest kirjandusest eksimatu vaistuga välja nauditavalt arusaamatud raamatud ja need veelgi nauditavamasse maakeelde ümber panna. Esmalt meenuvad muidugi Robert Musil ja Fritz von Herzmanovsky-Orlando. Nüüd siis Jahnn. „Kallasteta jõgi“ ajab mind lugejana igas seitsmes mõttes segadusse, tõesti on raske mõista, mis värk on, või kas. Aga Sirkeli eesti keel on nii mõnus, et isegi kui asi hämaraks jääb, on see hämarus hubane ja kulgemine teda pidi rõõmurohke. Ja küllap leiab seegi raamat edukalt oma mõlemad lugejad üles, palju rohkem ei julge ennustada, kuid ikkagi on uhke tunne, et ka sellist kraami saab nüüd meiegi keeles manustada. Kraami, mille puhul on küsimusele „Millest see raamat räägib?“ praktiliselt võimatu vastata. Või vähemalt võimatu praktiliselt vastata.
Peab kiitust avaldama, et kolmeköiteline täiskomplekt „Puulaevast“ ja „Kallasteta jõest“ näeb pagana hea välja. Niimoodi tulebki paberraamatuid välja anda, siis mõni ostab juba puhta ilu pärast. Musili klotsi kõrvale väärikas täiendus.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 720
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5401790*est
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 655
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5401792*est
Mihhail Zoštšenko „Maga kiiremini“
Vene nõukogude absurdikirjandus on klass omaette. Pole ka ime, kogu sovetiriik oli otsast otsani absurdil rajanev, absurdist toituv ja absurdi tootev üksus. Piisavalt tuhm sealjuures, et siiski lasta eksisteerida sedasorti nähtuskirjanikel nagu Bulgakov, Ilf/Petrov, Platonov või toosama Zoštšenko, otsapidi Dovlatovini välja. Kõigil noil õnnestus kuidagimoodi piisavalt ullikese-nägu ette manada, et kuidagimoodi oma kirjatööd ikkagi ära teha ja neid aegajalt avaldadagi. Aga eks kõik said suuremal või vähemal määral oma kolaka kätte ka.
Üpris kindlasti kvalifitseerub Zoštšenko klassikaks. Üsna kindel seegi, et tasub ja tuleb uuesti välja anda, et meelest ei läheks ja uus põlvkond näeks. Ma ei kujuta hästi ette, mis pilguga loeb Zoštšenkot noor inimene, kes bolševike mänguriiki ihusilmaga näinud ei ole, kas tajub ta toda absurdi, mis on teise absurdi sees peidus ja oluliselt suurem kui välimine. Miks ta ei võiks tajuda. Küllap teisiti, aga mingi pildi ta saab. Lõppeks ei ole me keegi elanud üheski teises ajas peale iseoma eluaja ning ainuke võimalus teistmoodi elusid proovida on läbi raamatute.
Zoštšenko puhul on muidugi see hea lugu, et ei pea tingimata püüdma tabada teab mis tahkusid, võib rahulikult lugeda kui naasama naljajutte ja pole muretki, et naerda ei saaks. Teatavate taustateadmiste olemasolul saab lihtsalt rohkem. Ja väga palju järjest lugeda ei jaksa, vähehaaval nautimiseks aga imetore raamat. Jätkubki kauemaks.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 454
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5398821*est