Vaclav Smil „Arvud ei valeta. 71 asja, mida peab maailma kohta teadma“
Kui praegu lugema hakata ja iga päev mõnusalt ja mõttega üks peatükk läbi lugeda, siis võiks „Arvud ei valeta“ pooleks septembriks läbi saada. Milline rõõm sulnisse sügisesse targema inimesena siseneda! Tegelikult ma muidugi kahtlustan, et Vaclav Smil on piisavalt haarava teksti loonud, et ühe peatükiga päevas on keeruline piirduda. Sel juhul ei pruugi suve lõpuni välja vedada. Ent päris ühe õhtuga läbihekseldamise raamat see ei ole.
Lühidalt võetakse veenvate (arv)andmete toel läbi suur osa inimolulisest maailmast. Mitte päris Stephen Hawkingi kombel, aga kaugeltki mitte kuivade kantseliitlike statistikute moel, kelle sisekeele mõistmine normaalsele inimesele mõeldud ei olegi. Vaclav Smil on oma arusaadavuse ja arukuse poolest ilmakuulus ning seda teenitult. Kõigile asjadele siin vastuseid ei ole, ent liba- ja labateabe vohamise ajastul kulub mõtestatud ja põhjendatud asjaseletamine vägagi marjaks. Ükskõik, mis asja siis just.
Iga austusväärse teose juures tuleb ette paiku, kus tahaks vastu vaielda või edasi arutada. Äkki ongi nõnda, et mitmesuguste loodetavasti viljakate arutelude aluseks sobib „Arvud ei valeta“ eriti hästi? Kindel vaid see, et suvalise arvamusega ei söanda keegi lagedale tulla, kui järjekordne peatükk loetud. Ilma argumenteerimata me seda mängu ei mängi. Mängida aga saavad igasuguste huvidega inimesed – veinist loobumine, tuumaenergia, püramiidid, õhkrehvid, vaktsineerimine, kõigile leidub midagi. Ning siinkohal on see „kõigile leidub midagi“ täiesti positiivne näitaja.
Mu meelest selleks suveks üks olulikum lugemisvara üleüldse. Olgu või peatükk korraga, olgu või üksnes üksipäini aru pidades. Sõpradega parem!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 337
Kirjastus: Pegasus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5433132*est
Henning Mankell „Hiinlane“
Henning Mankell kui autor ilmsesti tutvustamist ei vaja. Kui vajab, siis ei maksa tutvumist vast „Hiinlasest“ alustada, vaid ikka vanadest headest Wallanderi-lugudest. Sel lihtsal põhjusel, et enne „Hiinlaseni“ jõudmist oleks mõttekas end kirjutamisviisi sisse lugeda ja natuke peamisest tekstikorpusest omandada. „Hiinlane“ on Mankelli kontekstis siiski pigem apokrüüfiline teos, kuigi hea ja oluline.
„Hiinlane“ on tugev lugemine ka (ja võib-olla eeskätt) neile, kes krimiloost kui sellisest üleliia ei pea, küll aga armastavad maailma asjade üle mõtiskella. Krimilugu on siin ausalt öeldes kaunikesti absurdne ega vääriks erilist tähelepanu, kui ta ümber poleks kõike muud. Ja muidugi on kogu kupatus tõeliselt meisterliku kirjanikukäega üles tähendet, tekst iseeneses on klaar nautimus.
Püstitus võib emalt kuklakarvad turri tõsta – kas jälle üks utreeritud kurivallast punnitet rootsitamine? Õnneks selgub kiirelt, et lugu läheb harali üle pooleteise sajandi ja poolte maailmajagude. Ning nonde haralugude juures on vanameistri puudutust eriliselt tunda, just nondes hakkab tõsiselt põnevaks minema.
Veenvalt mõjub seegi, et raamatus pole ühtki päriselt sümpaatset tegelast. Ega lõpuni ebasümpaatset. Mingit hea ja kurja lihtlabast vastandamist ei näe. Kõigil on motiive, kõiki on võimalik hukka mõista – ent seda selgemini joonistub välja, et hukkamõistu eel saab saabuda mingigi mõistmine. Nii on – hukkamõist mõistmispüüuta on iseennast väärt.
Mankell on muidugi pärit põlvkonnast, kes ei pääse oma mõnedest pentsikutest uskumustest eales lõpuni lahti ning eks kosta need veidi noiltki lehekülgedelt. No et Aafrika õnnetustes on süüdi koloniaalne kurnamine ja et vanakooli kommunismis on üht-teist kiiduväärset. No mis teha, todapidi mõtlejaid on teisigi, vaba maailm. „Hiinlane“ on vaieldamatult täiuslikus tasakaalus teos, mis laseb tänase maailma jõujoontest ja suundumustest heakirjanduslikul kombel aru saama hakata. Ning ei nõua enesega nõustumist ega vastuvaidlust, küll aga rõõmustab kaasa mõtleva lugeja üle.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 461
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5433308*est