Sinijärv: jätku lugemis(t)ele! | National Library of Estonia

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

1.11.2021

Eve Laur „Õmblejanna“

Tark mõte oli Eesti Kirjanike Liidul omal ajal romaanivõistlus uuesti käima tõmmata. Sinna saabub kõiksugu kraami, aga peaasi, et vupsab välja ka vägevaid lugusid. Eve Lauri „Õmblejanna“ kaheldamatult üks säherdune on.

Ei maksa peljata ega loota, et siit tuleb üks mahukamat sorti naistekas, mida iganes säherdune levinud määratlus täpselt tähendama peaks. Enamus raamatuid on Eestis naistekad, sest vähesed mehed viitsivad omandada funktsionaalse lugemisoskuse. Vabandust, neil „ei ole“ selle jaoks „aega“. Kuni mõtlev sugu loeb ja kirjutab, ongi raamatud naistekad. Kui nii võtta.

Võtta võib ka naa ja võib ka jätta. „Õmblejanna“ peategelannat võetakse ja jäetakse ja mingil hetkel hiilib naha vahele sarnastustahtmus Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdaniga“, mis ju samuti romaanivõistluselt tuule tiibadesse ja tule tagumikku sai. Midagi ses võrdluses ongi, kuid Eve Laur ei ole päris nii jube ning on võibolla korraga nii natuke rohkem päris kui natuke rohkem ilukirjanduslik. Mõlemad tulevad kasuks. Sest kunstlik ei tundu ta kunagi ning dokumentaalsuse najale ta end samuti ei toeta. Ajalugu ja ajastud on taustal, ent meisterlikult kirja pandud visioon ja fiktsioon püsivad esil. Ei armasta ma igasugu suguvõsalugusid, millest maailmakirjandus tulvil. See lugu on vormistet nõnda, et lugeja ei saa arugi, kui juba on konksu otsas ja jääb sinna täpselt seniks, kuni autor ta lahti laseb.

Kirjanik ei pea olema kroonik, koomik ega saati veel ühegi ajastu mõistus, au koma südametunnistus. Mida rohkem kirjanik välja mõtleb, seda etem saab teos. Selleks, et välja mõelda, ongi kirjanik kirjanik. Kirjeldamiseks on teisi ameteid küllaga, kirjeldikke jagub kirjanike seltsi samuti. Mäletan selgesti, kuidas mulle „Serafima ja Bogdan“ kaugelt liiga lühikene tundus, aga Vahuri käest ei saa kahjuks enam lisa paluda. Küsin siis Eve Laurilt – tohiks vast jätkujuttu loota, siin ju nii mõnedki otsad kokku tõmbamata, vette peitmata jäivad? Jutujõudu ja tulevikuloomise lusti läbi särtsaka tehistegelikkuse näikse jaguvat veel mitmeks heaks väljamõeldud raamatuks.

Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 510
Kirjastus:Hea Lugu
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5449725*est

Katrin Pauts „Külmkingauurija“

Olav Osolin oli tubli vigurivänt ja tappis Katrin Pautsi oma esimeses krimiraamatus justnagu ära. Katrin Pauts targa inimesena sai aru, et paljud lugejad võivad niisugust hirmsat asja uskuma jääda, tõmbas sae käima ja andis mauhti uue krimiviku välja. Pluss Osolinile verbaalset tümpi. Nüüd ei saa keegi enam mõelda, et äkki Pauts ongi diivani taga surnult maas. No ei ta ole.

Omaette kummastav, kuidas Pauts „Külmkingauurija“ tegevuse 1980ndate keskpaika viib. Vanuse poolest ei tohiks ta sest ajast eriti miskit mäletada. Ega minagi tea, kuidas saartel lood täpselt olid, äkki sealsed poed sisaldasid rohkem ja paremat, aga mina kui söögisõber kahtlustan, kas külapoest ikka sai osta suitsuvorsti ja õlut, kui kõht tühjaks läks. Omal on küll selgelt meeles, et esimest korda nägin ja ostsin poes õlut alles siis, kui 1988ndal Tartusse olin kolinud. Ja suitsuvorsti poes kohtamiseni tuli vist krooniaeg ära oodata. Aga äkki maal oligi kõik paremini?

Hukkamist ja tappamist jagus Pautsi nägemises nii maale kui linna, põletamist ja muud pahategu samamoodi. Ja kui mõned ajastuomased üksikasjapõhised küsikohad kõrvale jätta, jookseb see põnelugu vägagi sujuvalt ning no mida – tegelikult on hästi tobe, kui raamatuid tutvustada stiilis „aga minu vanaema ütles, et ei olnud nii“. Ulmekirjanikku ei saa keegi nõnda ette võtta, aga näe paarikümne aasta tagune lähiminevik on kõigile vabalt tulistada.

Ja vabalt soovitada. Soovitan, kuna Pauts kirjutab põnevalt nii lahedatest kui jahedatest asjadest (maal raudselt kummitab!) ja ma ei oleks üllatunud, kui kümnekonna aasta pärast on Muhu saare kuvand inimeste meeltes suuresti Katrini loodud ning noist tulevastest lugudest saame heaste aru, kuidas külmking ja muud tondid panid Juhan Smuuli fakti ette, et kas kirjutad „Poeemi Stalinile“ või jaa, sundisivad Ivo Linna saarele paikseks jääma ning ütlevad Pädaste kokkadele aegade lõpuni täpselt, kellele mida serveerida, või millele keda… Muhus on asju. Lugege Pautsi. Hapurokast hoidke eemale.

Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 272
Kirjastus:Rahva Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5458351*est