Ain Raal, Marju Kõivupuu, Nele Helstein-Mau „Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva“
Anekdoodikogumikke ma üldiselt eriti ei loe ega seega ka arva neist midagi. Puhtalt formaadi pärast. Hea nalja võlu on nii paljuski kinni ajast, kohast, jutustajast, tujust ja millest kõigest veel. Kogumikuks koondatuna muutub suurem osa naljadest tapeediks, isegi need, mis õigel hetkel ja õiges esituses võiksivad tükiks ajaks head tuju tekitada.
Aga meil ei olegi tavaline naljaraamat. Siin on päris palju ehedat apteegiteemalist folklora, millest huvitaval kombel joonistuvad välja mitmed päriselulised inimtüübid. Joonistuvad nõnda, et kui mõni kirjanik selliseid prouasid, nolke ja taate nõndasi kirjeldada võtaks, siis põlastataks teda küllap liigse karikeerijana. Elu, vana konn, on aga teinekord rammusast kirikujundist märksa värvikam. Nii et kirjanikel tasuks apteegiraamatut lugeda küll.
Muidugi sobib raamat naasama naerutamiseks vägagi hästi. Nalja vahele on siiski osavasti põimitud muudki, mis aitab märkamatult apteekide ja apteekrite toimetamistes läbi ajaloo päris kena kerge ülevaate saada. Jah, on nö tavalisi nalja moodi nalju ja nende eri versioone, ent üllatavalt rohkesti on elulist ja algupärast materjali ning naksakaid tõeteri. Kuna apteegiga tuleb rohkem või vähem kokku puutuda pea kõigil, siis leiab siit muhetuttavlikke momente küllap iga lugeja.
Ja üldse tuleks seda kaheldamatult head ja lustilikku teost müüa põhiliselt apteekides!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 350
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5476524*est
Paavo Matsin „Kirjandus ja alkeemia. Arvustusi ja esseid“
On inimesi, kellele meeldib Paavo Matsiniga kaasa mõtelda ja kaasa mängida. Isegi kui mingil praktilisel ja igapäevasel tasandil ta mõttekäikudega päriselt (või üldse) nõus ei ole. Noile inimestele on mõeldud ka „Kirjandus ja alkeemia“. Kui Matsini maailmaga ühisosa puudub, siis vaevalt et see tekib ka siinsetel lehekülgedel. Kuigi tegemist on rohket meelerõõmu ja aruainet sisaldava teosega.
Matsin on rohkem tuntud hullupöörase romaaniloojana, kelle järjekordset üllitist austajad pikikõrvu ootavad. Seda meeldivam, et kaante vahele on saanud ka aasta(kümne)te jooksul ajakirjanduses ilmunud kirjatööd, mis ühel või teisel kombel ikkagi keskenduvad autorile südamelähedaste teemade ümber. Olen Matsini tekste alati huvi, mõtte ja muigega lugenud, ent siin on mitmeidki lugusid, mis on mu radari alt läbi lennanud ja millega kohtumine oli heas mõttes üllatav. Eks äratundmisrõõmu pakkusid ka taaskohtumised, nõrka juttu siin polegi, mõned sisulised kordused on mõistetavad.
Kõiksugu libaesoteerikat hulbib kirjasõnas mida aeg edasi, seda enam. Häirivalt palju. Paavo Matsini suhe alkeemiasse ja müstikasse on midagi täiesti muud. Matsin on aastaid tõsiselt uurinud inimvaimu lähenemiskatseid universumi suurtele saladustele ja nonde lähenemiste ja kaugenemiste peegeldusi kirjanduses ja kultuuris laiemalt. Noid peegeldusi on ohtralt ja eks ole arusaamatule keskendumine ju igasuguse kunsti, kultuuri ja teaduse alusmüürlik osa aegade algusest.
Lugemiseks meelestumisele aitas tublisti kaasa ka küljendus, mis serveeris teksti kahes veerus lehekülje kohta, meentutades seeläbi pühakirju või vähemalt paremaid ajakirju. Hea mõte. See raamat on reis läbi ühe isevärki mõtleja meeleilma autori juhatusel. Matsini juhatusel Prahasse minna tundub raamatut lugenuna samuti üha parema mõttena.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 151
Kirjastus: Lepp ja Nagel, 2021
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5469062*est