David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“
Mälestusraamatutesse tuleb suhtuda austuse ja armastusega, ent ka suure skepsise ja pika hambaga. Paljud mälestusraamatud on kirjutet mingite tüüpide poolt, kes on ühel või teisel põhjusel kunagi riigirataste keerutamise läheduses viibinud ja tahavad seetõttu ennast kuidagi iseäralikul ja –kesksel kombel ajalukku raiuda. Teised on hämarate vanaemade põllunduslik/põllunduslik sulevili. Kumbagi kanti kirjundikke iseloomustab suhtumine, et küll meie juba teame, kuidas kõik oli, kuidas tankid tulid, mäherdused kardinad lehvisid, mis värk oli. Tühjagi te teate. Ei teadnud siis, ei teadnud kirjutades, ei tea ka praegu. Keegi ei tea. Kirjapanu on te isiklik luuletus. Ja haruharva riimub see pärisoludega.
David Vseviov oskaks kindlasti luua nii üht kui teist sorti memovikke. Ta on kolmanda tee mees (neid teid on kahtlemata veel). Ta alustas oma eelmise raamatuga oma väljamõeldud titepõlvest, millesse segunes mõistagi kõva kraad tõepära ja –lisust. Ning jätkab suisa evangeelses vaimus rõõmusõnumite kuulutamisega. Kuulutab ka kurbtust ja laotab lugeja ette mõttehetki. Ometi just religioosne tundub ta ka oma kõige anekdootlikumail hetkil. Onu Moritz on loovalt vormistet kellekski, kes võib samal ajakillul kõikudes olla nii Mooses kui Oskar Luts kui Onu Bella. David Vseviovi põline võlu ongi ehk selles, et raadiohäälse kuulutajana on ta samas raamaturahvaste kirjaoskaja, võluv vormivalaja, tark mees ja kõikide sõber. Välja arvatud ehk oma vaenlaste neid peaks tal jaguma, sest kõval tegijal on alati keegi, kes kas või kiusu pärast astla urgitseb, mille vastu üles löömata jätta.
Onu Moritz ei kakle, vaid annab tarkust edasi. Juudid on paar tuhat aastat Talmudit uurinud, eestikeelses kultuurikihis on nüüd võimalus uurida Vseviovi ja Moritzat. Pole tähtis, mis on prohveti nimi, peaasi, et hiiri püüab. Kahtlustan ja loodan, et siinse pühakirja lõppu pole me veel näinud. Ja me ei tea, kas tegu on kanoonilise või apokrüüfilise tekstiga. Usun, et oma sõna ütleb toimetaja Toomas Kall. Kelle sõnu tasub alati tähele panna!
Kuulake Vseviovi tuhatkond raadiolugu läbi, lugege raamatuid, rõõmustage, et ta meil on! Ja pahulased oodaku kirglikult, et „punaprofessuur“ sama sujuvalt üles märgitud saaks. Siis ei annagi enam väga vigiseda, või kuidas?
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 372
Kirjastus: Varrak
ESTER:http://https://www.ester.ee/record=b5470238*est
Jevgeni Zamjatin „Meie“
„Keelatud klassika“ sari on väga hea mõte. Üks ilus viis tuua inimesteni suurepäraseid raamatuid uues kuues ja naksakate järelsõnadega. Zamjatin on vaiemaldamtult klassik. Vaieldamatult ka keelatud klassik. David Vseviov on järelsõna autorina täna mängus tagasi, antagu kokkusattumus siinkirjutajale andeks. Usun, et kerkimas on raamatusari, mida tasub lugeda juba kas või järelsõnade pärast. Mulle järelsõnad ja sissejuhatused üldse väga meeldivad. Kahju, et ma neid ise nii harva teen.
Jevgeni Zamjatini „Meie“ on igati õigustatult kuulutet kordades kuulsama George Orwelli „1984“ eelkäijaks ja eeskujuks. Kõhutunne ütleb, et hilisema ja tuntuma teosemaga sidumine pole ilmtingimata kasuks tulnud. „Meie“ on kummastavalt jahe ja õõvastavalt poeetiline, struktuurselt sootuks modernistlik ja kokkuvõttes üllatavalt tänapäevane teos. Mitte niivõrd sisulises, kui just vormilises mõttes. Vormiliselt on ta võrratu. Sisuliselt on ta üpris-üpris epohhiloov. Kokkuvõttes vähegi ulapealsemat ja samas korrektsemat kirjandust hindavale lugejale maiuspala. Kui keegi tahab kirjutada väga ilusasti väga koledast ja mitte olla sealjuures lihtlabane realist, vaid anda ka fantaasiale võimalus fantasmagooriais lennelda, siis õppigu Zamjatinilt mõned nõksud ja kütku edasi. Kes 20nda sajandi vene kirjanduse parema osaga miskit küünarnukitunnet on tajunud, ajagu silmad ammuli. Kellele lugeda ei meeldi, siis noh, mingist raamatust tuleb ju oma kirjaoskuse tarvitamist alustada ja miks mitte „Meiest“. See viimane soovitus oli võib-olla liiga radikaalne. Vaadatagu hakatuseks lehekülje 234 ülevalt teist rida, kus on lustakas küljenduskamm teose selga löödud, ja siis mõtiskletagu sama lehekülje viienda rea üle, et miks just see kirjanik ja see kuupäev. Jõhker aeg oli, kel meelest läinud. Või alustatagu lihtviisil kõikvõimalikust kõikvõimsast keelatud kirjandusest, nõnda on igal juhul põnevam. Praegu on kirjandus lubatud. Isegi kehv.
Suurem osa head kirjandust on näruste režiimide all mingil ajal keelatud olnud. Seega, antagu ikka ja jälle välja häid raamatuid ja me saamegi kunagi kusagil miskipärast keelatud raamatute sarja, mida maksab meelde jätta ja omaks osta. Klassikuks kuulutamine on muidugi keerulisem. Ja ilusa jätkunime „Keelatud klassika“ peitmine tagakaane allserva on kahtlemata turunduslik-intellektuaalselt intrigeeriv idee. Egas ostja pea nägema, mis kolb on, või mis? Sellegipoolest raiutakse õiget rada. Tuld!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 236
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5474760*est