Antti Tuomainen „Jänesefaktor“
Mineva nädal natuke nurisesin, et mitte kõigi me naaberriikide kirjavara pole lugemislaual niisama edevalt esindet kui Skandinaavia poolne külg. Ja nagu tellitult jäi näppu Soome kirjaniku raamat.
Tõeline nauding on lugeda põnevikku, mis ootamatult osutub kirjandusemaks kirjanduseks kui suur hulk tõsikirjanduseks loodut. Eks vist tuleb hakata üle saama eelarvamusest nagu oleks see miinuseks, kui raamatus midagi päriselt juhtub. Ja on huvitav ka. Et kõrge kunst ei pea olema lõputu sisekaemus ega lüroesseistika, et kõrge-madal skaala ei pruugi loomingu puhul sugugi pädedagi.
Tuomainen tõmbab sae muidugi hoogsasti käima ega jäta juhtumusi juhtumata, kuid põhiline münt on just kirjutus- ja kirjeldusviisis. Minul tekkis tõsine tahtmine üle lahe sõita ja üle hulga aja natuke Soomes ringi vaadata. Olgu, homme veel ei lähe, tuleb kevade soojem ots ja kogritsate aeg ära oodata. Pole just palju raamatuid, mis oma toimumuskonda nii heaste elavdavad, et reisihimu peale tuleb. Hea tänapäevane lugu ja hästi omapäraselt tehtud.
Krimivike maailmas on hulgaliselt autoreid, kes püsivad turvaliselt oma väljatöötatud skeemis – ja tore on, seda neilt oodataksegi, ma ise ootan ka, ei tuleks kõne allagi, et Jack Reacher järgmises raamatus lumehelbekeseks on muutunud ja kõneleb läbivalt eleegilises distihhonis. Kas ja mäherduseks kujuneb kunagi Tuomaineni loomevalem, tuleb põnevusega jälgida. Siin on nii palju võimalusi õhus. Midagi palju enamat kui üks tavaline lihtsalt põnev põnevik. Üks viimase aja meeldivamaid üllatusi, lugemine kategooriliselt lubatud.
Alustuseks, enne reisima hakkamist, tuleb vist välja koukida väärt autori teised teosed. Soome keel tahabki väheke kõpitsemist ja üleharimist.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 293
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5471386*est
Erlend Loe / Kim Hiorthoy „Kes istus kuninga juustu lössi?“
Norrakad on korralikud inimesed ja korralikku inimest saab suhteliselt väikese vaevaga itsitama panna. Piisab mõõdukast siivutusest ja kergest nihestatusest. Ju toopärast on ka teatud sorti istmikunaljadel norrakate seas minekut. Mäletatavasti algas ka vanameister Jo Nesbo doktor Proktori lugude sari puuksupulbri-raamatuga. No mis sa hing ära teed, seda nalja tuleb teha, mis auväärt publikumi naerma ajab.
„Kes istus kuninga juustu lössi?“ on muidugi mitmes mõttes lustakalt totakas teos. Moodsa aja koomikseid kiputakse graafilisteks romaanideks nimetama, see siin on siiski graafiline anekdoot näiteks, romaani mõõtu välja ei anna. Pildikeel on tore ja mõnevõrra kõrgendet meeleolus viibides võib ka jabur huumor lõbu pakkuda.
Ometi tuli meelde see Poirot’ lugu, kus aulik detektiiv kapten Hastingsiga kihla vedas, et suudab kriminäidendi süüdlase ära arvata, aga jäi mõistagi kaotajaks. Kuna näidendi autor polnud kõiki asjaolusid avanud ning tõmbas lahenduse jänesena kübarast välja. Kuninga juustu lössi istumise jutus (mida kaanel „pööraseks krimilooks“ tituleeritakse) on seesama häda. Aetakse kokku üks ülevõlla kentsakas olukord ja tegelastki ning siis tõmmatakse lugejal ootamatu ropsuga vaibake alt. No miks ka mitte, aga krimilool on siiski ka mingid reeglid.
Värskendav vahelugemine igatahes, varateismelistele jätkub kihistamisrõõmu, taguotsanalja austajatele seda enam. Liiga palju ei maksa oodata, onu Heino ei ole nii kõva tegija, et süldilaua tagant väga palju kõrgemale kerkida. Aga lati alt läbi kaevama ka ei pea.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 40
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5491541*est