Oskar Luts „Soo“
Räme. Sajanditagust eestikeelt ei ole teps mitte kerge ega mõnus lugeda, ehk küll Oskar Luts tos vallas ometi üks hea ja armas kirjutaja oli. Lutsu päästab otsene kõne, millesse saab sisse elada ja mis aitab üle tost arhailisusest ja kolmanda pöörde jaburusest. Tammsaaret näiteks päästis ja päästab vaid staatus…
Hea, et Lutsu linandamine on järjepidevat joont võtmas. Kes seda „Sood“ nii väga mäletakski muidu, ehk küll objektiivselt üks Oskari kõige kirjanduskvaliteetsem tükk. Film rokib täiega ja laseb vanamoelisel tekstil vast nooremoeliseks mõttehõllanduseks kasvada. Jah, „Kevade“ tahaks korralikku filmiversiooni päris kino päris vahenditega saada, seal on sisu veel küll, mida näidata. Vaadake, kui hästi läks kinosaalides „Tõel ja õigusel“! Vaieldamatult parim film, mida säherdusest algmaterjalist üldse võimalik toota. Nii hea film. Et loodetavasti ei tule minusuguste lastel ega lastelastel raamatust unenägusid näha, on ju linand, ja hea selline.
Lause raamatu kohta: raudselt kõige ilusam ja tugevam „Soo“ väljaanne läbi aegade. Viimasest ilmumisest saabki vist seitsekümmend aastat. Jah, see ei ole lugu noile, kes tahavad näha teismelist Tootsi lollusi tegemas. See on lugu tumedama tundmise tajujatele. Ja ometi vägagi Luts.
Vanade raamatute filmideks tagumine on ainuõige rada. Muidu nad lihtsalt ei haagi ega kleebi enam. Vastutusrikas töö ja kõigi kirjanike ühisrõõmu eeldav. Loodan, et säherdune kerkib ja tärkab ja toeb. Vaadake või toda, mis apteeker Melchiori ümber kinokeerus käimas on! Siin see, et hea autor on elus ja tegelik, saab lugusid pildisse soveldada – mis väga hea! Surnud on suht vakka (Tammsaare ja Luts näiteks), nendega mängides tuleb pieteeditunne taskust välja võtta ja nähtavale kohale asetada. Elus autor mängib ise kaasa. Indrek Hargla on lahe säga ning usun, et keerab Melchiori maailmale kinolinal veel mitu vinti peale. Elmo Nüganeni ja hulga hääde ootamatute näitlejate lahke abiga. Oleks palund küll. Ootan pikikõrvu.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 246
Kirjastus: Apollo Film Production
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5389592*est
David Wallace-Wells „Elamiskõlbmatu Maa. Elu pärast kliima soojenemist“
Ma ei armasta lumehelbekesi, eriti mitte mõõkhambulisi. Kohutavalt lihtne on pöörata hulk mõistlikke mõtteid äraspidiseks ning tõugata-tõrgata edasimõtlusest eemale tavalised ja tasased ja arukad. Mine koju, üleilmne greetatuunberg, eksole. Küll Putin juba rohepööraseid, kommunihiliste, terromehikesi, neonapakaid ja kaosekiskujaid edaspidigi armastab ning toetab, kui selgest tapmisest väge üle jääb. Seda heam on lugeda läbimõeldud ja kaalutletud tekstistikku, millega tutvumine midagi tegelikku ajukäärude vahele lisab. See raamat ei ole hariduse ärajätmine, see on tükike haridust ennast.
Kallutet haridust? Jah, kahtlemata. Kallutamata haridust tuleb tikutulega taga otsida, ei ole ühtki distsipliini, millele ei saaks rakendada ühtsugust või teistsugust või ebalibalobasugust ilmavaadet. Ja lõpuks on kõik ikkagi autorist kinni. David Wallace-Wells väärib tunnustust üksi seetõttu juba, et suudab teema lahti kirjutada piisavalt rahumeelselt. Tükkimata otsesesse kirglikku sõnasõtta ning vältides me põlvkonna üht suuremat vigadust – kaugeleulatuvate järelduste tegemist ebapiisava informatsiooni põhjal.
Kaugeleulatuvaid järeldusi Wallace-Wells muidugi teeb. Ning informatsioon ei ole kunagi piisavalt piisav. Mulle jääb rõhuasetusena ikkagi hambusse see, et kõik on nässus ja aina nässusemaks läheb. Ta on kohati ilmalõpukuulutaja küll, mitmel moel. Ja ometi oskab ta tuua optimistlikud lähenemised välja. Ma ise oleksin mõnd jamast väljumise võimalust vast rohkem esile toonud. Kindlasti interneti haldamist ja hillitsemist. Praegune internetikasutus tirib maailma energiatootmisest jo umbes peaaegu viiendiku. Ja valdav enamus sest kasutusest on rämps, porno ja lustimäng. Tasuta. Umbes nagu kõik kraanid oleksid kogu aeg lahti, vesi voolaks, jah, igal pool saaks pesta, aga põhmõtt las kallab, sest me tahame pritsida. Meenub lugu aastakümnete tagant, teletöö aegadest, mil vanad tegijad veel Venemaa vahet käisid ja ühel kaameramehel olnudki komme hotelli jõudes alati kõik kraanid lahti keerata ning nii jätta – sest makstud ju on, kiusame Venemaad. Hmh, Maad kiusas hoopis ju. Nõme? Jah. Internetiga niimoodi iga päev igal pool. Minu soovitus - rangid kaela. Kohe.
Ja kogu muule mõttetule raiskamisele samamoodi. Olen mugav inimene, aga näen, et maailmas on põgusaks hetkeks liiga palju inimesi. Kõik, kes siin täna elus on, on saja aasta pärast surnud. Meie põlvkondade asi on korraldada leebelt ja tappamiseta, et saja aasta pärast oleks kordades vähem inimesi. Piir juurdekasvule. Nois mais, kus juurde kasvab. Need maad, kus enam ei kasva, näidaku eeskuju. Kahe põlvkonnaga on planeet päästetav. Tänaste teadmistega ja paar korda väiksema elanike arvuga Maa elab veel kaua. Eesti saab jälle eeskujuks olla, kestliku kahanemise imeloom!
Veel vägevam oleks rakendada olemasolevaid teadmisi uue inimese loomiseks. On suudetud aretada külmakindlamaid söögivilju, on suudetud aretada vetelpäästekoeri ja urukoeri, buldogeid ja hurtasid – ühtki noist polnud mõnesaja aasta eest tänasel kujul olemas. Uue inimese (mitukend sorti) aretamine ei peaks praeguste teadmiste juures üle mõne põlvkonna kestma. Keeraks natuke külma- ja kuumakestvust juurde, tiba jõudu ja vastupidavust, saaks me suures osas inimvaenuliku planeedi peal natukene paremini hakkama… äkki lisandub oidu ja aru ja mõistmist ja mõistvust? Ma armastan geenidega mängimist, armastan ka klaverimängu. Ei oska kumbagi. Loodan oskajatele.
Seniks lõpetame tobeda laristamise, ja see ei ole mingi kilekotist loobumise jutt. Pigem Internetist, suures ja surmigavas osas vähemalt kindlapihta. Jätke iga teine klick tegemata ja juba saab parem.
Hoiame kokku.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 366
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5474440*est