Max Rebu „Hiina keisri rasedus“
Max Rebu on väga enesekindel luuletaja. Peaaegu sama enesekindel nagu Marko Kompus, Ants Pasun, Betti Alver, Kivisildnik, Shakespeare või Homeros. Noid kirjureid ei kõiguta lihtsalt mitte miski. Ei tuul, ei tuli, ei aeg, ei lugu, ei vaev ega vaimustus. Nemad on oma rida ajanud, rea read raamatuisse raiunud ning kõrguvad kuumade kivikangrutena madala maa kohal.
„Hiina keisri rasedus“ on tähelepanuväärselt järjekindel raamat. Ta algab eikuskilt ja kulgeb eikuhugi, ent see kulg on veenev ja vankumatu. Röögatult zen. Sihuke Elva zen. Kui suur osa meiemaisest budismist on Sven Grünbergi näo ja häälega sven-budism (au maestrole kõrges ja südames), siis Max Rebu harrastab sügavuti teatavat Lõuna-Eesti versiooni, nimetagem seda siis näiteks Peedu-Vapramäe kodubudismiks.
Ismid võib – ja teinekord tulebki – kõrvale jätta, kuna määravaks osutub poeetiline elamus. See kas on või pole teda teps mitte, kuluta sõnavara kui palju tahes. Ses raamatus on. Jah, pealiskaudse pilguga libisedes võib tunduda, et no mis jura see nüüd jälle on, põle ju riimi ega rütmi ega meeldejäävat rahvalikku naljalonksu, laulda ka ei kõlba. Tegelikult on see kõik ja mõndagi muud täitsa olemas, aga vastuse saamiseks tuleb vaid end kätte võtta ja ristsõna ära lahendada. Lahtimuukimise rõem.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 94
Kirjastus:Elva ; Tartu : Ants Pasun, 2021 ([Lohkva] : Greif)
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5405298*est
Peter Swanson „Ohtlik Tutvus“
T.M.Logan „Puhkus“
Ei ole kaua aega kaht raamatut ühte patta pannud, aga nüüd panen rahumeeli. Ja mis pada see siis on? Krimivikupada ühest küljest. Võiks öelda, et täitsa toredad lood, rebige suveks madratsi vahele ja ongi okei. Aga ei ole okei. Tahan tiba iriseda, ehkki rubriik on soovituslik ning proovitamisest ei pääse ma ühegi aia taha. Ega tahagi. Asju, mis mulle sugugi ei meeldi, ei too ma poest ega raamatukogust silmaligi, saati veel siinsele veerule.
Head lugemised mõlemad. Mõlemad kipuvad mõndpidi inimsuhete ja sisepigisemise suunas, mis on negatiivne. Positiivne on, et eelvälditut saab rahulikult jälgida, mis siis, et „Puhkuses“ tekib esimene laip vahetult enne lõppu ning üpris kogemata ning „Ohtliku tutvuse“ laibad on suuremalt jaolt valmis juba enne loo enese algust. Lugude kruttimise kunsti tuleb kiita ning isegi kui kõik muutub mõistvale lugejale üsna kohe klaariks, siis seda, kuidas enesekesksusest hõlmatud peategelinskitele asjad kohale ei jõua… Jah, seda on tõepoolest tore vaadelda. Vaadata, mismoodi igasugu jama välistab mõtestet tegevuse. Eriti, et iseenese mured välistavad kõik muud vaatenurgad. Perfektsed egomaniaki jõulujutud tos mõttes.
Nood raamatud on väga hea lugemisvara nii paadunud krimivikusõbrale kui seebikahullule. Kumbki saab heita pilgu teise inimese maailma. Saab ka õppetunni, kui vaja. Mis põhiline, kummastki tuleb välja inimeste üheskoos elamise põhireegel: ära topi oma nina teise inimese asjadesse. Jah: ära tee seda. Kui teed, süüdista iseennast. Ei või usaldada mitte kedagi, kes on vaadanud minu või sinu telefoni sisse ilma küsimata, avanud mõne teisele adresseeritud kirja jne jne. Kui tegid, siis… See rong on läinud. Võib tulla uus rong, aga ei pruugi. Ma ei ole ühtki võõrast värki vaadanud. See on piir. Punane joon. Igal meist on mitu elu – tööelu, abielu, eraelu, argielu… Need ei saa iiales täiesti kattuda. Oldagu õnnelikud ses kattumuses, jäetagu vabadus muuks. Muidu ei toimi.
Nende raamatute mõte ongi selles: taju piiri ja tea joont. Ära nori muhku. Ja kui keegi on su nimega kirja avanud või vaadanud su telefoni sisse, siis tea, et tasub tasakesi ära minema hakata. Või pauguga. Nii on.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 351
Kirjastus:Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5491917*est