Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Charlaine Harris „Tõelised mõrvad“ ja „Pealuu päranduseks“

Need raamatud seisivad mul hea mitu kuud siin lauanurgal ja mattusivad üha uute alla. Kuidagi ei suutnud end lugema sundida. Põhjus lihtne – Aurora Teagardeni müsteeriumidest oli tehtud üks erakordselt ebaesteetiline telesari, mille mõnd osa olin kahetsusväärsel kombel vaatama juhtunud. Nii koledaid soenguid, kostüüme, arhitektuuri ja interjööre polnud ammu näinud. Jõledus kuubis. Niisiis olin ette halvasti häälestet ja lükkasin raamatulugemist muudkui edasi.

Seda enam, et mingi eriline hubavikusõber ma ju samuti pole. Samas raamatukogutöötajast nuuskur on olemuslikult kena karakter ja nõnda võtsin puht kollegiaalsest kohustusest asja ette. Läks õnneks. Kehtib vana tõde, et korralikest raamatutest saab üldjuhul kehvi filme ja vastupidi. Siin on raamatud piisavalt palju paremad, et pühkida meelest nood nigelad talendid. Ja soovitangi lugeda. Muidugi võiks kogu seda mugavat ninnunännu keskklassi ameeriklust muhedasti keel-põses-huumoriga võtta, ent on võimalik see oma peas autori abiga uueks lavastada. Lood toimivad, nalja saab natuke ka, naisteka (nõme sõna, onjo) elemendid on paigas.

Kes telekavas Teagardeni nime kohtab, vahetagu välkkiirelt kanalit. Kui aga on soov maheda roimaloo seltsis sulnisti aega viita, sobivad Charlaine Harrise lood nagu lusikas kõrvaauku. Keskajal kandis iga enesest lugu pidav pürjel kõrvade puhastamiseks asjaomast tillukest hõbelusikat kaasas, tänapäeval teame hästi, et ajude harjamiseks sobib üks kerge kvaliteetne krimivik ülihästi. Vähemalt väitnud nõnda akadeemik Lippmaa, kui laskis pool sajandit tagasi toonasesse Teaduste Akadeemia raamatukokku muu hulgas ohtralt ingliskeelset põnekirjandust tellida.

„Tõelised mõrvad“
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 215
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5453900*est

Stephen Davis „Duran Durani lugu: please please tell me now“ ja
Kelefa Sanneh „Seitse suurt. Levimuusika ajalugu“

Suuremalt jaolt on rokipeeride ja popikoonude eluraamatud natuke nagu autoajakirjandus või restoranikriitika – põhimõtteliselt võib üldkõlbuliku lünkteksti ette valmistada, seejärel täita tühjad kohad vajalike sõnade ja numbritega, natuke vuntsimist ja vut-vut kirjastuse jutule. Või, tänapäeval, lambist somesse üles.

Kehtib see rohkem elukulu selle osa kohta, mis puudutab ajastut rambivalgusse sattumisest vältimatu hääbumiseni üle kuulsuse kaare. See on üsna üksüheselt sarnane ülipaljudel. Lapsepõlved ja verinoorus on erinevad ning pakuvad pinget. Duran Durani puhul samuti, hea, et sellele on raamaturuumi pühendet. Tegelikult on üleni üsna ok lugemine, aga kas ja kui palju ütleb kellelegi, kes bändist ja ne muusikast ei tea ja/või ei pea? Taas üks üldine elulooraamatute häda – staar peab lugeja peas olemas olema ja raamat üksnes täidab ise lünki või täiendab olemasolevat. Artisti puhul on oluline ta looming, isik selle taga on enamasti täiesti normaalne jobu, kel lihtsalt vedas. Või siis mitte. Ja eks kirjuta normaalsest jobust särav raamat. Tänan väga.

Sama on nö popmuusikaajalugudega. Tänamatu ülesanne igast otsast. Eriti veel, et suur osa ajallolistest isikutest on elus ja publikust veel suurem osa. Omad väljakujunenud arvamused igal viimasel kui ühel. Siis peabki kirjutama kirjutaja seisukohalt, pretendeerimata täielikkusele ega täiuslikkusele, sest tee, mida tahad ja kuidas iganes, vastu kolpa saad niikuinii. Ma olen aastaid painanud Mart Juurt, et ta peaks kirjutama järje Valter Ojakääru okupatsiooniaegseks klassikuks kujunenud teosele „Popmuusikast“, mis lõppes just umbes täpselt Duran Durani ja Classix Nouveaux’ mainimisega. Tost ajast on nelikend aastat läinud ja midagi ju muusikas ikka toimunud. Vist. Aga Mart ei võta vedu. Kesse ikka tahab piki muhku saada.

Ma ei kiida ega laida seda Kelefa Sanneh’ raamatut, peale juba huviliste ei hakka seda niikuinii keegi lugema. Ning nende jaoks täidab ta mõned lüngad päris hästi. Niipaljukest ütlen, et sõnade nagu „rokk“ ja „kantri“ kasutamine on sama rõve nagu kokaraamatus gorgontsoolast, motsarellast või kaputšiinost lugeda. Durani raamatus juba paparatšodest räägitakse, mis on isegi kaputšiino-loogika järgi väär. Intermetšot ehk ka? Mingu buratiinokeelendajad pipramaale. Nii vabadel aladel nagu roog ja rock liikudes võiks natuke tunnetust olla ning sellest juhinduda, reeglid keeles on nagu noodijoontele kängitsetud Sex

Pistols. Pealegi, oldagu omas lolluses järjekindlad – kui juba „rokk“ ja „kantri“, siis paluks ka „pank“ ja „popp“ ja „hipphopp“. Aitäh, ei soovi seesugust keeletulevikku.

„Duran Durani lugu: please please tell me now“
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 430
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5468771*est