A.F. Steadman „Skandar ja ükssarvikuvaras“
Ida Tufte Michelsen „Alma Freng ja päikesepüüdjad“
Harry Potter tõstis fantaasia-lasteka lati nii kõrgele, et igasugu järeltegijaid hüpleb selle all parvede kaupa. Eks imitaatorid ja jackpotile lootjad säti uusi latte, mõned neist nõnda madalal, et lugejal tuleb end lati alt lausa läbi kaevata. Samas nõudlust heade lennukate lugude järgi paistab jätkuvat ning usun, et on sündinud küllaga uusi lapsukesi, kelle jaoks Potter on juba klassikahõnguline ning miks mitte just siinsoovitatavad raamatud ei võiks olla reipaks ukseavajaks kirjasõnamaailma. Nii et ma ei hakka siin üldse mingeid võrdlusi ega tasemevahede ega algupärasuse asja ajama, need on uute tulijate raamatud uutele lugejatele ja las lugejad tulevikus ise võrrutavad, mida ja kuidas tahavad-oskavad.
Omavahel on lood mitmeski mõttes sarnased, kumbki peategelane on klassikaline sõbravaba nohik, kes isa kasvatada ja kel tekib üks või teine veider suhe veel veidrama maailmaga. Aga kui eelarvamus ilusti kappi ära panna, siis haaravad need lood kaasa küll ja hakkavad looma mingit iseoma sisemist loogikat, mis mõistagi annab arvata, et järge on tulekul, ja mitte üks.
Vahest pole autorid nois avaraamatutes veel päriselt välja kujunenud ning kui siit vähegi seda masti arengut loota on, nagu Potteri seitsme raamatu juures juhtus, siis sel juhul ootan minagi vana muinasjutusõbrana teatava huviga edasi. Lapsukestest rääkimata, nemad peavad saama regulaarse doosi tervislikku kirjandussõltuvust süvendavat teksti. Loetagu mõnuga!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 391
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5499057*est
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 300
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5498267*est
Jane Harper „Looduse jõud“
Austraalia on kaugel, väga palju sealt lugusid meieni ei jõua, aga nood, mis jõuavad, kipuvad head olema. „Looduse jõud“ on üks niisugune. Tegelikult eriti miskit ei juhtugi, aga pusimist selle ei eriti miski ümber jagub pikaks põnetisjutuks. Austraalia ise on tont teab kus, maakera Võrumaal, ja noid tegelikke tont-teab-kussisid, kuhu tegevust paigutada, jagub Austraalias mitme riiulitäie raamatute jaoks.
Lähtekoht lihtne – kupatatakse bussitäis vurlesid metsikusse loodusesse sisemist sidet tugevdama, üks kaob ära. Ja siis teda otsitakse läbi kogu raamatu, vaheldades kiigetega endisaega ja tegelaste taustadesse ja kadumisretkesse endasse. Kõlab lihtlabaselt ja ongi seda, aga vormistatud pinget hoidvalt ja päris kena järjekordset kirjeldavat killukest tekitades ühe teispool ilma asuva maa ühe võpsiklikuma otsa kohta. Mõnes mõttes ongi meil siin tegu pigem meeldivalt pealiskaudse suhteromaani kui tõsiseltvõetava põnevikuga. Tore ja suviselt kerge.
Kokkuvõttes näikse loo moraaliks kujunevat, et ilma matkahuvita inimeste üllal eesmärgil loodusjõudude meelevalda suunamine on põhimõtteliselt kuradist, nimetatagu seda seikluskoolituseks või milleks iganes. Las inimesed teevad seda, mis nad tahavad ja seal, kus nad tahavad, siis ei minda tülli ega kaota ära, on rahu maa peal ja inimestest hea meel. No mida on rahumeelsel linnainimesel irevilhambulisse loodusesse otsida, looduses on mürkmaod ja päikeseloojangud ja külm. Inimene püsigu trajektooril kodu – raamatukogu - kõrts ja probleemid lakkavad olemast nagu nõiaväel.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 342
Kirjastus:Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5505289*est