Susanne Jansson „Virvavesi“
Head suvist suvelugemist tahaks alati soovitada, aga samas miskit liiga juustust ja pehmet ka nagu ei peaks. Kuigi jagub sedagi, leitagu lahkesti ise üles. Põhjamaises suves võib mõne rootslase ikka ette võtta, armas eestirahvas on Bullerby laste ja mitmete Rasmuste seltsis üles kasvanud ning ohtrate arktilis-sotsiaalsete põnetumedikeni välja jõudnud – Susanne Jansson ja „Virvavesi“ võiks suvesse hästi sobida.
Raamat on märksa rohkem kirjandus kui keskmine tulvakrimivik, riivates elegantselt ka müstilisemaid hoovusi. Inimhinge inseneeriast ei kõneleks, sellega saadakse toime ilma üleliigse sissevaateta vaimuhaigesse viibimisviisi. Kõik ootuspärased elemendid, mida ühelt rootsipõnekalt oodata, on tegelikult olemas, ent õnneks meeldivalt (pole vist siiski päris õige sõna) nihestet kujul ja moodustavad lisaks tarvituskõlbulikule meelelahutuslikule tervikule ka üpris omapärase kirjanduselamuse.
Jah, saab lugeda kui lihtsalt üht järjekordset äraarvamisjuttu, ent saab ka täiesti teistmoodi lugeda. Seda teistmoodi võimalust ei mõista pakkuda kaugeltki iga raamat. Žanrist sõltumata. Isegi kokaraamatud on paremad siis, kui neis on peale retseptide veel mõni kiiks või iva.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 245
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5478444*est
Silvia Moreno-Garcia „Mehhiko õudusjutt“
Kui nüüd koduselt jahedast Põhjalast korraks kaugemale pöörata, siis lihtsalt tuleb soovitada „Mehhiko õudusjuttu“. Täpselt seda ta ongi, õnneks mitte ainult. Õudusjuttu on kaunis keeruline kirjutada nõnda, et haigutama ei ajaks ja olekski tiba jube. Üldiselt võiks selleks olla vähemalt Lovecraft või King, ja nendelgi ei õnnestu(nud) kaugeltki iga kord. Õudusfilmidega on muidugi veel hullem, esimese hooga ei meenugi sisuliselt õudset, üksnes tavalised tülgastajad…
Moreno-Garcia saab õudusega hakkama küll, kuigi õudsaks minemiseni läheb lool omajagu aega. See aeg on huvitavalt täidetud, segatakse ajastute vaibi (Victoria ajastu järelkajad läinud sajandi 50ndatel) ja kultuurilist värvingut (tegevus Mehhikosse asetet briti tüüpi kogukonnakeses). Tooni ja temperamendi erisused loovad omapärase pingevälja ning mitmed arhetüüpsed klišeed eraldatusest ja imelikest vanainimestest pulbitseva noorusromantikani loovad kummastaval kombel tausta ja võimalused täiesti arvestatava jubediku sünniks.
Kes jubedikku ei põlga ega pelga ning lisaks veel klassikalisi romaane armastab, sellele peaks „Mehhiko õudusjutt“ ideaalselt passima. Ei ole ta mingi koopia või järeltegu, täiesti meie sajandi raamat vaatamata kõigele. Paremini kirjutet kui nood vanad huugamised, jora on vähem, sahvti on enam. Vanu raamatuid ja filme on hea mälestuse säilitamise huvides üldjuhul targem mitte uuesti ette võtta. Vanast uus, kleidist pluus! Läks vist mittebinaarseks kätte…
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 365
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5489893*est