Janice Hallett „Ridade vahel“
Kuidas kirjutada heast põnevusloost, mis vormistuslikus mõttes algab hakitult, kestab hakitult ning ka lõpeb parajas hakkmasinas? Ei, mitte järjekordses kolevikuvõttes- ega mõttes, sisuldasa on meil siin kaunikesti leebe ja vanamoodne emmekriminull käsil, mis oma muud nõksud muil moil kasutusele võtab. Teeb seda küll, ei maksa muretseda. Aga jah, hakatuseks korraks ehmatab see sms-ide ja pisikeste kirjakildude kaudu teele minemine. Ehk vaid mind? Lühikute kaudu suhtlus on üsna harilikuks saanud, miks mitte ka kirjandusel suund sinnakanti võtta?
Ei hakka jurama, et inimesed ei oskagi enam pikemat teksti lugeda jne jne jne. Oskavad küll. Muidu noid muid raamatuid ei ostetaks ega laenutataks ega kirjutataks. Ma ise kartsin kunagi e-raamatute tuleku aegu, et ega ma oma telefoni ekraanilt ei suuda ju pakse pabertelliseid lugeda. No kõva kolmveerand tundi läks harjumiseks ja nüüd suudan küll. Ning ütlen, et kui lugu püsib koos, võib ta kujunduse harjumuspäratuks teha. Head lugu loeme või rullraamatust või savitahvlilt, kas pole.
On ju nähtud ja lugedagi püütud lugematul arvul „romaane kirjades“, jube pikkades kirjades. On riiuleil tolmumas ka ilmatu massiiv kirjavahetusi, jube pikki kirjavahetusi. Väheste eranditega on need olnud talumatud. Õnneks läheb inimajaloos aastate edenedes kõik tasahaaval talutavamaks, isegi nauditavamaks, nõnda kirjavahetusedki. Ning noist kokku ehitet romaanil on võimalus inimmõistusele tajutavisse piiresse jääda. Janice Hallett on võimaluse ära kasutanud.
Ma ei tea, kas säherdune hektiline lõigustik on loojutustamise tulevik, aga üks tuleviku kuju võib tema olla küll. Mina olen rohkem vana kooli inimene, kes ilmselt ei viitsiks kõiki lugusid ses vormis vastu võtta. Mõned kindlasti. Kui lugu toimib ja vormi sisse valaja oma tööd tunneb, kannatab ju eeposed ja värssromaanidki ära. Üks sisuliselt kriminull on kogenud lugejale rõõmsasti nuusata ja aplombikalt aevastada. Ja tegelikult on ta omas uueaegses kastmes teataval määral tagasipöördumine kuhugi, kuda mitmed peavad kuldajastuks. Nauditagu, kes siis kuidas. Kuidagi kindlasti.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 532
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5508997*est
Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski „Taimsed pärimustoidud“
Jätame toidupirtsutamisesse suhtumise kõrvale ning nendime, et objektiivsetel põhjustel on inimkonna ajalugu olnud suuresti taimetoiduline. Jaa, selge on, et termiline töötlemine ja elukate kättesöömine lisasivad kiiruga mõtlemisvõimet, ent ega nad kohe jõukust ei tekitanud. Tänasesse päeva jookseb veel välja olukord, et kui on pihutäis riisi või kotike makakaid ja tsimaruke õli, vitamiiniks kapsakest ka, siis nii ongi. Verist veisesteaki söövad kuradima jõukurid, hah hah. Noh, eks igaüks sööb, mida loomuldasa saab - kelle randa meri karploomi uhub, luristavad näljapäeval austreid, kellele õun või muuvili kätte tuleb, piirdub naa. Kellel keset kõrbe ainult kõhna lehma verd ja piima võtta, toitub omal kombel. Kes on pätt või patriarh, luristab Volga jõest sula kaaviari ja sureb viinaveasse.
Pärimuse ja pikema ilmavaate kontekstis on taimsepõhise toidu raamatumahuline ette võtmine ütlemata hea mõte. Mis siis, et taimejura näeb potis ja pildis üheksal juhul kümnest küllaltki kole välja. Mis siis, et enamikku noist roogadest me sagedamini kui üliharva toidulauale lähemal kui raamaturiiulis ei kohtaks. Ajalugu ja hõimurahvaste tavad on pagana põnevalt kirja pandud ning oh mis palju tahab ikkagi äraproovimist ning selgesti ka ärasöömist. Väga inspireeriv teos.
Hmh, kange himu tuli ette võtta korraliku kaua aega ahjus küpsenud odrakruubipudru või hoopistükkis hirsipudru valmistamine. Ja miks mitte kasutada toojuures noid kaera- ja kanepipiimu, mis siinseis juhistes sees. Päris piim, koor ja või ei taha ju mingil juhul pikemat kuumutamist, kõik algne hea läheb todaviisi joonelt halvaks ehk raskestiseeditavaks kätte.
Jah, toit võib olla ka taimne, kui ta on nutikalt kokku ehitet. Ning alati on (kuniks on) võimalus lisada võid, koort, õli, searasva või muud head. Teadmine sellest, kuidas kitsamates oludes kõhtu kurvastamata läbi ajada, kulub ära igal ajal ja juhul.
Olen oma kokaraamaturiiuleist hulga köiteid maha arvanud, kuna vaja pole neid ealeski läinud. Seda siin läheb tarvis - ja targendava lugemisvarana on ta palju enamat kui üks järjekordne retseptirida.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 247
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5514507*est