Bernardine Evaristo „Tüdruk, naine, keegi teine“
See on raamat, mis mõnes mõttes ei tohiks mulle üleüldse meeldida. Ja ta on teos, mis on võib-olla üks kõige ägedamaid eesti keeles ilmunud asju üleüldse. Kuidas sest vastuolust välja tulla? Kuidas soovitada sedavõrd vastakaid mõtmusi ja tundlusi tekitavat teksti? Teha seda nõnda, et suurt osa lugejaist otsemaru ära ei ehmeldaks? Ma ei tea, aga teen. Elu näikse sageli todapidi kiskuvat, et parem on teadmata teha kui teades tegemata jätta. Parem rentslis rockida kui tribüünil tukastada. Nojah, siit on juba lihtis libastuda aruteludesse, kas pigem mõttekalt surra või mõttetult elada, kas möllata veidi või manduda pikalt, kas hambaid pesta või saada/anda vastu neid. Ja nii edasi ja nii edasi. Bernardine Evaristol ei pruugi olla vastusi, ent ta tekst esitab hulgaliselt küsimusi. Ka kirjeldusi, kulgemisi, koge(le)musi, elulemusi ja musi.
Kui ma ütleksin julgeste välja sõna „värssromaan“, siis ma esiteks eksiksin, teiseks peletaksin arvestatava hulga võimalikke huvilisi ning – mida see sõna tänapäeval tähendakski? Iidseil aegadel olid kõik lood ja laulud meeldejätu huvides värssides. Sest raamatuid oli vähe ja lugemise kunsti valdasivad veelgi vähemad. Täna võivad inimestele meelde tulla „Jevgeni Onegin“ ja muu kraam, mida heas tõlkes, ent käsu korras pähe topiti lastele, kel targematki teha oli. Bernardine Evaristo on kirjutanud mõned meie aastatuhande erksamad värssromaanid, ent „Tüdruk, naine, keegi teine“ eristub mitmeti. Ta ei ole nii segapäine nagu James Joyce ega ole massiivne materdamine nagu Marcel Proust ega lõputu lugeja kiusamine nagu Robert Musil, ta on täiesti loetav ja põnev romaan, olles napsanud eelmainitutest üht koma teist või pigem neljandat. Vorm tahab harjumist, aga kui oskad pool tundi raamatut lugeda vanal heal moel - lugeda järjest ja keskendudes, siis edasi ei ole muret. Nagu ujumine või e-raamatuga sõbrunemine või jalgrattasõit. Ehkki Evaristo ratas sõidab vaheldumisi nii künkail kui kruusateedel, asfaldil ja ajujääl. Võib libisema minna küll. Ja hea on, et. Jah, see on suuresti naiste lugu ja üldse paljude inimeste lugu, kellesugusi meil siin napib. Aga raamatud võiksidki meid me mõtetes mujale tarida. Sarnast kirjutusviisi saaks poeedirohkes Eestis kirjandusele rakendada vägagi edukalt. Lugege, kes te kirjutate ja nood muud ka.
Väga poeetiline, rõõmus ja kurblik, sõnakaunis ja hoogne minek, tihe tõhus küte, armu ei anta ja antakse ka – siin raamatus turvavöid ei kinnitata, vaid surrakse kangelastena, kui tarkpeade raamatu juures lollpeade väljendit kasutada söandan. Ja sünnitakse uuesti. Lugeja võib teatavat vaimlist uuestisündi kogeda küll. Autor sünnib niikuinii koos iga uue raamatuga taas.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 479
Kirjastus: Rahva Raamatu Kirjastus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5511844*est
Johanna Vehkoo „Valede paljastamise käsiraamat“
Vaatan seda ametliku ja igava väljanägemisega trükist. Loen. Sisukas. Aga jään juurdlema, kas see ametlik ja igav ongi mõeldud igaks juhuks arhiveerimiseks või tahab temagi mõnd lugejat kõnetada. Sest teemateadlikud ja nõuandeid vajavad veebivuristajad ja teabetarbijad istuvad ilmavõrgus ega käi märkamatuks kujundet brošüüre raamatupoode või –kogusid pidi otsimas.
Sisu on hea, sisu on tarvilik ja tarvitatav. Kogu maailma möga seest paremiku välja otsimine on üks teema, ent otsese valemiku vältimine on teine ja just ses suhtes siinne teos meid aitab. Me ei räägi niivõrd ideoloogilisest infomadinast, vaid pigem kõikvõimaliku jama äratundmisest ja sellest eemale hoidumisest. Pahatahtlik leiab siit mõistagi mitmeid nõkse, kuidas oma luiskelood paremini ära peita. Aga pahatahtlikud minu lugusid ei loe.
Käisin kodutänava keldripoes. Poodnik hakkas seletama, kuidas üks ta kunde oli jäänud koroonasse, kuigi kõik süstid tehtud. Poodnik ohkas, et näe, millelgi pole mõtet. Ma tasakesi soovitasin mõtelda, et kui tegu oli viirusele vastuvõtliku inimesega, siis võib-olla need süstid hoidsid teda nakatumast kahe aasta eest ja aasta eest ja nüüd tuli samuti juba suht kähku poodi. Vast süstideta olnuks juba poolteist aastat mulla all. Poodnik mõtles ja ütles jaa. Tema ei vaadanudki asjale niipidi. Kudapidi asjule vaadata, saab siinsest kirjatööst natuke paremini aru.
Ma ei kavatse käsiraamatutest väga palju kirjutada. Ega ajakirjandusest ja meediast üleüldse. Me lihtsalt ei pääse sest maailmast päriselt kunagi kuhugi. Ja kui jääb silma miskit, mis vähegi laseb vähem raisata aega ja vaimuruumi kurat teab mille peale – sest kurat teab mille tootjaid on leegion – siis püüan oma väikse panuse anda. Lugege vahelduseks ka mõni raamat, mis aitab teil muid raamatuid edasi lugeda ja kogu selle hiidlaine sees ellu jääda.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 111
Kirjastus: Menu Meedia
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5411751*est