Kristoffer Hatteland Endresen „Natuke meie moodi“
Siga on söömise loom. Paljukest teame tast, vennaihu andijast? Jõulu eel sobiks eestlasel sigadest natuke rohkem aimu saada küll.
Möödas on ajad, mil igal eestikeelsel inimesel oli mõni maavanaema või hõimlane, kes tegeles põllupidamisega, kelle juures sai käia marju korjamas ja peenraid rohimas, õigel aastaajal aga saabusid kartulikotid ja singikäntsakad ka linnainimese lauale. Vähesed on seatappu näinud – ja ega enam tohigi suvalise kuuri all kesikule kuvaldaga kolpa kopsata ning verd päevinäinud plekkvanni soristada. See on hea. Ja mitte nii väga.
Norralane Endersen võttis kätte ja läks ühte oma kodumaa tüüpilisse seatallu tööle. Et näha ühe söögisea elukaart sündimisest surmani ja selles tööd tehes kaasa lüüa. Enderseni üllatas, et ta kodumaakonnas olla rohkem sigu kui inimesi, aga sigu pole üldse näha. Hakanud siis asja uurima. Tulemus on põnev ja ühesmõtlusega loetav raamat, mida raske käest panna.
Ei, siin ei ole lihatoitlaste ülbamist ega loomahullude diktaati. Neutraalne ja asjalik jutustus, kus igapäevapildid maitsva roa igapäevsest kasvatamisest vahelduvad sissevaadetega sea kui säherduse ajalukku. Seda nii looduslooliseis kui kultuuriloolisis vaatevinkleis. Psühholoogia, füsioloogia, gastroloogia ja –noomia, religioon, tavandivägi… Sea ja inimese suhe on põhjalikult ette võetud. Seksuaalsuhetest seljakarbonaadini, Endersen ei halasta. Ega lähe ka ühestki otsast peast segaseks. Normaalne lähenemine, niimoodi tulebki keerulistest teemadest kõnelda ja kirjutada.
Endersen paneb kohe alguses paika, et üldiselt jagunevad noil teemadel sõna võtjad idealistideks ja ignorantideks. Tal õnnestus kirjutada raamat, mis mu meelest targendab mõlemaid. Lähen lõikan nüüd viilu külma seapraadi ja mälun mõtiskellen – maitsvam kui eile!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 317
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5507073*est
Lucinda Riley „Mõrvad Fleat House’is“
Asjaolu, et üks lugu toimub Inglismaal, kaugema krahvkonna erakoolis ja üpriski väikelinnalises miljöös, ei pruugi vaikimisi tähendada, et meil on jälle üks mahedalt läbitav keskmise pikkusega nunnuvik. Mille hurmavalt hunnitu kuritöö ajendiks on viisakate inimeste viisakas vana vaen teiste viisakate inimeste vastu ning mis lahendub tassikese tee kõrval. See ei pea üldse nõnda olema – isegi, kui osaliselt on.
„Mõrvad Fleat House’is“ annab koodi ja võtme kätte juba pealkirjaga, ent ei lase lukkusid lõpliselt lahti keerata. Fleat House võiks tähendada mõnd häärberit või kõrvaltänava maja või ka suvalist hurtsikut, antud juhul siiski üht koolitiiba/ühiselamut. Mitte just Slytherin, aga jama jätkub tollegipoolest. Ja kruvib juurde. Isegi tiba uskumatult palju. Samas jamad ju sellest elavadki – õnnestub ots lahti saada, küll siis jälle rulliks ja laamendaks. Kuni keegi kupatusele kaane peale saab.
Eessõnast saab aru, et autor on taevastesse kirjastusse lahkunud ning see sari jääb esimese raamatu juurde pidama. Tänapäeval ei või kindel olla milleski, ent võimalusi jagub ja tegelased on isikupärased, nii et võimalusi on küll ja enam. Nii mitu lühidalt karakteriks kirjutet politseinikku, et jaga või mitme raamatu(sarja) vahel, kõik kõlbaksivad kasutada. Õnnelikke lõppe on kohe mitu ja see mulle meeldib!
Ma soovitan põhiliselt toopärast, et siin on nii mitu armastatud muheviku klišeed kindlal käel kokteiliks segatud, lisades just niipaljukest meie aega ja vanemaid aegu, et haigutama ei ajaks ja käimas püsiks. Tegelikult üpris perfektne krimilugu peaaegu igale maitsele. „Peaaegu igale maitsele“ ei tähenda enamjaolt head. Siinkohal tähendab. Haakivat talvelugu (lumi lundab samuti!)!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 421
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5516846*est