Tiina Laanem „Katariina kaaperdab kooli“
Naksaka lasteraamatu soovitamine peaks jõuluajal igati sobilik olema. Koolivaheaeg käes, õues hirmus libe, just paras soojas toas midagi mõnusat lugeda. Hea lasteraamatu vastu ei saa, ja miks peakski.
Keeruline on lasteraamatutega. Neid ilmub röögatutes kogustes ja eks katsu siis asjalikud välja noppida. Niru lasteraamat on ohtlik – võib lapse raamatuisu minema viia. Hea seevastu aitab lugemisjanu nii tekitada kui kustutada. Ja siis jälle tekitada. Ja nii edasi. Üks õige lasteraamat võiks sisaldada eeskätt kaasahaaravat lugu ja elavaks kirjutet tegelasi ning õige väheke „õpetlikku“, mis olgu kõige muu sisse kavalasti ära peidetud. Kedagi ei huvita raamatud, mis igal leheküljel näppu viibutavad ja üritavad olla eneseabiõpikuks lühikestele inimestele.
„Katariina kaaperdab kooli“ kuulub selgesti lastekate paremikku. Selliste sekka, mida ka suurest peast meeldiv lugeda on. Ma täitsa usun neid tegelasi, nende kõnelusi ja tegevusi. Tekst ei mõju kunstliku ega punnitatult „lastepärasena“, lugu jookseb loomulikult ja tembutatakse kohe päris piisavalt. Miski minus ütleb, et see asi võib vahvaks sarjaks kujuneda. Jube hea ju, kui mingite raamatutega saab koos üles kasvada ja on põhjust uusi oodata. Elame-näeme.
Usun, et lapsed leiavad raamatu üles, kuulutavad selle oma sõbraks ning käivad kirjanikule järjekindlalt pinda, et too uusi uudisjutte toodaks!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 146
Kirjastus: Pegasus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5525037*est
Ville Hytönen „Johannes-Andreas. Romaan armastuse patust; kuritööst Jumala ja sotsialismi vastu“
Hiljaaegu Soome Kirjanike Liidu esimeheks valitud Ville Hytönen toimetab juba tükk aega peamiselt Eestis ja on juba peaaegu sama palju eesti kirjanik kui soome oma. Pole ime, et just tema on kirjutanud mastaapse romaani me lähimineviku vastikumatest aastatest. Ei ole ka tegelased mingid rõõmurullid, parajad jälgandid ja probleemipuntrad, kurjategijad niikuinii.
Nõukogude okupatsiooniaja masendavust tuleb aegajalt meelde tuletada, nagu ka üheksakümnendate aastate nürimeelset sumbumust. Hytönen teeb seda meistrikäega. Mõistagi pole omaaegne kuulus inimsööja ega ta lähedased miskid tüübilised sovetiaja inimesed – aga jõhkramate isendite kaudu saab kirjanduses väljendada just ajale iseloomulikke suundumusi. Paigast loksunud meelega inimesi leidub igas ajas, ent mõni aeg väljendub meelehaiguses eriti kirkalt. Isegi kui ajas eneses midagi üleliia kirgast ei paista.
Mõnikord mõni hakkab kelbast ajama ja mõtleb Breznevi aja millekski nostalgiliselt kauniks. Meenutagu parem tühjade lettidega toidupoe põrandal vedelnud talveporist saepuruläga ja arvaku uuesti. Tervendav on lugeda sedavõrd elutruud lugu jõledatest aegadest me elus, eriti nagu ei tahakski lugeda, aga peab. Natuke nagu arstirohu võtmisega – mõru on, aga terveks teeb. Palju pole lisada, kõik vajalik on raamatus sees.
Seda ehk, et raamatu kujundus viib miskipärast mõtte mingile keskaegsele ajaloopõnevikule. Seda see kindlasti ei ole. Järgmise trüki võib julgesti disainida okupatsiooniaja halvimate kujundusviiside laadis.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 335
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5524447*est