Catherine Grace Katz „Jalta tütred. Churchillid, Rooseveltid ja Harrimanid – armastuse ja sõja lugu“
Aasta 1945, ilmasõja lõpukuud, läänepoolsete liitlaste viimane kokkusaamine jõudu kogunud idapoolse barbari leeris. Tulevase maailma paikapanemine nappide päevade jooksul. Jalta konverents. Ja juhtumisi olid mitmel olulisel tegijal kaasas tütred. Kes korraldasid, toetasid, tõlkisid, nõustasid – tegid kõike, mis vanameeste vaidlemised võimalikuks muutis. Ja kelle pilkude läbi pole olulist sündmust seni vaadeldud. Nüüd on.
Väga valgustav on näha harjumuspärase ajaloo tuttava telgi taguseid uues võtmes. Kõigil on meeles paar-kolm fotot ja mõned põhilised asjad, mis justnagu otsustet saivad, ent tegelikkus, nagu ikka, märksa mitmekirevam oli. Ükskõik missuguse ajalooliselt olulise sündmuse puhul on hulk igapäevaelulisi pisiasju, millest vähesed teavad ja kõike vast mitte keegi, ent mis kokkuvõttes võivad avaldada ulatuslikku mõju hoopis kaugemale tulevikule kui hetkel aimakski. Noid üksikasjakesi kirjeldab „Jalta tütred“ üksikasjalikult. Ja asjalikult. Kõik need kohalesõitmised, sööma- ja joomaajad, kemmergute puudus, losside ettevalmistamine, tõved-tervisehädad, tohutud taustategijate hulgad, kogu logistika, sõjaaegne Krimm seal ümber… Väga värvikas, väga informatiivne, põnev sõna igas seitsmes mõttes.
Siin ei ole teragi piinlikult poliitkorrektset tunnet, nagu üritataks vägisi ja linnukese pärast tuua teemasse kunstlikku nais-vaatenurka. Kaugel sellest. Antakse võimalus vaadata üht ajaloo suursündmust inimeste kaudu, kes seni on teenimatult kõrvale jäänud. Ent just kõrvalejäetute silme läbi näeb sageli paljutki, mida rambivalguses olijad ei saagi märgata. Ning see on vaatamist väärt.
Stalin, sitapea, muidugi tütart kaasa ei võtnud.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 384
Kirjastus: Vesta
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5522067*est
Vladislav M. Zubok „Kollaps. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine“
Kuidagi on mulle alati tundunud, et 1991. aasta putš kärisevas Nõukogude Liidus tegelikult õnnestus. Augustiteater augustiteatriks, ent tõsiasi on, et vähem kui pool aastat hiljem oli Mihhail Gorbatšov ekraanilt kadunud ning järgneva kümnendi jooksul näitasid segameelne president Boriss Jeltsin ja tema ajutised möllukaaslased silmapaistvat võimekust kaose loomisel. Vähemalt sama silmapaistvat kui Vladimir Lenin, Lev Trotski ja teised omal ajal. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui uuel pisistalinil esile tõusta. Ikka tost ainsana toimivast süsteemist ehk tšekaast, mis nime see ka parasjagu ei kandnuks.
Üheksakümnendad aastad Venemaal olid veel jälgimad kui Eestis, ja see juba ütleb midagi. Ent nendeni jõudmine ja kogu jama tagamaad on muidugi märksa keerukamad kui mingi iseoma õrna ajaloolise mälu tundmus. Noid tagamaid saab huviline „Kollapsit“ lugedes endale tuttavamaks teha küll. Iseasi, kas ja kuipalju raamat kõnetab inimest, kes toda aega sugugi ei taju ja kellele ükski nimi ega taustsüsteem mitte kui midagi ei ütle. Esimeseks arusaamiseks Nõukogude Liidu nimelise tapva olluse olemusest ei pruugi lugu olluse ametlikust lõpust parimaks sissejuhatuseks olla. Eestikeelne inimene üldiselt seda matsu terake jagab ning seepärast soovitan. Saab tükk maad targemaks, ehkki mitte iga nuka peal ei saa kindel olla, kas asjalood just täpselt nõndasi juhtusivad. Aga see on üks võimalik ja kaunikesti põhjalik vaatenurk. Väärib tudeerimist.
Et Venemaa üritab oma õnnetut libaimpeeriumi jätkuvalt mitte ainult koos hoida, vaid tagasi laiendada, siis on õige aeg vaadata, mäherduse visina ja koletulestikuga viimane varisemine toimus. Ehk annab arutule ajale arukust juurde. Päris ära ei kao see mõttetu riiklik moodustis niipea, eeskätt iseoma inimeste, ent paraku ka naaberrahvaste igikestvaks õnnetuseks. Toopärast tasub teda tunda, vainlast valvata.
Loodan, et õnnestub elu jooksul lugeda raamatut ka Venemaa lõplikust kokkuvarisemisest. Samas kardan, et see raamat tuleb paljudel meist esmalt üheskoos valmis kirjutada.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 685
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5523632*est