Piret Raud „Nimepanija“
Oi. Ou. Oeh. Vau. Vau!!!
Umbes niisugusi hääli ma tegin, kui see raamat otsa sai. Ilus on alustada uut raamatuaastat teosega, mis tõepoolest vaimustas. Häid asju oli ju suurtel kiirustel ja hulgakaupa, muhedat õhtumõminat ja kerget hingekriipu tekitas üks ja teine, mõtlema pani kolmas, järele mõtlema neljas, masendusse viis viies ja nii edasi ja nii edasi. Aga selle vau-efekti tõi just Piret Raud kohale.
Õudne raamat. Olen ennegi irisenud, et õudusfilmid on pigem kentsakad kui õudsed. Kirjandus toob jubedust palju paremini kohale. Jah, kino tunnustuseks ütlen, et nutnud olen linandite juures ohtrasti ja raamatute juures praktiliselt üldse mitte, vast kakskolm korda poole sajandi pideva lugemise juures. Naernud samas raamatute man rohkesti. Jube olnud on sageli. Ja Piret Raua jube on väga hea jube!
Novell on õrn asi. Nagu akvarell. Või alla prima otsemaalimine. See kas õnnestub või ei õnnestu. Sa kas oskad või ei oska. Iga viga paistab kohe välja ja praavitada ei saa. „Nimepanija“ on akvarellisti pintsliga kokku pandud novellikogu – mitte liiga palju, mitte liiga vähe. Väga täpselt. Väga täpsed on ka kõik lood eraldi võetuna. Ja nad on õudsed. Vat see oskus – kruttida kruvi lugeja südamikku nõnda, et sest enne arugi ei saa, kui krõks käib – see on oskus, mis peab kirjanikul kaasas olema või elu jooksul temaga koos küpsema. Parim, kui mõlemat.
Kõik lood siin kogus on head, aga mõned on lausa liiga head, võtavad mõtlema senise lugemiskogemuse üle. Minu meelest Piret Raud ei mängi, vaid teab täpselt, mis värk kirja panna tuleb. Ning teeb selle teoks. Nagu akvarellist. Äge on süüa ja lugeda teoseid, mille puhul on kindel, et ise nõnda ei oska. Ei taha kedagi kuidagi üle kiita, ent selget seletamatut lustikõhedust jagamata jätta tunduks samuti patt. Ma noist raamatuist ei kirjuta, mis mulle ei meeldi, las soovitan eriti mõjunuid eriti.
Piret Raud sai ju tuntuks suurepärase kunstniku ja illustraatorina, seejärel liikus lastekirjandusse ja nüüd oskab juba (peaaegu) kõike. Kuulsus ja au, respekt. See on tõesti suur kirjandus, ilma reservatsioonideta. Ma harva ahhetan. Seekord puhtast rõõmust!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 158
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5514312*est
Peter May „Lewise mees“
On hulganisti linnakeskseid krimiraamatuid, Raymond Chandlerist Jo Nesboni ja Ian Rankinist Michael Connellyni. Juba päris algusest, Conan Doyle’i Sherlock Holmesi Londonist ja Rex Stouti Nero Wolfe’i New Yorgist saadik. See laine on oma harja seks korraks ületanud ning teine laine peale vahunud. Nimelt see laine, mis viib sündmused ja sünnitused võimalikult kaugetesse ja kummalistesse kohtadesse.
Meil Eestis pole tänapäevane ega lähiajalooline linnapõnevik õiget hoogu sisse saanudki. Julgeolekuga sõna heas mõttes tegelevaid asutisi üleliia ei usaldata ning ükski kirjanik nende igapäevaelust eriti ei tea. Usutavat politseiromaani pole ühesõnaga niipea loota. Hea jõudluse ja fantaasiaga Katrin Pauts on ette võtnud (ja järele jätnud) Eesti saarte rikastamise krõbedate kuritöödega. Puhas nauding, köetagu edasi, Osmussaar ja Piirissaar ootavad. Ja nonde justnagu siinsamas, iseoma kultuuriruumis olevate nö ääremaade toomine vaimlisse orbiiti ongi väga vinge trend. Eestis, kus iga viimane kui paik on paaritunnise autosõidu kaugusel, kõlab ääremaadest rääkimine silmakirjalikult. Samas – kunas, kui üldse, käisid viimati Osmus- või Piirissaarel, hea lugeja?
Juba Conan Doyle läks Sherlockiga kähku rappa, meenutagem Baskerville’ide koera kõledat kõnnumaad. London minu eesel, eksole. Ian Rankin teeb mitte vaid Edinburghi, vaid suure osa Šotimaast lugejale elusaks. Ann Cleeves ja tema Shetland… Islandi fenomenist ei taha rääkidagi, see saar on niikuinii üks Euroopa Ruhnu, aga leitakse sealtki kõige kaugem nurk üles, kus kuritöid korda saata. Ja hea on, et! Kõigi nende kaugelt-nurga lugude võlu on, et nad toovad meie igapäevasele lugemislauale tavalise leiva ja vorsti kõrvale hailiha ja vaalarasva ja sõnnikul suitsutet lammast. Teevad seda, mida kirjandus peab – lahmahtavad ilmapilti laiemaks.
Peter May veab lugeja nii kaugele merre, et tahaks juba Ultima Thulest rääkima hakata. Shetland tundub Lewise saarega võrreldes mõnusalt lähedase Aegnana. Turbarabad ja külaelu, kurjavärk ja inimesed omavahel. Kusagil kaugel ja ometi nii lähedal, kui hästi klišeelikult öelda. Edasi oleks ainult vee alla minna. Aga selle on Jules Verne’ist Clive Cusslerini juba ulmevelled ette võtnud.
Ma küll ootan Peter May triloogia kolmandat osa. Raamatute kaudu saab käia kohtades, kuhu päriselt ei tahaks ja elada elusid, mida samuti mitte…
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 293
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5508710*est