Orlando Figes „Lugu Venemaast“
Tuleb nagu tulejutti noid raamatuid, mis meile Venemaa ajalugu kirjeldavad, seletavad ja õpetavad. Õige on. Peabki tulema. Kui me aru ei saa, mis värk me piiri taga vägitseb, vallatseb, enamasti vägivallatseb, siis ei mõika temale ka vastu astuda. Või tiba mõikab, ent liiga vähe ja liiga hilja. Eesti inimene võiks üldjuhul ja elementaartasandil tunda Venemaad ja osata vene keelt. Mõlemad on eelised nonde ees, kes ei tunne Eestit ega mõista eesti keelt. Eelised? Teeninduses, rahuajal, aber natürlich, kohalikke keeli on alati tark olnud töngata. Lahinguväljal – kindlasti, ellujäämise asi.
Jah, Venemaa-raamatuid on palju (eesti keeles kohe kohinal ilmub) ning enamik neist keskendub rohkem või vähem terava pilguga mõnele rohkem ehk vähem krutskilisele perioodile naaberriigi ajaloos. Suurt pilti, pikka lugu, usutavat narratiivi pole tükk aega tulnud. Orlando Figes – ise mitmete nö perioodi-raamatute autor, mis Venemaasse puutub – pakub ausa ja ülevaatliku loo. Nimeks ongi „Lugu Venemaast“. Mitte „Venemaa ajalugu“ ega miskit pretensioonikamat. See on lugu, mis näitab ära, miks tuhat aastat meist ida pool nimelt nõnda kujunesivad. Ugrilased, viikingid, slaavlased, tatarlased, Tšingiz-khan… Lugu ei ole täielik ega täiuslik, tal on omad vead ja möödalaskmised, ent mäherduses heas loos noid poleks? Käesolev on üks paremaid. Tänasele noorele inimesele ei meeldi sõna „kohustuslik“ (ei meeldinud ka minuaegsele), aga ütleksin nõnda, et „Lugu Venemaast“ on vajalik lugemine. Vähemasti meile siin ohtlikul rajamaal, ja kindlasti teile, kes te omast kogemusest enam ei mäleta, mäherdused jälgandid on elus ja alles. Ning miks.
Hullem lugu loos on, et Venemaa kujunevas kulgemises ei ole õigupoolest mitte kunagi õigupoolest mitte midagi head olnud. See on kurjuse kasvamise ja eneseõigustuse lugu. Millega inimeste maailmas polegi palju peale hakata. Ei tahaks tollele tulevikku. Ent kas minevik võtaks vastu? Igal juhul on tarvis tunda ja tunnetada, mis masti kolevik võib asendada tuleviku. Ja kui kõva pauk tost lahti saada avitaks.
Pikk paha lugu on „Lugu Venemaast“. Suur paha riik on ka, on olnud aegade algusest, vähemalt mongolite sulandumisest kõige alatumate slaavlastega. Sisuliselt kestab terroristlik impeerium tänaseni, khaanid võitsid. Optimistina loodan, et isegi väga suurtel jamadel on ükskord lõpp. On see niinimetet Venemaa üldse päriselt olemas? Võibolla elabki ta üksnes oma lõpu nimel? Kas meie põlvkond vastust näeb, ei tea. Kuniks elu, seniks lootust. Usku peab jaguma. Maailm ilma Venemaata saab olema palju parem maailm.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 309
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5531556*est
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim“
Kas lahterdaks kohe ulmesse ära? No aga ei saa ju. Mehis Heinsaar on nii kõvasti kirjanduslikku kaanonisse sisse kruvitud, et kuhugi žanrivärki ei sünni kuidagi soveldada… Isegi kui justnagu kõlbaks. Aga vaadelgem siis lihtsalt ühe Mehise järjekordse raamatuna – tõsi küll, romaanina. Mäherdusi Heinsaar meile just liiga lahke käega pakkunud ei ole.
Ka „Kadunud hõim“ ei pruugi olla päriselt ühe õhtuga läbi lugemise romaan. Mulle ei olnud. Miks? Peaaegu kogu esimene pool romaanist oli härgamisi sujuv sissejuhatus, võiksin isegi öelda, et tavaline Tartu jura. Sõnarohke, ülepoeetiline, tüütu, juba kunagi kuidagi kusagil loetud kamm. Vana hea Heinsaar uuel veel luksuslikumal, rammusamal moel. Aga ei. Siht oli silme ees ja autor ei visanud lugejat literatuursete ambitsioonide magusasse mülkasse minema, hoidis naksakate vihjete kaudu kinni hoopiski. Hoiab lõpuni, olgu ette öeldud.
Minu jaoks läks „Kadunud hõim“ päriselt käima umbes peategelase põgenemise hetkest alates. Sealtmaalt ei lasknud raamat enam enesest lahti. Läks meelest kogu ilulemine ja undamine (ka arvamine, et tegu naiivhumanitaari jutuvõrku petmisega); hakkas tulema kirjanikutöö ehk ehe väljamõeldis. Saan aru, et tavalisest Tartu-kirjeldusest täiesti teise ilma üle tulemine nõuab pingutust ning see on ka soise armuloo algusaegade sõnamanas tunda. Ent seejärel hakkab päris raamat pihta ning autor näeb, et naa hea on.
Natuke nõrgaks jäi vahest see kõige võimsamat võimalust pakkunud osa – jutud ja unenäod ja õige õrnakeseks kirjutet vägivalla/armastuse kontsept. Jõudu, verd ja madinat tahtnuks teose lõpuosa küll enam saada. Minestamiste ja äratukkumiste ja mitteteadmiste vahele. Peategelasest võinuks kasvada kedagi enamat. Pole hullu, iga raamat ei pea paueri, kakelungi ja suurushullusega lõppema. Õige väheke verd ja vägivalda näeme ju praegugi, ehkki ütlemata delikaatselt. Heinsaar ei ole miskine naturalist ega verivaldur.
Toiduarmastajana tahaksin ma päris paljuski vastu vaielda Heinsaare küllaltki meelevaldsete gurmaansete eelistuste suhtes – paljud kombinatsioonid ei sobi omavahel kuidagi. Kõik need kaalikad ja küülikud ja kõrvitsad… Hiljem, teema teravdudes, näeme ka kulinaarset kasvamist kirjaniku meelepildis. Noid juhiseid ei ole ilus raamatusoovituses tutvustada. Olen nõus uskuma, et Mehis Heinsaar segab oma jälgi, kuna teab, millest räägib.
Üks liigagi Mehise nägu näitleja on maailma kinodes maagilisi elukaid käinud kantseldamas. Võimalik, et kirjanikuhärra teeb sedasama soomail ja muumail. „Kadunud hõim“ annab alust sõbralikeks kahtlustusteks.
Kokkuvõte? Nii pika sissejuhatusega raamat võinuks rõõmsasti veel poole pikem olla. Oleksin nautinud. Järeldus: ootan järgmist osa.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 318
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5525212*est