Kruusa Kalju „Üleelamiste vanake“
„“Loomingu“ raamatukogu“ asjakesed tuleb maru kähku poodide või kioskite riiulitelt ära krabada, sest nad on odavad, saavad kõpsti otsa ja juurde neid ei tehta. Sisult raamat, aga ametlikult ajakiri. E-raamatuid vast ikka saab sirvida, ent luulekogu puhul pole see teab mis mõnus lähenemisviis. P-raamat on parem.
LR vana hea sari avab oma tänavuse aastakäigu Kruusa Kalju imetabase raamatuga „Üleelamiste vanake“. Peamiselt tõlkekirjandusele keskendunud ajakiri ei saanuks uue aasta (ning algusaegadele viitava ultrakahvatu kujunduse) esmikuks valida miskit etemat. Kruusa Kalju luule on õrn, sõbralik, terane, kodune, täpne, on korraga kodumaine ja idamaine ja ebamaine ja ülimalt maine.
Nii vähesega nõnda palju edasi anda, endast ja eeskätt ilmamaast teisteni kanda – see oskus nõuab lihvimist. Ja va jumalikku annet, tolleta ei saa. Kalju on tasahaaval talitanud kauakesi, „Üleelamiste vanake“ võiks olla teos, millega suudab suhestuda peaaegu iga kirjaoskaja ja mõtlemisvõimeline inimene. Võib sõnadega hiljukesi kaasa kulgeda, võib sõnumeisse süvitsi siseneda püüda – autor naeratab ja jätab väravad valla. Tekst, mis on ühtlasi kõikvõimas ja kõike muud kui võimas.
Tee lahti mis lehelt tahad, tera leidub. Nii hea raamat, et vääriks uuesti välja andmist mitte enam kõhetusalatkahvatu vihikuna, vaid köitena, kus igale poeesile oma lehekülg eraldet. Nii sündigu.
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 58
Kirjastus: Tallinna Raamatutrükikoda
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5533317*est
Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“
Vinge debüüt* kirjandusmaailmas, mis iseend liigagi sageli liigagi tõsiselt võtma kipub. Rockmuusikaga on teinekord see häda olnud, et ta kaotab tõsiseltvõetavuse kohe, kui saad aru, et tüübid ei tee oma asja selgest rõõmust, vaid miski tõsidusega. Kirjanduses häirib sama kolb – kui keegi tahab väga pingsalt „kirjandust“ teha, siis huvi kaob. Sõnum peab kuidagi salaja naha vahele jõudma.
Gert Kiiler saab hakkama. Kõik eeldused oleksid, et jääda kaotajaks – kerge leebe alternatiivajalugu, klassikalistest vanakooli krimilugudest lähtuv püstitus, kodumaine väikelinn… Libastuda saaks seitsmes võtmes. Ei libastu! Kiiler annab siinkohal viimase aja ühe parima romaani, mida usutavasti suudavad täiega nautida ka inimesed, kes näiteks krimkasid või poolulmet muidu nähagi ei taha, saati veel lugeda. Väga rõõmus olen selle raamatu üle.
Tekst toimib nii mitmel tasandil, võta või jäta või järelda. Saab lugeda nagu lihtjat põnevuslugu, kõik on paigas, pinge kerib ja ehitub krutskilise lõpuni. Saab vaadata sisepilguna natuke teistmoodi, ent võimalikku maailma, milles hea ringi kolada. Võib teha veidravõitu meeleparalleeli Paavo Matsini fantaasia-Viljandiga või mõelda hoopis oma Viljandi peale. Kunas viimati käidud sai tos linnas? Tasub minna.
Laialaba labidaga öeldes on tegemist peaaegu parima eestikeelse algupärase kriminaalromaaniga üle aegade. Lisalusti annab, et krimivikule on lahke käega ja õrnasti lisatud mitmeid muid kirjakihte. Ning lootus jääb, et viimaseks see teos ei jää. Väga meeldiv lugemuskogemus.
*Mitte et Kiiler tundmatu nimi oleks, ajakirjaniku ja stsenaristina on ta me sõnailmas juba tükk aega tõhus tegija olnud. On edaspidigi, usun.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 268
Kirjastus: Postimees Kirjastus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5507303*est