Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“
Tüübiline meie aja eestlane mühatab usuasjade ja maamaagia ja pühatiste peale, jätab kirikus käimata ja elab iseenese niiütelda tarkusest. Samas muredega hakkama ju ei saa, põnevad tunduvad nii lamemaa kui kristallide energia kui kloorijook. Vahel kõik korraga. Klõnks, ürjuhh, oo õudust.
Siinkohal on mõistlik päris asju päriselt uurinud inimeste kirjamärkmeid tudeerida. Marju Kõivupuu teab, mida räägib. Meiesugused könnid räägivad, mida teavad. Kui teavad. Kui tahta oma lugemistele ja teadmispõhisele tulevikule alusmüüri laduda, tasuks vanadest tarkustest alustada. Marju Kõivupuu pakub siinkohal head hakatust. Ta on tarvilikke teoseid ennegi teinud, neid üles lugeda väga heaste ei jõua, ent siinne algajate mütoloogia on üks nurgakivi, mille võiks panna iga eestikeelse inimese meelepüramiidi toeks.
Ole noor või vana või suisa surmaeelik, mütoloogiaraamat väärib lugemist. Aitab loetud ja lugemisele tuleva hoopis kindlamasse raami. Isegi minusugusel, kes hea mitu raamatut nädalas neelab, on tugevam tunne, kui mütod mul taustaks ja toeks. Kes lugemist ja ilmapildi kujundamist alles alustab, sel võiks seesinane lapsepõlve lemmikraamatuna kogu kooliaja lauanurgal seista. Võib ahnelt ahmata, võib jupphaaval naksutada. Kuidas meeldib. Et meeldib, selles ma ei kahtle.
Suurtele sobib ka. Kõik suured ei ole veel päriselt suureks saanudki ja eestlastena tuleks meil oma taust ja tagamaa selgeks lugeda. Marju Kõivupuu aitab meil lugeda ja kaasa mõelda. Kasutagem lahkesti pakutud võimalust!
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 383
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5525302*est
Kerttu Rakke „Neli lihtsat juttu“
Ja kui maailma veidike (aga ainult veidike) lihtsamini tahta enesesse lugeda, siis Kerttu Rakke pakub hea variandi. Pealkiri räägib enese eest ise, ent mingiks labalihtsaks lugemiseks ma noid lugusid ei liigitaks. Küll aga säherdusteks häädeks, mida lugemisega harjunud inimene õhtu lõpetuseks vähehaaval lonksata sooviks.
Eks siin ongi veidike veinitamist ja terake igapäeva – vürtsiks juurde lõpulaks ja miskine argisusest üle vaadata oskav kirjutusviis. Justkui vägagi tavapäevne, naguigavlev, alaüleolev, jah, kertturakkelik sõna heas mõttes. Ometi tõuseb autor läbi seletamatu sõnatäpsuse õhulisemale tasandile ning mängib lugeja tunnetusega just tos kõrguses. Kes eelistab, saab südamerahus just „lihtsad lood“ kätte, ent mahemuhe on lugeda, tajudes ka toda tummisemat võimalikkust.
Mulle meeldib, kui osatakse kirjutada ilma pretensioonita nö kõrgele kirjandusele, tehes seda nõnda, et tavalisele jutule tekib otsekui iseenesest lisaks uus ja huvitav kiht. Et üht juttu lugedes loed tegelikult mitut juttu. „Mitu juttu“ oli Kerttu Rakke ühe ammuse raamatu nimi. Mida aeg edasi, seda enam hakkan aru saama, et ta lugudes ongi mitu juttu sees. See on üks väärt omadus! Vana hea Kerttu Rakke on tagasi. Lugejate rõõmuks!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 176
Kirjastus: Mitu juttu
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5527823*est