Johnny B. Isotamm, Toomas Liiv, Joel Sang, Jüri Üdi „Närvitrükk“
„“Loomingu“ raamatukogu“ kuldsarjale (uuema keelekasutuse järgi ja tiitlipöördelt lugedes on ametlik nimekirjutus „Loomingu Raamatukogu kuldsari“) tuleb jätkuvalt tähelepanu juhtida. Kuna „Närvitrüki“ uustrükki just äsja esitleti, kobige putkadesse ja poodidesse, ehk õnnestub omaks osta, kuni veel on. Et tegu ametlikult ajakirjaga, siis lisatiraažidele lootma jääda ei maksa. Kes hiljaks jääb, see raamatukokku läeb.
„Närvitrükk“ ilmus paar kuud enne Juhan Smuuli suremist ja minu sündimist, pannes nõmedas Brežnevi-aegses okupeeritud Eestis ühe olulise märgi maha. Eesti poeesia vaates ilmselt ühe kõige olulisema. Võrreldava Koidula tulekuga, Liivi ilmumisega, Siuruga. Päramise poolsajandi vaieldamatu hakatajaga.
Neli autorit, kellest tänaseks elus vaid vagaduslikult ja -bundlikult talitanud Joel Sang. Jüri Üdist sai kiire tõusu ja kärme kustutusega elav ja siis enam mitte nii elav klassik. Toomas Liiv tegi närvitrükijärgselt väga vähe, kuid väga tihedat teksti, keskendus õpetamisele. Johnny B. Isotamm ilmutas ühe ajalooliselt mastaapse luulekogu ja rauges seejärel kauaks.
Närvitrüklased – nagu ka niinimetet kassetipõlvkond – ei ole miski bänd, mis toimib üksnes üheskoos, nad ei ole sõpruskond ega seltskond, aga nad on lillesidemega kirjandusajaloo silmis igaveseks ühte köidetud. Sinna ei saanud parata poole sajandi eest ega saa tänagi. Need neli kena noort poissi siin kaanepildil, uues sarjas selgemalt kujutet, nad ju raputasid toda tasakesi uueks sirguvat luulet tos jätkuvalt õõvtuimas ajas päris ägedasti. Ja kui raamatuesitlusel loeti selges eesti keeles ette autorite tekste vaheldumisi ilma ütlemata, kehuke luul kellele kuulub, siis selgus, et kõike lambist ära ei arva. Ongi bänd, ongi ühisosa, ongi jupike meie rahva sõnalugu.
Ei panegüüritse. Igal klassikul on siin alguspunktiski keskpärasi luulendikke, millised võiks omavahel ära segada ja laiali jagada ja midagi ei muutuks. Tähtis ent va puhas kuld. Ja kulla pärast minge ostke „Närvitrükk“ koju. Võib-olla lapselaps kunagi vaimustub. Kindlasti vaimustub. Lapselaps on alati targem!
Muidu ei oleks mõtet ei elul ega kirjandusel.
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 106
Kirjastus: SA Kultuurileht
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5545845*est
Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“
Tüübiline Õnnepalu jora, võiks öelda – kohati nii masendunud, et ajab laginal naerma ja kohati nii helge, et võtab pisara silma. Pole ime, et saatesõnad ongi Õnnepalult endalt. Lihtsalt erinevalt Tõnust ei saa Fernando enam juurdekirjutusi teha. Mis kohvris oli, see kohvrist tuli. Raamat, mida ei saa kunagi lõplikult läbi lugeda, ehk küll tehniliselt ja füüsiliselt võib katsetada. Ei soovitaks. Soovitan nautida kild- ja kuldhaaval, nõnda, et alati jääb tunne, et miskit on veel läbimata, tabamata, tundmata. Hästi omane, isiklik, üldinimlik, nii lihtne – ja kättesaamatu.
Õnnepalu on lugeva eestlase leib ja juust, saagu siis Pessoa meeks ja marmelaadiks sinna kõrvale. Ongi vist juba saanud, sest väidetavalt hakkab parasjagu poodidest otsa lõppema jo kolmas trükk. Midagi siin meiemaalasega haagib, ja haagib ka maailmaga. Portugalist kõnelemata. Jõin Sagres’i õlut ühe Lissaboni suveniiripoe ees ja märkasin kaunist sildikest majaseinal – siin majas kirjutas Fernando Pessoa oma selle ja selle raamatu tolle ja tolle peatüki järgmised lõigud. Usutavasti on ta veel päris mitmes majas mõned lõigud kirjutanud ja ustav inimkond on oma kangelase sõrajäljed uhkeste üles märkinud. Võiks hakata ka Õnnepalu ja Kivirähki möödumisi looduses ja inimloomuses aegsasti tähistama – lugejad saaksid lustida, kirjanikud omas lõputus tagasihoidlikkuses käiksid ja pühiksid lapiga ära. Aga kui juba pronksi ja betooni on valatud, siis niisama lihtsalt ei pühi. Ja punamonumendiks ei võeta. Istub kirjanik oma kuju ees ja nuuskab ninakest – siin ma seisan ja teisiti ei saa…
„Rahutuse raamatut“ soovitan tegelikult seletatamatu sõnailu ja uitava mõtte ulguvõlu tõttu. Ta on ühe linna raamat, aga ta on samal ajal paljude elude ja kõikide inimeste raamat. Kas või kaks lauset korraga võttes. Tükkhaaval kirjutet, mitmel eri kombel kokku pandud, igas arus isemoodi kokku kõlav. Raamat, mis ei ava ust uude maailma, vaid mis võimaldab palju uusi maailmu iseenese sees üles ehitada. Ülimalt loomingulisust provotseeriv teos. Kooskõla, olemasolu, mõtte ja mõttetuse varjatud mudamaadlus.
Samas, nagu alul öeldud, ka hea leebe jora. Kuradi terane ainult. Võtke aega, tundke rõõmu.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 237
Kirjastus: Salv
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5511854*est