John Dos Passos „42. laiuskraad. USA triloogia I“
John Dos Passose „USA triloogia“ on Ameerika kirjanduse üks vägevamaid teoseid ja selle eestindamine tõsist kiitu väärt. Saja aasta tagune, just täiskasvanuks saav ja üleilmseks suurriigiks kerkiv USA oma ajaloo murdeaastatel – põnev paik, põnev periood. Samasugune üleminekuaastate ja uue tundmatu maailma ootuse hõng lööb siit vastu, millega meiegi päris hästi oma lähiajaloost peaksime tuttavad olema.
Triloogia üheksakümmend aastat tagasi kirjutatud esimene osa „42. laiuskraad“ mõjub vormiliselt tänagi nõtkelt modernsena. Olgu siiski öeldud, et uudset võttestikku on meistrikäega ja jaopärast doseeritud, see toetab ja ergastab aja ja inimeste lugusid, mitte ei muuda jälgimist tüütuks ega püüa sisunõrkust peita. Ajalehepealkirjade kasutamine, tegevusliinide kiire vaheldamine, tihe ja kujundirikas keelekasutus, reaalsete ja väljamõeldud tegelaste kasutamine ning aeg-ajalt ette tulevad „kaamerapilgud“, kus mõne lõigu vältel jäetakse kirjavahemärgid ära ning tulistatakse tihedat poeetilist teksti, mis natuke meenutab Allen Ginsbergi, Toomas Liivi või Jürgen Rooste lüroesseistliku luule helgemaid hetki- kokku selge lugemisrõõm.
Raamatus on ka eestlane, korraks läbi vilksatav tegelane, kes jaurab idas alguse saavast inimkonna uuestisünnist ja eestlaste peatsest iseseisvusest. Iseloomulik lõik: „New Yorki jõudsid nad lumetormis. Doc ütles, et Vabadussammas näeb välja, nagu oleks tal valge öösärk seljas. Eestlane vaatas ringi, ümises „Marseljeesi“ ja ütles, et Ameerika linnad pole kunstipärased, sest neil pole viilkatuseid nagu Euroopas Läänemere ääres“.
Mõned asjad ei muutu. Ei eestlase maitse ega tõsiasi, et heas raamatus saab alati natuke nalja ka. Isegi klassik – mida Dos Passos tänaseks vaieldamatult on - ei pruugi surmtõsine olla.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 419
Kirjastus: Koolibri
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5389896*est
Veikko Huovinen „Lambasööjad“
Veikko Huovinen on eesti lugejale tuttav juba üle kuuekümne aasta ja nõnda pole ime, et ka „Lambasööjad“ näikse kiiresti leidvat nii tunnustamist kui tutvustamist. Seda enam, et jo pealt kümne aasta ei ole temalt maakeeles midagi ilmunud. Ja kuna „Lambasööjad“ on kiirpilgul vaadates üks lihtne muhe lugu kahe taadi söömisest ja joomisest viiekümne aasta taguses Soomes, siis ma ei imestaks, kui ka rahvalikuma naljaviske sõbrad teose üles leiavad ja omaks võtavad.
Söömine on tõesti isuäratavalt ja inspireerivalt kirja pandud, joomist on pigem tagasihoidlikult ja see on kultuurne, kogused mõõdukad. Eriti kui võrrelda mitmegi uuema aja Soome kirjandusteosega, mis teadlikult ja tahtlikult alkoholikesksed. Huovise puhul on söömajooma maitsekaks raamiks, pildi enese joonistavad sinna sisse tegelaste jutud ja kulgemine läbi Soome.
Poole sajandi eest kirja pandud Soome-kuvand on üsna lähedane tänasele Eestile. Seda nii majanduslike kontrastide, ääremaastumise, piirikaubanduse, naaberriigis tööl käimise kui üldise elulaadi poolest. Nojah, „Lambasööjate“ kirjutamise aegu oli ilmasõja lõpust möödunud umbes täpselt sama palju aega kui meil praegu Vene vägede lahkumisest. See pool sajandit jääb meid mõnes mõttes ilmselt igaveseks lahutama. Pole mõtet üritada järele jõuda, pigem keskenduda oma tugevustele ja katsuda mööda minna seal, kus see võimalik on. Egas väiksed rahvad saagi kõik kõiges ühtviisi kõvad olla. See püüdlus viib läbipõlemisele.
„Lambasööjates“ mainitakse Eestit vaid kord, nimelt leiab peategelaste moonapauna tee ka Eesti subrovka. Jah, kunagi 60ndate lõpul või 70ndate algul seda algselt Poola päritolu maarjaheinanapsu Eestis tõepoolest toodeti. Aga hea näha, et alkoside oli ka poole sajandi eest vennasrahvaste vahel sama tugev kui sada aastat tagasi või täna.
Soomlase rahulikust ja veidi eriskummalisest mõttelaadist saab siit ettekujutust küll. Ja tõesti, lugedes kõrvuti Dos Passost ja Huovist, tikub vägisi kummitama mõte, et mingil tasandil oleme me Eestis oma mõttemaailmaga just umbes seal, kus ameeriklased saja ja soomlased viiekümne aasta eest. Mis ei ole üldse halvustamisi öeldud – meil on uute sihtideni jõudmiseks teistsugune lähtekoht, kasutagem seda parimal võimalikul moel. Igal trendil ei maksa ka sabas joosta.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 164
Kirjastus: EKSA
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5397766*est