Stuart Clark „Öötaeva all. Kuidas tähed inimkonna ajalugu on kujundanud“
Ju inimene hakkaski inimeseks saama alles siis , kui ta puu otsast alla kobis, tuld tegema ja liha sööma õppis. Siis arenes aju, kerkisivad ühistegevus ja kogukond, tekkis eluspüsimise kõrvalt aega ka taevasse vaadata. Paar tuhat aastat veel ning võis toda va taevast hariliku vaatamise kõrvale juba ka vaadelda. Märgata ärasusi ja pärasusi. Ne ülesmärkmuseks leiutada kiri ehk teabe salvestamise esimesed viisid. Põnev aeg. Ja pikk.
Tuhandeid aastaid läks, et jõuda kogu täheteadusega kuhugigi. Eksirännakud sealhulgas. Meiegi päevil loevad inimesed rõõmuga puhast jama niiütelda astroloogide sulest ja arvavad, et nad on ühest või teisest tähtkujust sünnipäraselt pärit. Tõsiseltvõetavad ajalehed (oksüümoron!) avaldavad horoskoope. Sest väidetavalt on piisavalt lolle, kes loevad. No ma ei tea. Äkki ongi. Ma usun küll, et me inimesed on tiba targemad. Turundusosakond leiab, et ei ole.
Stuart Clarki raamatus on väga mõistlikult kokku võetud teadus ja teaduseümbrus, ajalugu ja tegelik tähetarkus, muinasmõtestamine ja tulevikuvaade. Kes iganes arutledes taevasse vaadanud on, saab järgmine kord palju paremini tähtedega vestelda, kui raamatu jagu head teavet naha vahel. Aju ja aru vahel. Tuleb tahtmus kuulata üle Enn Kasaku raadioloengud. Ja mitte ainult. Tekib soov targemaks saada. See on soov, mille rahuldamine ripub ära üksnes iseenesest. Tule raamatukokku. Kae taevast.
Pilk taevasse on nagu pilk iseendasse. Mõlemat vaatamisviisi tuleb soovitada. Inimese hing ja Jumala taevas on saladusi täis. Immanuel Kantil oleks üht-teist lisada, ent täna me noisse keerdudesse ei uuristu. Usk, lootus, armastus, avastus!
Tähise taeva all, in aeternum.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 238
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5485374*est
Jaan Kaplinski „Valitud luuletused“
Ma alustaksin tutvustamist lõpust. Koostaja Märt Väljataga järelmärkustest. Tsiteerin: „Valik on tehtud rohkem kui tuhande Jaan Kaplinski avaldatud luuletuse seast“ ning „Jaan Kaplinski kirjutas läbi seitsme aastakümne“. Ei hakka ma emakeeleõpetajalikult nokkima, et kas Jaan Kaplinskeid oli tõesti enam kui tuhat ega aastakümnete läbimisviise eritlema. Ometi peaksid juba nood järellausungite avasõnad andma märku, et see siin on üks raamat, ilma milleta eestiasjuga suhestuv inimene edasi elama ei peaks.
Siin on koos niisugust ja naasugust luulet, kokkuvõttes kõiksugust. Ehk kõiksus. Kes alustab eestikeelse luule lugemist, ei tohiks teha hakatust konaruste ja komberdustega, mida armsal koma õnnetul kombel pakuvad Liiv ja Koidula. Kaplinski viib lugeja ühe pika hingetõmbega vanast koolist uude ilma. Ja natuke kaugemale. Viib argisuse poeetikasse. Viib filosoofiasse. Toob siia, kus luulesõber olla tahab.
Lapsena meeldisid Kaplinski tekstid mulle väga. Teismelisena mitte eriti. Siis avastasin, et lood ja laulud käivad sootuks ristioksa – mis näkkas enne, tundus igavana ja mis enne jampslik, kukkus paeluma. See raamat annab võimaluse katsetada üht- ja teistpidi. Lugude ja juttudega tuli juba vaielusi ja urisemisi – tunnistan, et Jaan oli üks kõige ägedamaid, vägevamaid ja sõbralikumaid inimesi üleüldse, kellega üheskoos vaieleda ja/või uriseda. Siiski, praegu, vastsest valimikust: nood, kes juba matsu jagavad, leiavad uuel kombel kokku sõlmit luulendustiku ning suure tõenäosusega naudivad kompositsiooni. Nood rõõmsad loomingulised ahnepäitsid, kes tausta ei tea, ent kel himu on – haugake punnsuutäis! Või lonksake. Siin on, siit saab.
Jaan Kaplinski, teadagi, on kirjutanud väga mitu väga head emakeelset poeesi. Märt Väljataga on monteerinud suurepärase valimiku. Kohustuslik kraam. Ning et Kaplinski oli ka päris tõsiseltvõetav koduastronoom (elusatest kirjanikest meenub ses žanris esmalt Jan Kaus), siis vaadakem enne raamatuisse vaatamist ikka ka taevasse. Tähtede keerus näeb üht pluss neljandat!
„kes ütleb et see polnud nii
on süüdlane ses loos“
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 410
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5478477*est