Loe ka kolimisblogi I osa
---
„Kastidesse pakitakse kolm ja pool miljonit raamatut“, teatab malbe raadiohääl minu köögis. „Aga kes on need raamatud kokku lugenud?” vaagin laual oleva kirju teetassi taga teekotikest kuumas vees leotades.
Piiksude heli katkestab mõtte. Kes see nüüd siis sõnumineerib? Lähen jopetaskust oma nutikat otsima. Ekraanil on kõigest kaks meeldetuletust: osta pilet poksimatšile ja mine trenni! Otsustan, et inimene ei pea alluma tehisintellektile. Ta on siiski iseseisev ja võib vabalt vahest ka oma südant kuulata. Sean sammud Tõnismäe rahvusraamatukogu poole, et veel hingata sisse seda õhus hõljuvat nähtamatute osakeste kooslust, mille mõju on vaatamata ümbritsevale hallusele seletamatult kirgastav.
Kohtumine turvaga
Fuajee peaukse juures seisab tuttavaks saanud turvamees, kes pöörab pilgu minu poole. Tema nina ja suud katab nagu teistelgi siin fuajees tume riie, mis ulatub kõrvadeni. Ta hakkab vaikselt minu suunas liikuma.
„Kui need raamatud laduda kõik küljed koos ühte rivvi, pidi selle pikkus olema 51 kilomeetrit,“ kõneleb telefoni üks lühemat kasvu sale naine, kes minust mööda pruunide kastide poole tuiskab, ja lisab oma vestluskaaslasele tähenduslikult: „Selleks tuuakse siia 106 000 pappkasti.“
Turvamees tahab mind vist kõnetada. Kohendan oma maski. „Täna veetakse majast välja ainult lahtimonteeritud riiuleid ja hübriidskännerit,“ ütleb ta sõbralikult, nagu mäletaks, et pean kolimisblogi. „Deponeeritud kunstiteoseid viiakse tagasi omanikele, 70 teost viiakse KUMUsse ja Wiiralti galerii linnamuuseumisse.“ Tore siis ju, et raamatud on veel alles, mõtlen, ja ei saagi aru, miks ma rõõmustan. Miks mul üldse peaks olema midagi selle vastu, et raamatud siit välja kolitakse.
Mitu kolimisautot otsivad parkimiseks kohta maja peaukse ees. Vaatepilt leiab mu mälusopist üles emotsiooni, kuidas me lihtsate inimestena võime ühel hetkel olla osa suurest narratiivist, mis sest, et sageli märkamatult ning teadmiseta, millisena see tulevikus välja joonistub. Siin majas on ilmselt kõigil soodumus tajuda aegruumi oma ihule lähemal, sest ruum on täidetud eri ajastute lugudega.
Võpatan, kui üks võõras jäme hääl minu mõtte katkestab. „Kas teil on laenata mulle koroonapassi? Kahjuks jäi mul pass koju, aga tahaks minna nälga kustutama ja osta kuskilt paar pirukat.“ Vastan talle Tom Phillipsi sõnadega: „Tõepoolest, ökosüsteemid on keerulised ja ennustamatud.“ Ütlen seda alati, kui ei taha inimestele midagi halvasti öelda. Kuidas on võimalik selle peale tulla? Printigu uus pass välja, tahaks osa minust teda õpetada. „Ostan talle, tal pole aega ise minna,“ osutab keegi tundmatule. Küsija on sihikindel: „Annan tänutäheks raamatu „Kapital ja töö: meie aja probleemid“. Leidsin selle täna pargist ühe pingi alt.“
Kuidas see võimalik on?
Nüüd tunnen, kuidas veri pähe tõuseb. See raamat on rariteet, sest selle autor on veel praegugi maailma kõigi aegade rikaste edetabeli esikolmikusse kuuluv Andrew Carnegie, kes on rahastanud vähemalt 2500 raamatukogu asutamist, pannud aluse mõttekodadele ja mida kõike veel…
„Anna raamat siia,“ ütlen. „Aga koroonapass?“ Vastan, et ostan ise talle need pirukad. Tundmatu ei vaidle vastu.
Uskumatu: kohvikus istuvad kaks meest, kes räägivad rahvusraamatukogu kolimisest. Huvitav: kui juba kohvikus on midagi kõneaineks, siis järelikult peab selle taga suur asi olema.
Kustas Budrikase illustratsioon
Jooksen rahvusraamatukogusse tagasi, et saada endale Carnegie nägemus kapitalist ja tööst (1903).
Ja et ükski tegevus ei jääks edaspidi kolimisel fikseerimata.
Silmaja*
* Silmaja on tegelane, kes on uudishimulik kaasaelaja kolimissündmustele.
Kuidas suur kolimine hoogu kogub ja hoos püsib ning mismoodi kõik hiiglaslikud seadmed uksest välja mahuvad või kuidas jõuavad uutesse kohtadesse miljonid raamatud, sellest kavatseb Silmaja oma uutes lugudes jutustada.
---
Loe ka kolimisblogi I osa
