Edward Rutherfurd „Hiina“
Olgu alustuseks öeldud, et „Hiina“ on suurepärane suvelugemine neile, kes päevas üle kümne lehekülje ei loe. Sellisel juhul jätkub raamatust täpselt terveks suveks, lehekülgi on napilt üle kaheksasaja. Kui tahate suvega lugeda ühe raamatu, võtke „Hiina“.
Edward Rutherfurdi tellisemõõtu ajalooromaanide läbiv nõks on olnud ühe või teise paiga ajaloo lahtikirjutamine ilukirjanduslikus võtmes, aegade algusest meie päevini. Enamjaolt läbi paari suguvõsa eri põlvkondade lugude. New Yorgi ja Londoni lood on ka eesti keeles olemas, soovitan tungivalt. (Ootan muidugi ka Pariisi ja Iirimaa raamatuid…) Ja nüüd siis Hiina!
Esimese hooga võttis tiba kõhedaks. Hiinaga võrreldes on eelmainitud paigad küllaltki lühikese ajalooga, päris poisikesed. Aga püüda Hiina ühte kirjandusteosesse kokku suruda… Õnneks on autor asjast aru saanud ning keskendanud oma 800 lehekülge vaid ühele, ent see-eest segasele ja põnevale aastasajale – 19ndale sajandile, oopiumisõdade ning Hiina ja ülejäänud maailma vaheliste ülikeerukate suhete tekkimise ja kadumise ajastule. Ajajärgule, mil toimunu mõjutab maailma jõujooni kõige otsesemalt meie päevini.
Rutherfurdile omaselt on tegelaste galerii servast serva mitmekirev, tegevus toimub igal pool, rütm on raugematu ning ajalugu immitseb lugejasse otsekui iseenesest. Üldiselt ma muidugi kahtlen, kas õnnestub kümne leheküljega päevas piirduda, kui kord juba lugemiseks läheb. Lugema aga peaks, Hiina asjal ja ajal tasub pilk peal hoida.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 804
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5503597*est
Isaac Asimov „Nägemused robotitest“
Ei taha ma jätta Isaac Asimovit meelde tuletamata, kui jälle midagi ilmub. Kuigi kirjutas ta omal ajal nõnda palju, et kui see kõik kunagi ära tõlgitaks, siis ei jaksaks keegi kõigest kirjutada. Õnneks on osa kraami vanaks läinud ja kõik pole kuld, kõik isegi ei hiilga, nii et täieliku eestikeelse Asimovi oht meid nähtavas tulevikus ei ähvarda. Eks tunnista vanameister isegi, et mingist hetkest alates hakkas kirjastajatele vist tunduma, et mida iganes ta neile ka ei viinud, selle avaldamata jätmine paistis neile seadusevastane. Või umbes nii.
„Nägemused robotitest“ väärib siiski märkimist. Mitmedki siinsed robotilood on meil varem ilmunud, aga nüüd on nad kenasti koos. Parem ja põnevam osa raamatust on mitteilukirjanduslik: Asimovi enda jutt robotite juurde jõudmisest ja nendega edasi elamisest ning hulk häid esseid. Viimaste teemad ja mõttearendused on kohati üllatavalt tänapäevased – kirjutatud küll mitmete aastakümnete vältel. Vahest polegi parim viis neid korraga ja järjest lugeda, sest mitmeid mõttekäike kordab autor üsna sageli üle ja ka lugejale võiks veidi arutlusruumi jääda. Eks suurem osa Asimovi loomingust ongi esmalt jupphaaval ajakirjades ilmunud, mis tundub tõesti tema jaoks parim formaat olevat. Alles hiljem on noid lugusid mitmel moel komplektideks kokku tõstetud. Meil lugudega tegelevaid ajakirju napib, aga ulmeklassikat kirjastatakse kõvasti, nii et raamat on olemas ja oldagu rõõmsad.
Heas lihtsas inimkeeles (mingi stiilimeister pole Asimov eales olnud) mõttemängud inimese ja tuleviku teemadel panevad mõnuga mõtisklema ka lugeja, kel muidu mõtisklemine pahatihti tagaplaanile jääma kipub.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 414
Kirjastus: Fantaasia
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5491225*est