Agatha Christie „Mõrv päikese all. Kolmteist lugu“
Päris värskendav tunne on üle pika aja Agatha Christiet lugeda ja soovitada. Mida enam eemaldume ajaliselt tema klassikaliste teoste toimumisajastust, seda rohkem tuleb juurde toda kvaliteeti, mis laseb lahti lasta vanast heast kriminaalsest süžeest ning tunda rõõmu tost kadunud maailmast, mille kirjeldamises Christie meisterlikkus vast parimini väljendus. Maailmast, millesse vähesed sattusid toona ja tänapäeval enam mitte keegi.
Christie Lühilood on ta romaanidest veidi vähem tuntud ning siinsed pärinevad ta üsna varajasest kirjutamisajast, 1920ndate aastate lõpust ja 1930ndate algusest. Siin on tegelasi, keda muis raamatuis ei kohta, kuigi leiduvad ka mõned vanad tuttavad. Üldiselt jääb mulje, et need on justkui oma lõbuks tehtud lood, et käsi soojaks kirjutada, proovida mõnd uut nõksu ja see siis hiljem kasutusele võtta või võtmata jätta. Soe ja stiilne lugemine, täiuslik öökapiraamat, hea omast käest võtta, kui natuke lugeda tahaks, aga palju parasjagu ei jaksa.
Üldse on Agatha Christiet ka lihtsalt niisama tore soovitada. Suurem osa lugusid ja lahendusi võivad olla kümnete filmide ja ammendavate telesarjade vahendusel ammu pähe kulunud, aga ikka on mõnus lugeda. Mitte üleliia tihti, ent vahetevahel igatahes.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 200
Kirjastus: Varrak
ESTER https://www.ester.ee/record=b5451779*est
Stefano Massini „Lehman Brothers“
Väga mitut pidi intrigeeriv teos. Esiteks teatrilavalt tuttav, mis vähemasti Eestis tähendab, et tuttav päris paljudele inimestele. Teiseks kirjutet viisil, mil ei lase teda hästi nimetada ei näidendiks, romaaniks, ega värssromaaniks. Uuseepikaks ehk? Võib-olla. Jah, vormiliselt on kindlasti tegu materjaliga, mis lavale mõeldud ning sinna ka suurepäraselt sobib, mida iganes siis lavastaja tekstiga ka ette ei võtaks. Raamatuna? Saame näha. Tõsi on, et näidendeid just palju ei loeta, seega ka eriti palju ei avaldata ning müügitabelitesse jõuavad need sootuks harva. Mõistetav. Filmistsenaariumid ei jõua neisse ju üldse mitte kunagi.
„Lehman Brothers“, usun, võib jõuda küll. Ta on nimelt ka raamatu kujul vägagi loetav ning mõistagi on tal olemas need vanad head raamatu eelised etenduse ees – saad vahet pidada, järele mõelda, tagasi lehitsed ning, mis peamine, lavastada oma peas. Eks on ka mõned puudused, või õigemini eelised, mis avalduvad lavaldudes, ent jah – huvi ja innuga loetav on teos küll. Ei imestaks, kui temast ka film või mitugi saaks. Sest, nagu öeldud, võimalusi väljamängimiseks on siin küll ja veel.
Ja miski ajastute aura on olemas, poeetilise napisõnalisusega kokku võetult. Mõneti võiks pidada seda lugu üheks paremaks Ameerika Ühendriikide (aga mitte ainult) viimase poolteistsaja aasta ajaloo kokkuvõtvaks kujutamiseks. Ja miks mitte ka õppematerjaliks sellest, kuidas ettevõtlikus elus eri aegadel edasi jõuda ja kuhu edu lõppeks välja viia võib. Vaatamata lakoonilisele laadile on siin tegelikult täiesti inimlikud lood sees, on karaktereid, keda mängida ja on juudi kultuuritaust, traditsioonide tugi ja võitlus nendega. On nii tõtt kui õigust, võib eesti lugejale soovitades muiata. Jah, muiata saab ka.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 422
Kirjastus: Varrak
ESTER https://www.ester.ee/record=b5453676*est