Oktoober on Eesti kirjanduse kuu ja sel puhul soovitab meie kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv lugeda just kodumaiste autorite teoseid. Oktoobrikuu esimesed soovitused on teie ees!
Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“
Kui Ain Kütt mineva aasta avaldas esimese Sagadi mõrvaloo „Risti soldati mõistatus“, tekitas see mus rõõmsat huvi, aga jäi ärahellitet maitse jaoks vast tiba õblukeseks. Aga nüüd, kus jämedam järg lugeja ees, näib siit kasvavat väärikas sari, mis pakub head lugemisvara nii põnevikusõbrale kui noile, kellele lihtsalt meeldib heal raamatul end teise ajastusse kanda lasta. Võibolla ongi väärikaks rahvaks kasvamise üks tunnismärke see, et oma ajalugu suudetakse katta mitte vaid tõsimeelsete ajalooromaanidega, vaid ka mõnusa meelelahutusega – mille kaudu ajalugu ise ilmselt enamateni ja etemini pärale jõuab. Meil on Mehis Tulk, kes katab ära muinas- ja orduaja piirimaid. On Indrek Hargla oma hiliskeskaegse Tallinnaga, lähiajaloo mosaiiiki lammutab ja taasloob Sofi Oksanen. Ja nüüd siis Ain Kütt ja tunamineva sajandi algupool, klassikalise mõisailma kõrgaeg, äratuntavad ja külastatavad paigad tänini. Mina loodan siit kerkivat luguderodu, mis ühe ajastu me maal inimestele uue nurga alt omasemaks kirjutavad. Sest krutskit on, pinget on, stiiligi jagub. „Kuldse medaljoni mõistatus“ võlus mu ära juba enne loo enese algamist, impressumis on sõbralik trükiveakurat teinud Shutterstockist Schutterstocki, mis ju baltisaksa maailmaga imekenasti kokku kõlab. Vaatasin järele, ka eelmises raamatus oli nõnda. Järelikult taotluslik. Ütlin ju, et krutskeid jagub. Ei pea üldse arvama, et pärast „Keisri hullu“ pole tarvis tsaariajaga enam tegelda. On küll, iga ajaga on tarvis, ja põnevaid raamatuid naudivad tegelikult ka nood, kes muidu tõsised ja targad välja näha tahavad. Nagu veganid, kes öösel külmikust kotletti pätsamas käivad. Ja õige ka.
Eesti kirjanduse kuu puhul tuleb muidugi pöörata pilku ka luuleriiuli suunas, sealt leiab Eesti kombe kohaselt alati midagi. Ei oleks ma üleeile uskunud, kui keegi öelnuks, et võtan häid sõnu lausuda Ruuben Kaalepi raamatu kohta. Aga võtan ja sõnan, meil on vaba maa. Kui poliitik Kaalepi suhtes kasutaksin sõnu, mida viisakas keskkonnas ilmtingimata ära trükkida ei tahakski, siis poeet Kaalepi kohta öeldav-mõeldav kannatab vägagi trükimusta. Nagu ka ta luulevalimik „Litoriinamere loits ja teisi luuletusi“. See on ikka päris hea raamat ja eeskätt just selle tõttu, et ka vanades ja eeldustpidi igavavõitu värsimõõtudes mütates loob Kaalep oma värskete kujundite ja laheda olemisega täiesti nauditava luulepildi. Ajuti on ta lausa armas, näiteks läti tüdrukust kirjutades. Ja mitte algajalikult armas, vaid just nõnda, et hea meel on lugeda. Teisal on read nagu „Keset kõrbe kaamel / nagu vana kala. / Kus sa panid kala? / Näkku hirnub kaamel.“ Siin on lausa midagi vanapalikku. Ja on ka rida „Sina oledki Higgsi boson.“ Mis haakub ju otseselt Jürgen Rooste samanimelise raamatuga. Kes arvanuks, et Ruuben Kaalepil ja Jürgen Roostel on ühisosa? Aga näe, kirjanduses on kõik võimalik. Sellepärast me kirjandust armastamegi. Mida öelda noorautor Ruuben Kaalepile? Eks ikka seda, et iga kingsepp saab ükskord oma liistule tõmmatud ning Kaalepi pärus-liistvara näikse hoopis poeesias olevat. Rõhku tuleb panna oma tugevustele ja tarkustele, nõrkused ja lollused leitakse niigi üles.
Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 328
Kirjastus: Hea Lugu
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5366597*est
