„Aisopose valmid. Illustreerinud Robert Ingpen, ümber jutustanud Caroline Lawrence“
Kiilaspäise inimesena tunnen mõistagi suuremat osadust Aischylosega, kes suri, kuna kotkas talle kilpkonna pähe kukutas. Kotkas pidas kiilakat kiviks ja mõtles, et magus kilpkonn kuulub ju avamisele. Kas kilpkonn avanes, pole teada, ent kirjanik sai surma küll. Tänapäeva eesti ei ole liiga tõenäoline, et kotkas kaljupea-kirjanikule kilpkonna pea pihta pillab. Aisopose sorti surm on küll võimalik. Väidetavalt tapsid Aisopose Delfi elanikud. Tõenäoliselt kommentaatorid. See selleks.
Igale ajastule oma Aisopos? Jah, muidugi. Antiikaja klassikat saab tänainimene lugeda mitmel värvikal moel. Stephen Fry ümberjutustusi olen kiitnud ja tuletan endiselt meelde. Praegune me jaoks värskeim Aisopose valmide vahendus on tõepoolest väga äge. Aisopos on La Fontaine’i isa ja Krõlovi vanaisa, eksole. Me kõik põlvneme tost kaunist ja arurikkast (h)iidkreeklaste ja –roomlaste maailmast. Vaimselt päris kindlasti.
Aisopose valmistik ei ole mingi „eesel ütles, kana köhis“ tüüpi loomalugude bullallaa. Siin on lühidalt ja teraselt koos enamvähem kõikse ilmaelu. Need jutud evivad pauerit, mis särahtab üle ja läbi aegade ning mida tasub üle lugeda ja läbi mõelda. Piltidega (ja pagana heade piltidega) raamat annab muidugi signaali, nagu oleks ta „tühipaljas“ lastekas. Esiteks ei ole head lastekad tühipaljad, vaid kõige olulisem kirjandusliik üleüldse. Ja teiseks on suured inimesed oma aparaatides pildieluga juba nii ära harjunud, et ilma piltideta raamatut näikse üha keerukam kätte, saati veel silme ette sujutada. Aisopos on väga lugejasõbralikul kujul virtuaalsel hõbekandikul me ette toodud. Patt oleks mööda vaadata. Vanad head lood, aga kajavad meiegi eludega kokku. Mitte et tänapäeval ja tänapäevast ei saaks valme vormida. Saab, võib ja lausa peab.
Võtame suvalise pealkirja õhtusest uudisvoost: „Kitse alla neelanud püüton roomas koolibussi puhkama.“ See on ju lausa täkkesse, miks mitte kas või koalitsioonilepingust ei võiks pealkirjapõhine valm kõnelda? Ma loodan, et näiteks armastet miniatuurimeister Jan Kaus jaksab julgelt võtta ette hunniku siinsamas me ümber vedelevat ainest ning vormi(sta)da meie põlvkonna valmid. Vahel on mul tunne, et alateadlikult ta seda juba teeb. Palun nüüd teadlikult. Aeg astuda väärikate perre, sugupuu ulatub aastatuhandete taha. Miks ei võiks see ulatuda sama kaugele ka teises, tuleviku suunas? Tuld!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 192
Kirjastus: Pegasus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5494288*est
Kyle Perry „Sügavik“
Tasmaania (see seal Austraaliast natuke allpool) on jumala normaalne maa ja uimastikaubitsejad täiesti tavalised inimesed. Mõni mõnus, teine hädas, kolmas paras tõbrik. Äri nagu iga teinegi, inimesed nagu kõik me muude tööde tegijad. Lühidalt umbes niisugune mulje sest raamatust jääb, ja õige kah.
Ei ole maakera istmikupoolel (siitpoolt vaadates) asjalood palju muusugused kui meie mail. Inimesi on igasugusi ja tegelevad nad kõikvõimalike asjadega. Mõned noist asjust ei ole seadusetähe järgi üldsegi näidustet. Aga pere on pere ja tava on tava ja firma on firma. Inimesed, oh paraku, on samuti kõigest inimesed.
Tasmaania tuuakse lugeja silme ette ilusti, hea on raamatut pidi käia kusagil, kuhu elusast peast sattumine ilmselgelt ilmvõimatu. Aga inimesed on selle põneviku juures põnevam kui lugu ise, kuigi ka see on keskmisest krimitootest mitu kraadi kõrgemal – juhe aetakse kokku üsna korralikult, isegi järge näikse lubavat. Tükk aega pole kätte juhtunud meelelahutuskirjandust, mille sees on päris mitu tegelast, kelle mine-, ole- ja tulevikku tahaks edasigi süveneda. Sest tüübid on kuidagi nii veenvaiks välja joonistet. Ok, kirjutet.
Narkoäri käsitlevad krimivikud kipuvad olema kas massiivselt moraliseerivad või räigelt vägivaldsed või mõlemat korraga. Põhjamaisi on veel liig jahe lugeda lisaks. Siin on ookean jahe, muu kliima aga muhe ja kuigi palju paha saab toime pandud, jääb üldine mulje pigem meeldivalt inimlik. Elu peabki meeldivalt inimlik olema, muidu ei oleks asjal üldse mõtet. Isegi kui asi iga kord seadusetähte ei tunnista.
On võimalik järgida kõiki seadusi mõnda aega ja mõnd seadust kogu aeg, aga ei ole võimalik järgida kõiki seadusi kogu aeg. Juriidikat (üks isetäituvate ennustuste süsteem) muudetakse nii kähku, et tuleb omaenese kõhutunne ja moraalne kompass täpne hoida. Muidu saabub sügavik.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 389
Kirjastus: Vesta
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5487223*est