Jätkame Eesti kirjanduse lainel – seekord soovitab meie kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv kolme kodumaise autori teoseid, mille seltsis oktoobrikuu õhtuid veeta.
Tõnis Arnover „Rootsi hiilguses ja varjus“
See on üks õige Eesti Asja väljendus, kui eestlane kirjutab naaberriigi ajaloost korraliku ja lihtsale inimesele huviga loetava kokkuvõtte. Oleme juba harjunud, et meie aegade lugusid kipuvad kirjutama naabrid, peamiselt sõbrad soomlased. Ja eks ole me tõsiajaloolaste poolt tehtud paljugi võimsat teadustööd ka Rootsi suunal, mainitagu ka aulike õpetlaste Helmut Piirimäe või Margus Laidre arvukaid teoseid. Kuid need, kogu austuse juures, on mõeldud süvahuvilistele.
Pinnapealsemad huvitujad leiavad leebeid ja lustakaid ülevaateid „Minu….“ sarja raamatutest. Nüüd siis midagi vajalikku ja vahepealset – ülevaade algusest tänaseni, saame aru, kui paljukest seda Rootsit tegelikult olnud on, kus on ta vaesuse ajad ja suurvõimuperioodid, miks on ta täna just säherdune, kõigi oma heade-veadega. Vahel mõned kordused pisut häirivad, aga võtkem neid kui tarkuse emu. Hea minekuga, kaasahaarav, faktirohke ja loogilise ülesehitusega – Arnoveri raamatut lugenuna on Rootsi palju selgemaks ja omasemaks saanud.
Autor on aastakümneid Rootsiga seotud olnud juba ainuüksi laialdase tõlketegevuse kaudu ja seda on tunda – kirjutis on loomulik ja kasvanud sisemise teadmise-tundmise põhjalt. Vajalik teos. Ja oma!
Ilmumisaasta: 2018
Lehekülgi: 464
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5175425*est
Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused“
Juhan Voolaid on kuidagi teenimatult varju jäänud autor ning ega ta eriomase absurdiga vürtsitut ilukirjandus pruugi igaühele mokka- või kontimööda ollagi. See raamat kindlasti on. Nii lõbusalt voolab ja voogab ta, tuues ühe põlvkonna lapsepõlve meeletus detailirohkuses kirjasõnasse. Puhtalt Voolaiu materjali põhjal saaks kirjutada hunniku usutavaid ajastupõhiseid ilukirjandusteoseid ja jääks kraami ülegi.
Limonaadide ja saiade maitsetest kuni toonase popmuusika, linnavaadete, tagahoovide, poisikese-eluni, kõike on, ja palju. Isegi pilte. Kohati ka näpukaid, näiteks räägib ta „Apelsini“ esimesest plaadist, mis tegelikult oli siiski „Apelsini“ teine plaat, aga no mis sa hing tahad, nii noore inimese kohta on siin mälurõõmu ja üksikasjalikkust meeliülendavas massiivsuses. Väga elus lapsepõlv tuleb silme ette. Ja selleks ei pea üldsegi olema Tartus elanud. Kuigi parem muidugi oleks. Iga haritud eestlane on kas või natukene Tartus elanud ju.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 252
Kirjastus: Kuuloom
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5352094*est
Vahur Laiapea „See habras elu: fragmentaarium“
Vahur Laiapea on tunutud eeskätt eriskummaliste filmide loojana, kelle tegelased ja tegevused toimivad ja toimuvad peamiselt elu ja maailma äärealadel ja rajamaadel. Nagu filmitegijatel ikka, toetub looming suuresti isiklisele kogemusele ja toda kogemust koguneb alati rohkem kui eales ekraanile jõuab. Nii on raamat üks hea formaat ja kui mäletada on paljudest aegadest ja kohtadest, siis veer täpsemaks vormiks kujuneb fragmentaarium.
Autor märgib ka sissejuhatuses, et kilde on kogunenud kaua ja nüüd näikse teravad nurgad olevat piisavalt maha lihvitud, et kannatab mosaiiki kokku panna. No teravust Laiapeal jagub ikkagi, aga mis mind võlub, on just see, et iga lühipala või elulõigu taga kumab palju enamat, kui kirjas ongi. Režissöör lugeja peas hakkab tööle ja nõnda saab mahult tagasihoidlikku teost lugedes lavastada iseoma peas väga palju väga põnevaid teoseid. Üks intrigeerivamaid raamatuid viimasel ajal, töötab nii memuaari kui fiktsiooniärgastajana.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 127
Kirjastus: EKSA
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5365268*est