Eduard Bornhöhe „Tallinna narrid ja narrikesed“
Vahelduseks midagi vanast ajast. Eduard Bornhöhe teoseid leiab isegi raamatupoest ja raamatukogust kohe kindlasti. Äsja jõudis linandina kinno „Kuulsuse narrid“. Soovitan lugeda ka algupärandit, võimalusel redigeerimata versiooni. Esmalt võiks muidugi vaadata filmi. Ja kindlasti mitte vaadata telejanti nelja aastakümne tagant. Telejant on komejant nagu toonased huumorikoledikud ikka, kinofilmile võiks läheneda eelarvamusteta.
Mina ütlen raamatu kohta esiteks, et õnneks on ta pisike ja kahjuks on ta algelises ja kummalises eesti keeles, samas, kui sesse keelde end sisse elad, siis sisukas ja lustakas. Napp mõnikend lehekülge mõjubki nagu filmi kokkuvõte, sünopsis enne liikuvate piltide aega. Ning on täitsa selge, et sellisele põhjale saab ehitada väga mitmesuguseid etenduslähenemisi. Olgu kinos, teles või teatris.
Algupärast juttu ei ole palju ning „Kuulsuse narrid“ on varjutanud kõik muud sama raamatu lood, rääkimata Bornhöhe ülejäänud lühiloomingust. Klaar värk, et kinoloojad on muist lugudest tegelasi juurde tõmmanud ning ehitanud intriigi (õigemini kulgemise) üles nõnda, et eristuda eelmainit telejandist ning anda tegelasi ja sündmusi edasi täitsa uuel moel. Juba tegevuspaiga viimine Tallinnast Viljandisse märgutab meile, et see ei ole sama komet vastses kuues, vaid samadelt alustelt lähtuv värske lähenemine.
Hindan filmi juures seda, et ta ei ole näkku-makku-plärts komöödia, vaid pigem ajastukaunis ja nukrameelne suhtelugu, mis kasutab õige väheke ära „estirahwa“ mälusse jäänud plahvatusi ja koeraloopimisi (on ka hetkeke koeralohistamist). Draama, mis peidab end naljaloo taha? Pisarad läbi naeru? Ilus, ent eestlaslikult aeglane? Natuke kõike seda. Ja kui te nüüd pärast filmi nägemist raamatu lahti lööte, siis jah, kõik on tegelikult olemas. Ja palju rohkem. „Kuulsuse narride“ läbimänge vaataja/lugeja peas saab olla lõputult, aga selle filmi visuaal on minu peas haagitud Bornhöhe külge ilmselt igaveseks. Telejandi oma ei ole, too jääb ikkagi üheks tolatamiseks, mis tundusid koomilised halli taeva ja malmist mänguasjade ajastul.
Jah, ja Bornhöhe üldse. Vürst Gabrielist ja tema jo mitmete põlvkondade vältel muutunud kuvandist ei hakkaks rääkimagi. Aga „Tasuja“! Ikkagi üks aegadeüleseid tüvitekste. Ja oi kui filmilik. Hea, et teda üles filmitud pole veel. Raudselt saaks teha ka „Maleva“ võtmes. Veel enam aga mitme vaate võtmes, nagu „The Last Duel“ või „Glass Onion“. Tamur Kusnetsi kümmekond aastat tagasi ilmunud „Püha Jüri kutsikad“ annab hea vaate Jüriöö ülestõusule nö teiselt poolt. Jään ootama, filmilinnak tuleb, tulgu ka filmid! Seni loetagu raamatuid.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 158
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5400846*est
George Saunders „Kümnes detsember“
Järjest ma tahan novellikogusid esile tõsta ja kiita, kui vähegi head kraami üllitub. Surnuks arvatud žanr on täiega tagasi, häid novelle leidub igale lugejale ja igas mõõdus, alates säändseist, mille jõuab ühe keskmise kempsuskäiguga läbi lugeda ja lõpetades… Lõpetada ei saagi, sest pikemad novellid astuvad mahulises mõttes juba ammu lühematele romaanidele saba peale ja teevad va sisaliku-asja. Sisalikest veidi hiljem.
George Saunders oma lugudega ei peaks mulle esmapilgul üldse meeldima. Liiga postmodernistlik, liiga mitte minu maitse… Aga. Asjaolude tõhusal tõukel maitsen kõiksugu tekste ning tunnistan tihtigi, et parem osa igast loomelaadist on pagana põnev. Ja Saunders on põnev. Just kirjutamisviisi mõttes. Mitte et ta peenkeelesse peituks, kärtsmürts tapalugusid teeks, jorutaks pikki turvalisi ettearvatava lõpuga rahvalikke agraarmõtisklusi. Või suurlinlikke võõrandumisest ja sisekaemusest küllastunud painajaid. Saunders tõmbab lugejal vaiba alt ära hoopis muudpidi. Aga lipsti.
Näiteks üks lühemaid novelle, mida olen juhtunud lugema – „Toikad“. Napp lehekülg, jaotet küll kahele küljele. Ei saa teda laastuks ega miniatuuriks liigitada, kuigi ses tekstis on iga sõna nii täpne, et võta või nuta. Ühe pere lugu ühes hingetõmbes. Siin on võimalusi romaaniks või epopöaks, aga lavastamine või kirjutamine on võimaldet lugejale. Ei pea kõike ette ja kätte vedama. Sünopsis. Nagu Bornhöhe, aga uuel aastatuhandel. Puljongikuubikuna.
Näide muust loost ( ei taha pealkirjaga ära sõnuda). Paari lõiguga jõuab Saunders üheaegselt tekitada eelarvamused, nagu lugu saaks olema ulmekas, armastusjutt, keskajamüsteerium, tänapäevane roppsuuröökurlus või miskit hoopis muud. Õigeks osutub mõistagi viimane. Ja õige natuke ka eelmääratletud. Ja siis veel. Ja nii edasi. Selle kirjandusliku sisaliku saba võib tunduda kätte jäävat, ent haihtub siis peost, kasvab uuesti tagasi ning meelitab end taga ajama. Jälitades samas iseend, naksates sabast, jättes kärmelt kaduvi tükke sinna-tänna. Hansuke ja Greteke kohtuvad „Mission Impossible’i“ plahvuvate püstitustega kuiva kurva tänapäeva kummaliselt naeratlevas kastmes.
Ja seepärast ongi huvitav. Ainuski novell justkui ei meeldi päriselt, ent nad kõik naksahtavad natist kinni, köidavad, hingekeelitavad. Paganama pingetpakkuv kirjanik. Mitte seepärast, millest ta kirjutab, vaid et kuidas. Hea kirjanik ketrab ka eimillestki võimulõime.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 215
Kirjastus: Tänapäev
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5524798*est